Täna andsin endast parima oma kaebuste lõpetamisega ja kaks suuremat said lahenduse. Mõned üksikud pisemad on veel vaja ära lõpetada ja siis olen vaba! Ma tunnen, et kuna töös ei ole eriti kiire periood olnud, olen ma väga laisaks muutunud. Paar korda olen klientidele vastamise järgmisele päevale veeretanud puhtast laiskusest. Kuigi tegelikult ju ma selline ei ole, mulle on alati meeldinud kõik ruttu ja hästi ära teha, et hiljem puhata ja mängida saaks. Eks uuel aastal alustan uue hooga!
Oh ja täna on miskipärast hirmus palju punne ka näos. Ei ole oma rohtu nädal aega kasutanud, sest ei ole jõudnud uut ostma minna. Ja ainus, mis ma muutnud olen oma rutiinis, on imekallis Clarnise kreem, mis ma ajakirjaga võitsin. Ehk mu näonahale ei meeldi kallid kreemid. Oh kui kahju :P
Ja meie sõda majanaariga võtab ka uusi tuure. Miskipärast ei suuda me kellegagi maja jagada ilma nendega kaklemiseta. Ma tõesti ei saa aru, kuidas me mingite debiilikudega kokku juhtume pidevalt. Nimelt hoiame oma ukse eest ühte vanade riiete kotti, millega oleme hoogu võtnud, et heategevusse viia. Aja jooksul olen mina paari sealset pluusi juuste värvimise ajal kasutanud ja voodilina panime oma toa klaasist välisukse alla, et tuult sisse ei tuleks. Igatahes kott istus seal täiesti kedagi segamata. Okei, mina nihutasin seda vahepeal selle jobu ukse poole, et meie ikka välja mahuks ja vannitoa uks lahti mahuks. Tema lükkas aga seda julgelt tagasi ja arvab, et terves elamises peaks ainult tema asjad laiali olema. Tema on ainus, kes oma jalatseid ukse taga koridoris hoiab. Lisaks on tema ainus, kelle seep vetsus on ja mida ta muudkui kraanikausi peale paneb. Mina liigutan seda alati aknalauale, kui ma oma tooteid ja seepi tahaks sinna panna. Ja tema on ka ainus, kelle pesemisasjad on alatiselt vannitoas. Ma kohe ei saa aru, kuidas ta kannatab, et teiste inimeste must vesi tema pesuvahenditele läheb. Meil nimelt on selline dušš, kus tuleb püsti seista ja riiulit kui sellist ei ole, seega vahendid lihtsalt on maas seina ääres. Igatahes, eile tuli tema kella 11 ajal õhtul koju. Kuulsime, et ta midagi meie kottidega sahmerdas, aga ei hakanud välja minema, mõeldes, et ta neid vaid meie poole nihutab taas. Minu süda aimas halba ja läksin vetsu, et asja uurida. Ja meie kott riietega oli kadunud! Njetu! Oi ma olin nii kuri, et ma lausa värisesin. Tahtsin väga talle ütlema minna, mida ma temast arvan, kuid mu mees hoidis mind tagasi. Muidu olen mina see, kes teda tagasi hoiab, seega see olukord oli üsna uus. Mees saatis aga sõnumi majaomanikule, kellega me hästi läbi saame ja kes juba teab, et meie ja selle teise majanaabri vahelised suhted on üsna külmad, et ta varastas meie koti riietega, mis ootas heategevusse viimist ja me oleme valmis politseid kutsuma. Päris politseid ei oleks jah kutsunud, kuid muuks kui varguseks ma seda ei pea! Täna oli mees majaomanikuga telefoni teel rääkinud ja nimelt ei kannata ta enam temapoolset käitumist ja palub tal lahkuda. Jehuu, loodame vaid, et kes iganes uus sinna kolib, on normaalsem. Kuigi eks me uue aasta alguses plaanime hakata ikka stuudiokorterit või kahetoalist otsima, et jagama ei peaks.
Lisaks üleval korrusel jagasid kaks aasiast pärit kutti tuba. Viimati majaomanikuga rääkides ütles ta, et üks neist on välja kolinud. Ma hakkasin aga märkama, et mõlemad on ikka majas täiesti liikvel! Majaomanik nimelt käib üsna korrapäraselt iga kahe nädala tagant siin ja ilma teatamata külas ei käi. Eks tundus hea võimalus teda ära kasutada... Aga ega me muidugi kadedad ei ole ja andsime sellest majaomanikule teada. Kui nad ikka maksavad üüri ühe inimese eest, samas kaks inimest kasutavad elektrit, vett jms, see ei ole ikka õige. Ja õiglus meile meeldib!
Jah, nagu majapolitseid oleme :D Küll meil võib igav olla, kui oma elamise saame ja kellegagi enam ei jaga. Ja ma ei suuda seda ära oodata!
Olgu, tahtsin natukene kirjutada, aga läks üsna pikale. Ma arvan, et ma hakkan vaikselt juba voodisse suunduma (kuigi põhimõtteliselt ma juba istun voodil, aga teie ei pea ju seda teadma :)).
No comments:
Post a Comment