Tuesday, 28 December 2010

NYC vol 3 - Lumi!

Tervitused VÄGA lumisest New Yorkist.

Alustaks sealt, kus pooleli jäi. 25ndal oli meil jõuluõhtusöök, mis möödus üsna vaikselt. Pugisime kõhud head ja paremat täis, ajasime juttu ja läksime tuttu.

Eile ärkasime ja maa oli lumevaba. Tädile veel andsin sõnumi teel teada, et meil lund ei ole, sest ta Eestis südaöö paiku asus Võrust Tallinna poole teele, kust võtta lennuk Moskvasse ja sealt New Yorki. Paari tunni pärast pidin parandama, sest natukene lund oli tulema hakanud.

Kuna tundub, et mu kallis ämm eriti ei huvitu meie tegemistest, siis läksime mehega koos kahekesi lähedalasuvasse (max 2 km kaugusel) kaubanduskeskusesse. Mees oli veel natukene tusane, et kui ta ema teda Londonis külastas, siis ei istunud nad kordagi kodus sedasi ja Eestis meie pulmas tegime ka ikka parimat, et ringi näidata. Teda aga miskipärast ei huvita, et meie ringi vaadata saaksime siin, seega peame asjad oma kätte võtma ja omaette siis hakkama saama. Ja saame ka!

Kaubanduskeskusesse mineku ajal läks lumesadu aina tihedamaks ja tuul aina tugevamaks. Aga me plaanisime mitte taksot ega bussi võtta, sest jõulueine kalorid oli ju vaja maha põletada :)

Kaubanduskeskuses sain ma oma ostunimekirjast Victoria's Secreti pesu maha tõmmata ja lisaks ostsime kolm lõhnavett ka. Mees sai endale lisaks kolm t-särki, millest ühe saime tasuta, sest kassas töödanud neiu ei pannud ühte pluusi kassast läbi. Lisaks DVD mehe õele, kes muidu päev läbi ühtesid ja samu filme vaatab. Kaabel vist hetkel ei tööta, ma ei ole selle vastu huvi üles näidanud ka, ega me siia telekat vaatama ei tulnud. Igatahes, poodidest tagasi sumpamine oli tõeline trenn, nahk oli nii märg koju jõudes...


Aga muidu oli meel hea, et sai väljas käidud.

Kontrollisin veel tädi lende, sest kuuldavasti siin mõned lennujaamad olid suletud. Tallinnast Moskvasse sai ta ilusti, aga öösel saatis mulle sõnumi, et Moskvas on lend 24h edasi lükatud, sest JFK lennujaam oli siin suletud. Nüüd ta pisikene on seal lennujaamas kinni ja ma ei taha ette kujutada, kui väsinud ta olla võib kui siia saabub, mis peaks loodetavasti homme juhtuma. Ilmateates veel tänaseks lubas lund, kuigi hetkel midagi ei saja. Kuid järgnevad päevad lubab paremat ilma:


Pöidlad pihku, et ta ilusti homme tulema saaks. Seniks saan kava koostada, et kus ja mida vaatamas käime. Ei usu, et ma sellise ilmaga hästi Empire State Buildingu vaatetornis käia tahan, aga muuseumeid külastada oleks tore. Ja Rockerfelleri keskuse kuuse ees pean ma ka pildi saama. Ja korra võiks ju Statue of Libertile ka pilgu peale visata :)

Uuendus: Kõne tädilt, kes teatas, et said homseks lennuks pileti. Kahjuks peavad öö lennujaamas kõvadel pinkidel veetma, aga keegi lubas neile tasuta süüagi anda. Moskvas on nad vaid läbilennul, seega ei saa kusagile lennujaamast välja hotelli ka minna. Aga eks see ole omamoodi seiklus, mida tulevikus meenutada.

Ma uurin metroo kaarti ja hindu ja olen positiivne. Metroo kaart on väga lihtne ja siit Brooklynist saame võtta otse metroo kesklinna. 7 päeva pilet metroo ja busside jaoks on vaid 27 Dollarit, mis UK hindadega võrreldes on oma hea kaks korda odavam! Ma olen üsna positiivne, et ma saaks siin ka omaette hakkama. Oleks vaid Google Maps alati saadaval telefonis, kuid selleks peab kusagilt tasuta WiFi leidma. Seda viimast õnneks leidub siin palju rohkem kui UKs :)

Saturday, 25 December 2010

NYC vol 2

Häid jõule kõigile!

Kuigi mu jõulud ei ole mõned aastad väga traditsioonilised olnud, on sel aastal isegi teistsugusem. Kui ma Facebookis lugesin, kuidas kõik mu kallid Eesti tuttavad-sõbrad suurt söömapidu pidasid, siis ma ei teinud midagi. Mehe vanaema on küll täna päev läbi vaaritanud, aga pidusöök tuleb meil hoopis homme. Uurisin järgi, et New Yorki osariigis on vaid 25. detsember ametlikult riigipüha. Nende jaoks olevat tänupühad suurem tähistamine ämma sõnul.

Täna magasin juba pikemalt ja alles kell 9 (alles?) läks uni ära. Pessu sain alles keskpäeva paiku ning järjekordselt kiire toidupoes käik (oli vaja mõnda asja vaid juurde osta, aga suure kärutäiega tulime välja)(ja mina järjekordse küünelakiga!) ja mitte midagi tegemine. Mõnes mõttes on see logelemine isegi päris hea, sest kodus seda eriti teha ei saaks. Ja kui tädi tuleb, eks siis kodus ei istu ja tuiskame mööda ilma ringi. Ma loodan vähemalt.

Nüüd teeb kallis ämm jälle süüa ja eks siis logeleme edasi. Tõeline puhkus :D

Friday, 24 December 2010

Tervitused NYCst!

Esmaspäeva öö vastu teisipäeva möödus rahutult. Kella 4 ajal ärkasin, et kontrollida, et meie lend läheb. Ma ei tea, keda või mida tänada, aga me olime ülimalt õnnelikud – meie lend oli ainus New Yorki lend LHR T5st sel päeval, ülejäänud 4 olid tühistatud. Käisime viisime võtmed sõpradele, et nad saaksid meie toakest aeg-ajalt kontrollimas käia ja asusime lennujaama poole teele. Inimesi oli seal palju ja jälle saadeti Heathrowst inimesi Glasgowsse bussiga. Ostsime viimased dollarid välja, andsime kotid ära ja läksime turvakontrollist läbi. Tuleb tunnistada, et T5 on reisimiseks ülimalt mugav ja kiire. Turvatsoonis viimased šokolaadide ostmised ja parfüüm ja läksime lennukile.

Lennuk ise lahkus küll poolteist tundi plaanitust hiljem, sest väidetavalt pandi viimaseid kotte lennukile ja siis oli vaja jääd puhastada. Seejärel asusime teele mu esimesele pikamaalennule, mis läks väga hästi. Vaatasin Harry Potteri viiendat filmi, siis enamuse „Breakfast at Tiffanys“ ja pool „Decpicable Me“d. Sõin ka hästi ja poolteist pisikest pudelit veini jõin, sest teise pudeli pool ei läinud enam sisse.

Maandusime ilusti JFKs, kus üks vanamees viidi esmalt meedikute abiga välja. Tollist käisime koos läbi, kus võeti sõrmejäljed ja pildid ning uuriti, miks me reisime USAsse ja kust tuleme jne. Kott käes ja siis pidime natukene ämma ootama, kes meile vastu tuli. Tegime kiire peatuse ühe maja ees, millel on hirrrrmus palju jõulukaunistusi ja mida meie kohalikes uudistes näitas. Lund muidu siin veel ei ole, aga külm ja tuuline on küll. Väike snäkk ämma pool, esimene kohtumine mehe väiksema venna ja mehe vanaemaga. Ja magama sain kohaliku aja järgi 23 ajal, kui UKs oli kell juba 4 hommikul ja ma olin surmväsinud.

Järgmine päev kella 7 ajal ärkasime, sest mehe väike õde läks kooli. Meie logelesime natukene ja siis käisime toidupoes ämmaga. Esmalt proovisime McDonaldsi ära, kus ma võtsin BigMaci eine – friikad olid minu jaoks liialt soolased, kuid burger ise oli imehea. Eine oli küll Regular, kuid oli siiski sama suur kui UKs suur eine on.

Seejärel käisime ilusaid kingi uudistasmas ja ma ostsin endale veel ühe Guessi rahakoti, mille sain 25 Dollariga kätte. What a bargain! Mõned asjad ostsime Targetist ja siis käisime toidupoes, mille nime ma ei mäleta ja ostsime oi-kui-palju toitu ning võtsime takso koju. Õhtusöögiks tegi ämm imehead suppi ja ma kustsin juba kell 21 ära.

See-eest täna läks uni kell 6 ära! Tõsiselt, ma käisin sel ajal vetsus ja und enam ei tulnud. Õnneks varsti läks õde jälle kooli ja mees ärkas ka üles ja olime siis kahekesi üleval nagu kaks vanainimest. Lakkisin küüsi ja vaatasime imelikke lehekülgi internetis. Ämmal hetkel netti ei ole, aga mingi tasuta WiFi ühendus tuleb siia õnneks, et meid tegevuses hoida.

Tänaseid edasisi plaane ei teagi. Mees just praadis beekonit ja muna ning isegi pesus ei ole me veel käinud. Ilmselt käime natukene ostlemas veel hiljem vms.

Ahjaa, me ju tellisime mõned asjad ette ära ka. Minu Guess saapad on imearmsad ja niii soojad ja mugavad. Ja Calvin Kleini jope on ka ülimalt soe ja kena seljas. Varrukad ehk võiks 1cm pikemad olla, aga see on pigem mu enda kiiks, et mulle pikad varrukad meeldivad. Kuid kehast istub väga hästi. Mees tellis paar paari Timberlandi saapaid, mis väga asjaks lähevad ja sobivad. Ja Ipad on ka ilusti kohal, kuid me ei ole veel jõudnud seda iTunesiga ühendada, et seda rohkem näperdada. Eks selleks ei ole aega siin eriti, küll kodus Londonis jõuab sellega meie üksildasi õhtuid veeta, naudime siin pigem pere seltsi.

Vaikselt ämm vaaritab juba jõuludeks ja mõnusaid trinidaadi jõulutoite saan siis maitsta. Ja 28ndal saabuvad mu tädi ja tema kaaslane ka siin, et ühiselt uut aastat vastu võtta. Elu on lill J

Eks näis, kui tihti ma siia kirjutama viitsin tulla siin olles, lihtsalt tänane hommik on vabam. Suuremad vaatamisväärsustega tutvumised teeme ilmselt kui mu tädi siin on. Kuid üldiselt mulle siin meeldib: tänavad on mõnusalt laiad, inimesed on ülimalt viisakad, majad on imeilusad ja UKst tulnuna on siin üsna odav ka. Ma täiesti kujutan end siin elades ette :D

Tuesday, 21 December 2010

Lennustress

See puhkusele minek on stressirohkem kui ma arvasin. Heathrowst läheb vaid üks kolmandik lendudest ning õnneks pikamaa lennud on eelisjärjekorras. Vaadates tänaseid New Yorki lende, siis umbes pooled neist ei läinud välja. Aga lootust ma ei ole homse suhtes kaotanud. Me oleme valmistunud pikalt lennujaamas olekuks ja varusime natukene näksimist kaasa. Check-inisime ka juba netis ära, kotid on pakitud ja minul enamus iluprotseduure tehtud, vaid küüned on vaja lakkida veel.

Update: British Airwaysi iPhone'i aplikatsioon ütleb homsete New Yorki lendude kohta, et osad on Cancelled, aga meie lend on On Time. Loodan parimat, aga ega siin võib viimasel minutil ka kõik muutuda. Kuid sisimas olen natukene õnnelik juba :)

Saturday, 18 December 2010

My 15 minutes of fame


Meil tuli täna laia lund maha ja otsustasin natukene Heathrow lennujaama utsitada Twitteris, et meie teisipäevane lend ikka läheks.

Pärast niisama internetis kolamist avastasin järsku meilides, et kaks londonlast on mind jälgima asunud Twitteris. Tundus kahtlane. Uurisin järgi ja tuli välja, et Heathrow lennujaam oli mu säutsu retweetinud. Natukene nende säutsusid uurides on näha, et nad eriti tihti ei retweeti inimeste postitusi, seega on mul hirmus uhke tunne. Ja arvestades, et Heathrow lennujaama jälgib Twitteris 18645 inimest on natukene hirmutav mõelda, et nad kõik mu säutsu lugesid... Aga samas on hea tunne ikka, et mu pisikene säuts välja valiti. Oh, hea algus puhkusele ja mu egole :)

Wednesday, 15 December 2010

Majapolitseid

Ma olen niiii väsinud. 6h und ei ole ilmselgelt minu jaoks piisav ja täna on küll varakult magama minek.

Täna andsin endast parima oma kaebuste lõpetamisega ja kaks suuremat said lahenduse. Mõned üksikud pisemad on veel vaja ära lõpetada ja siis olen vaba! Ma tunnen, et kuna töös ei ole eriti kiire periood olnud, olen ma väga laisaks muutunud. Paar korda olen klientidele vastamise järgmisele päevale veeretanud puhtast laiskusest. Kuigi tegelikult ju ma selline ei ole, mulle on alati meeldinud kõik ruttu ja hästi ära teha, et hiljem puhata ja mängida saaks. Eks uuel aastal alustan uue hooga!

Oh ja täna on miskipärast hirmus palju punne ka näos. Ei ole oma rohtu nädal aega kasutanud, sest ei ole jõudnud uut ostma minna. Ja ainus, mis ma muutnud olen oma rutiinis, on imekallis Clarnise kreem, mis ma ajakirjaga võitsin. Ehk mu näonahale ei meeldi kallid kreemid. Oh kui kahju :P

Ja meie sõda majanaariga võtab ka uusi tuure. Miskipärast ei suuda me kellegagi maja jagada ilma nendega kaklemiseta. Ma tõesti ei saa aru, kuidas me mingite debiilikudega kokku juhtume pidevalt. Nimelt hoiame oma ukse eest ühte vanade riiete kotti, millega oleme hoogu võtnud, et heategevusse viia. Aja jooksul olen mina paari sealset pluusi juuste värvimise ajal kasutanud ja voodilina panime oma toa klaasist välisukse alla, et tuult sisse ei tuleks. Igatahes kott istus seal täiesti kedagi segamata. Okei, mina nihutasin seda vahepeal selle jobu ukse poole, et meie ikka välja mahuks ja vannitoa uks lahti mahuks. Tema lükkas aga seda julgelt tagasi ja arvab, et terves elamises peaks ainult tema asjad laiali olema. Tema on ainus, kes oma jalatseid ukse taga koridoris hoiab. Lisaks on tema ainus, kelle seep vetsus on ja mida ta muudkui kraanikausi peale paneb. Mina liigutan seda alati aknalauale, kui ma oma tooteid ja seepi tahaks sinna panna. Ja tema on ka ainus, kelle pesemisasjad on alatiselt vannitoas. Ma kohe ei saa aru, kuidas ta kannatab, et teiste inimeste must vesi tema pesuvahenditele läheb. Meil nimelt on selline dušš, kus tuleb püsti seista ja riiulit kui sellist ei ole, seega vahendid lihtsalt on maas seina ääres. Igatahes, eile tuli tema kella 11 ajal õhtul koju. Kuulsime, et ta midagi meie kottidega sahmerdas, aga ei hakanud välja minema, mõeldes, et ta neid vaid meie poole nihutab taas. Minu süda aimas halba ja läksin vetsu, et asja uurida. Ja meie kott riietega oli kadunud! Njetu! Oi ma olin nii kuri, et ma lausa värisesin. Tahtsin väga talle ütlema minna, mida ma temast arvan, kuid mu mees hoidis mind tagasi. Muidu olen mina see, kes teda tagasi hoiab, seega see olukord oli üsna uus. Mees saatis aga sõnumi majaomanikule, kellega me hästi läbi saame ja kes juba teab, et meie ja selle teise majanaabri vahelised suhted on üsna külmad, et ta varastas meie koti riietega, mis ootas heategevusse viimist ja me oleme valmis politseid kutsuma. Päris politseid ei oleks jah kutsunud, kuid muuks kui varguseks ma seda ei pea! Täna oli mees majaomanikuga telefoni teel rääkinud ja nimelt ei kannata ta enam temapoolset käitumist ja palub tal lahkuda. Jehuu, loodame vaid, et kes iganes uus sinna kolib, on normaalsem. Kuigi eks me uue aasta alguses plaanime hakata ikka stuudiokorterit või kahetoalist otsima, et jagama ei peaks.

Lisaks üleval korrusel jagasid kaks aasiast pärit kutti tuba. Viimati majaomanikuga rääkides ütles ta, et üks neist on välja kolinud. Ma hakkasin aga märkama, et mõlemad on ikka majas täiesti liikvel! Majaomanik nimelt käib üsna korrapäraselt iga kahe nädala tagant siin ja ilma teatamata külas ei käi. Eks tundus hea võimalus teda ära kasutada... Aga ega me muidugi kadedad ei ole ja andsime sellest majaomanikule teada. Kui nad ikka maksavad üüri ühe inimese eest, samas kaks inimest kasutavad elektrit, vett jms, see ei ole ikka õige. Ja õiglus meile meeldib!

Jah, nagu majapolitseid oleme :D Küll meil võib igav olla, kui oma elamise saame ja kellegagi enam ei jaga. Ja ma ei suuda seda ära oodata!

Olgu, tahtsin natukene kirjutada, aga läks üsna pikale. Ma arvan, et ma hakkan vaikselt juba voodisse suunduma (kuigi põhimõtteliselt ma juba istun voodil, aga teie ei pea ju seda teadma :)).

Tuesday, 14 December 2010

Mitte eriti sinine esmaspäev

Täna oli plaanis tööl hästi palju ära teha, aga midagi ei saanud lõpetatud. Nimelt pandi meie kontorisse uut vaipa ja siis oli palju laudade nihutamist ja järjekordset laudade asetuse muutmist. Mis tähendas, et mu arvuti lülitati keskpäeva ajal välja ja kui ma kell 16:40 lahkusin, siis ei olnud see veel sisse lülitatud. Ja oh kui igav oli, isegi huvitav oli kõnedele vastata. Samas teisest arvutist uurisin, et üsna palju meile tuli mulle vastu ja eks homne päev ole see-eest topelt tegemist täis. Vähemalt innustab see, et reedel on viimane tööpäev ja siis kolm nädalat ei pea seal olema. Muidugi vaja enne puhkust kõik mu klientide kaebustele lahendus leida ja vajadusel tšekke välja saata. Saan hakkama!

Klienditeenindusest rääkides... Mees tellis USA Amazonist endale jaki, mis toimetati ta ema juurde New Yorkis. Jakk ei jõudnud ja ei jõudnud kohale ja UPSi lehel oli uuendus, et pakk jäeti peaukse juurde. Minu ämm elab aga kortermajas ja minu teada kolmandal või neljandal korrusel.. Pole siis ime, et jakk sinna ei jõudnud. Kuri kiri mehelt ja pandi uus jakk teele, mis ilusti kohale jõudis. Vahepeal tuli aga välja, et alumise korruse naaber oli hoopis esimese paki vastu võtnud. JA Amazon maksis jakiraha tagasi ka. Ehk saime kaks jakki täiesti tasuta talle, eriti boonus. Seega nuriseda ja viriseda tasub, kui ei saa täit teenindust :)

Ja täiesti suvaline info: kooki tegin ka täna, sidruniruute. Oleks ehk vähe laiemat ahjuplaati vaja läinud, sest küpsetusaeg oli tunduvalt pikem. Ja kommentaarides oli õigesti kirjas, et jahtunult maitseb paremini. Värskelt ahjust tulles sõin mina ühe tüki, kuid mees isegi küsis teist. Ja kui kook jahtunud rohkem oli ja ma teise tüki võtsin, siis maitses tunduvalt paremini. Võimalik, et läheb kordamisele. Aga hea võimalus ülejäänud munadest ja võist enne puhkusereisi lahti saada.

Sunday, 12 December 2010

Mari the gamer

Ma ei saa oma kalli kaasa mängulembuse vastu kuidagi kuri olla, sest ega ma ju ise targem ei ole. Olgu, päris nii fanaatiline ei ole, aga mõned mängud ikka aeg-ajalt tekitavad väikest sõltuvust.

Kui mees eelistab mängida konsoolidega, mis telerit kasutavad, siis mina eelistan pigem väiksemaid pihukonsoole. Minu meelest on lihtsalt suhteliselt tüütu teleri kanaleid vahetada jms. Pigem võtan oma väikese mängu kätte ja ongi kõik ja teleri saan pigem taustaks mängima jätta.

Kui ma Cardiffis elasin, siis mehelt tuli esimene sünnipäevakingitus Nintendo DS Lite. Olime siis vaid kuu aega üksteist tundnud ja ma alati virisesin kui igav Cardiffis on, seega see kingitus tuli ülimalt suure üllatuse ja rõõmuna. Oma väikesest vabatahtliku teenistusest ostsin mõned mängud juurde ja järgnevad kuud Cardiffis möödusid tunduvalt huvitavamalt. DS läks aga mingi aeg müüki ja kuigi mees tahab väga mulle uuemat versiooni osta, ei ole ma lasknud tal seda teha. Kuigi ma tean, et kui mul see oleks, siis ma mängiks küll... Eks näis, ehk ühel heal päeval :D

Hiljuti tegi aga UK Amazon ka Black Friday allahindluse ameeriklaste tänupühade ajal ja ostsime siis PSP Go üsna soodsa hinnaga. Lisaks saime 10 mängu tasuta. Ei mingid nõmedad mängud, vaid väga tegijad ja haaravad mängud. Siiamaani olen vaid ühte mänginud, mis on mind täna tegevuses hoidudki - "Little Big Planet". Seda mängisin esmakordselt juba PS3 peal, aga kahjuks see suri meil peale kolme aastat tõhusat tööd ära. Mäng iseenesest meeldis ja seepärast oligi esimene, mille ma PSP Go peal lahti tegin. Mängude suhtes meeldivadki mulle sellised Super Mario ja Sonicu tüüpi, kus tuleb asju koguda, nuputamisülesandeid teha jms. Rallimängudes olen ma väga kehv ja sõjamängud ei meeldi üldse. Ma kord isegi üritasin mehega koos "Call of Dutyt" mängida ja ma suutsin sirge tee peal ära eksida. Tõsiselt! Jään oma lapselikumate mängude juurde, sest vähemalt olen neis päris hea :))

Olgu, lähen pusin ühe taseme veel "Little Big Planetis" ja siis on aeg XFactoriks!

Laupäevaarmastus

Väga mõnus on ärgata väga värskena ja teada, et ainus, mis tegemist vajab, on toidupoes käik. Mees küll õhtul ütles, et magame täna kaua, aga kell pool 10 oli vaja vetsus käia, vanurid nagu me oleme. Meie peres ongi laupäev pigem puhkamiseks ja pühapäeviti koristame ja sätime end töönädalaks valmis (pesu pesemised, triikimised, maniküür jms). Elu on lill :)

Saturday, 11 December 2010

Nädalavahetusele vastu astudes

Jätkuvalt üritan positiivne olla, kuid täna natukene ei ole ka. Täna kella 15 ajal tuli väga kole kõrvetiste valu kõhtu ja siiamaai (kell hakkab 22 saama) annab tunda natukene. Ma ei tea, kas mu kõhule ei meeldinud kokakoola või ehk paratsetamool või pakk krõpse... Ainult ühe kohvi jõin täna. Ma aeg-ajalt viimasel ajal saan kergeid kõrvetisi miskipärast, aga tänane oli ikka palju valulikum kui varem olnud on. Muidu oli rohi kotis olemas, aga see sai hiljuti otsa. Koju tulles ostsin apteegist mingit teist ravimit, aga see küll muffigi ei teinud. Ehk homme on parem olla. Mulle üldiselt ei meeldi haige ja haiglane olla. Ei mäletagi, millal viimati päris haigena päeva voodis veetsin...

Nädalavahetuseks plaane ei ole, taaskord lihtsalt puhkame ja oleme kodused. Harmooniline perekondlik reedeõhtu - mees mängib teleril ja mina väiksemal konsoolil. Jah, sellised nohikud oleme.

Täna hommikul oli armas juhus, kui mu mees kell 4 mind üles äratas, arvates, et üles peab ärkama. Ütles veel, et väljas tundub valgeks minevat. Ma ei vaadanud, aga ilmselt naabrite tuli läks põlema vms. Igatahes andsin teada, et kell on alles 4 ja meil on kaks tundi ärkamiseni ning läksime magama tagasi. Muidu ta alati põõnab rahus, kes teab, mis unes teda siis üles äratas :P

Ja hommikul uudistes näitas kui kehv olukord Sudaanis on. Näitas nälgivaid lapsi ja emasid ning öeldi, et üks kuuest lapsest sureb enne kuueseks vms saamist. Ja siis räägiti naisega, kes rääkis, et tal on ÜHEKSA last ja süüa ei ole midagi anda. Kas me ei peaks sellistele riikidele toiduabi asemel kondoome jagama või kastreerimist pakkuma? No tõesti, kui sul ei ole ühelegi lapsele süüa anda, miks neid kümneid teha? Ma kohe ei saa aru...

Friday, 10 December 2010

I Love Him.

Ja minu kallis abikaasa on minu jaoks parim, sest...

:: Ta alati aitab majapidamistöödes. Kui mina kokkan, siis tema peseb nõud ja vastupidi. Täna oli õhtusööks suisa valmis tehtud, kui ma koju jõudsin ja ma sain ainult nõude kuivatamisega aidata. Koristame alati koos, vaid kui tema kodune oli, siis koristas ta üksinda. Kuid neil kordadel koristasin mina vannituba üksi, et ikka võrdne oleks. Võrdõiguslikkus on meil üldse au sees.

:: Ta on tark. Tema faktimälu on super, eriti aladel, mis talle huvi pakuvad. Selles on enamasti ajalugu ja sõjandus. Heites pilgu mingile suvalisele helikopterile või relvale suudab ta kiirelt öelda, mis mudeliga tegu jne. Lisaks ajaloos on ta super ning mäletab õpitud pisiasju ja aastaarve. Ise on ta öelnud, et talle täitsa meeldiks olla ajaloo õpetaja. Kuigi haritud on ta IT alal ja arvutid meeldivad talle ka väga. Kuid mulle meeldib, et ma saan temalt õppida.

:: Tal on väga lai silmaring. Ta on väga palju erinevates riikides reisinud ja elanud ning tal on sõpru ja tuttavaid üle maailma.

:: Ta on ambitsioonikas. Ta tahab parimat mulle ja oma lähedastele, alati. Seetõttu oli ta ehk natukene karm alguses, kui ma siia kolisin ja tööd alles otsisin. Kuid nagu ta ütles, pean ma teda tänama. Kui ei oleks olnud tema toetust ja tagantsundimist, siis ei oleks ma nii kaugele jõudnud.

:: Ta on armas. Ta lihtsalt on! Kui mina suudan olla peale tüli pahane päevi, siis tema ei suuda eriti pikalt olla. Teeb oma puppy eyes ja minu süda sulab. Näiteks viimase tühise tüli ajal kui ta minuga ei rääkinud kirjutas tööpäeval Twitterisse: "Missing my belowed cookie", teades, et ma pidevalt nagunii Twitteris olen. Ei ühtegi sõnumit ega kõnet sel päeval, aga õhtul läksime kaisus magama. Ja alati teeme magamaminnes "big spoon, little spoon" ja ta kallistab mind seljatagant.

:: Ma saan temaga kõigest rääkida ja alati iseendaks jääda. Minu meelest on super, et ta peab mind seksikaks ka siis, kui mul on kõht suurest söömingust hirmus punnis ja juuksed sassis ja jalad karvased. Ma saan temaga vabalt rääkida absoluutselt kõigest... Ja ta isegi teeb huvitatud näo, kui ma oma meigi-värkidest räägin.

:: Ta hoolitseb oma välimuse eest. Võrreldes teda nende meestega, kellega ma eelnevalt väljas käinud olen, on ta täiesti erinev. Ma saan rahus talle kingiks nahahooldustooteid kinkida, teades, et talle need meeldivad. Ja riided peavad alati olema triigitud, pluus ja jalatsid omavahel sobima. Ja kõik peab laitmatult puhas olema. Silmale ülimalt kena vaadata!

:: Ta toetab mind alati. Olgu selleks minu plaan küünetehnikuks õppida, selle asemel, et ma võiks ärindust vms õppida või muud kreisid plaanid, ta on alati toeks. Ja kui ma sõprade pool suudan joogi-kaks liialt juua, siis toob mu õigel ajal koju ja paneb tuttu ja järgmisel päeval ei nori, mis lollusi ma rääkisin.

:: Ta laseb mul oma meigi ja küünte ja värkidega tegeleda rahus, sest teab, et mulle see meeldib. Samamoodi lasen ma tal vahepeal tundide viisi XBoxiga ka mängida.. Kuigi tihti enne kui ta mängida tahab, uurib ta minult, kas ma olen ikka blogidel silma peal hoidnud. Siis ma tean, et ta tahab telerit mängimiseks kasutada. Vähemalt ignoreerib ta seda, kui ma suvalistest asjadest blogi jaoks pilte teen. Üksteise huvide austamine on tähtis.

:: Ta saab mu perega hästi läbi. Esmakordselt minu tädiga kohtudes sai mu tädi suure kallistuse, mida ta ei oodanud. Omavahel saavad nad hästi läbi, kuigi kerge keelebarjäär on, kuid mu tädikene õpib usinalt inglise keelt. Ja samuti tema pere on mind väga omaks võtnud.

:: Ta armastab mind ja mina armastan teda.

Preili Positiivne

Kuna tundub, et ma olen ehk enda elust ja oma kallist kaasast liialt negatiivse mulje jätnud, tuli asjade üle natukene järgi mõelda. Ja mõtlesin välja, et ma olen jah hirmus negatiivne inimene. Pigem mäletangi halbu mälestusi kui häid ja iial ei ole piisavalt hea.

Google on imeline koht, kuhu sisse trükkides "How to be positive" saab palju head lugemiskraami. Põhimõtteliselt tundub, et kõik on ikka oma mõtlemises kinni. Eks ma olen jonnakas jah liialt vahepeal. Olgu... alati. Mõnest vales pilgust või sõnast oma kaasalt, mille enamus naisi tähelepanuta jätaks, suudan ma suure draama teha. Ja ma ei ole ainus, minu kallis abikaasa on täpselt samasugune. Kahel diival koos on raske, aga maru hästi sobime. Sest muidu ju koos ei oleks :))

Paar esimest päeva oli natukene raske positiivne olla. Telefoni otsa sattusid ikka paar nii kurjaks tegevat klienti, kes lihtsalt suutsid tuju ära viia. Tänane läks paremini ja mingeid suuri probleeme ette ei tulnud. Samas ka ilm oli ilus ja päikeseline. Ning tööle läksin pool tundi hiljem, sest perearstil käisin aknerohtu küsimas. Ja mehe prillide ninatoe sain ka täiesti tasuta Specsaveris ära parandatud. Tööl kiskus igavaks ja siis tegin kallite kolleegidega origamit. Luik tuli vildakas, aga konn tuli päris konna moodi. Ei, ma ikka raban tööd ka teha, aga praegu on lihtsalt väga vaikne periood :P

Kuid tuleb tunnistada, et kui ikka väga tahta, siis saab oma elu palju positiivsemaks mõelda ja palju positiivsem olla. Kellele pidevalt virisevad inimesed ikka meeldivad...

Ja ainult poolteist nädalat puhkuseni! Täna tellisin natukene Dollareid ka juurde ja juba plaanin, kuidas sealt ostetud kõiki küünelakke oma pagasisse panna, et nendega midagi ei juhtuks (mullikile on juba olemas!). Happy days!

Tuesday, 7 December 2010

Paks laps ei ole ilus laps

Ma arvan, et enne jõule ei peaks guugeldama selliseid asju nagu "how to get slim" jms. Samas sisikond nagu karjub puhastamise järgi. Novembrikuu läks mul väga käest ära ja ma ise tundsin, kuidas mu kõht äkki ühe voldi juurde sai. Täiesti seda iseenesest kusjuures! Jah, ma valetasin, ise olin süüdi ikka. Nädalas sai korra-kaks kiirtoitu söödud, lisaks palju maiustusi tööl, kus ühine suur küpsise- ja kommikarp ei ole sugugi head. Kuna oelmine läks juba vastikuks, siis eelmise nädala alguses olin väga tubli. Üks päev tahtmatult, sest lootsin, et keegi töölt läheb poodi, aga keegi ei läinud ja nii ma nosisingi vaid Finncrispi hummusega lõunaks. Kommi ei võtnud suhu neli päeva, vaid reedel lubasin endale kolm kommi. Ma olin ise ka enda üle ülimalt uhke.

Tänane päev ei olnud nii tubli, kuid siiski parem, kui varem. Ja ka see aitab šokolaadiisuga, kui seda lihtsalt kodus ei ole. Täna hommikul sõin ühe Mulleri jogurti koos natukese Nestle kakaopallidega. Enne lõunat sõin õuna ja ühe mandariini. Lõunaks olid kiirnuudlid supilusikatäie hapukoore ja ühe tomatiga. Kodus tegin pastat ja sõin tavalisest palju väiksema portsu. Lisaks vahele kaks näkileiba ja puuvilju. Oh ja kodus maiustasin mahustoiduks Nature Walley granola bariga ka, mis on kindlasti üks parimaid, mis ma iial maitsenud olen. Tunne on iseenesest hea, aga ehk midagi oleks võinud olemata olla, ikka on raske. Oh ja jooksmas ei ole oma kolm kuud käinud, sest kuradima külm on. Jah, hale põhjus, aga siiski hea meie jaoks, et mitte minna.

Samas USA reisi ajal olen kindel, et mu kallis ämm kokkab head ja paremat kariibide toitu. Lisaks on plaanis mehega palju Ameerika kiirtoitu proovida. Et kas sealne KFC ikka samamoodi maitseb ja kui suure burgeri ma ära suudaks süüa. Kaalutõus on etteplaneeritud. Samas järgmise aasta alguseks on suured plaanid ja vormi on vaja end kasvõi elu jooksul korra saada. Peaks seda ikka enne lapse tulekut tegema ja enne, kui seedimine liialt vanaks ja aeglaseks läheb, et kaalulangus vaevaline on. Ehk ei tohiks sedasi pikalt ette planeerida, aga ma olen ju teada tundud planeerija ja pigem pikalt ette planeerida, mitte rutakaid otsuseid teha ja siis põruda. Või vähemalt seda üritan ma endale kinnitada..

Ja see on minu blogi, kui teile mu kaalu üle halamine ei meeldi, siis palun lugege teisi sissekandeid. Minul on enda jaoks vaja sellised asjad ajaloo huvides ikka kirja panna :))

It's so fluffy I could die!

Nagu ehk mu pikemad blogi lugejad on tähele pannud, siis aeg-ajalt käivad mul igasugused vaimustused peal. Pärast eilset filmivaatamist on mul uus...


"Despicable Me" on raudselt üks mu uusi lemmikfilme. Jah, animatsioonid on mu lemmikud, ma ei ole nii täiskasvanu kah :P

Kahjuks nii ülimalt armsa ja naljaka filmi puhul jääb sõnadest puudu. Lihtsalt vapustav. Ma tahaks hea meelega endale ka ühte või kahte Minioni ja Agnes on ka üle mõistuse armas. Lisan hoopis mõningad videod, mis näitavad, kuivõrd geniaalne ja armas (jah, ma tean et ma kasutan seda sõna selles postituses liigselt) see film on.





Ja Minioni kaisuloom oleks ka teretulnud kingitus jõuludeks. Niiarmas! :D

Monday, 6 December 2010

Vaikelu.

Viimasel ajal on mu elu üsna igav olnud. Aga seegi ei ole midagi uut. Töö ja kodu, sest kuhu sa selle külmaga ja rahata ikka lähed.

Minu töö on viimasel ajal väga igavaks ja vaikseks läinud. Kõnesid tuli rohkem, kui osad lennujaamad ja meie poed suletud olid, aga üldiselt veedan päevi kontoris internetis hulkudes ja miljon korda uudiseid lugedes. Ei kurda, sest siis on aega teha selliseid asju nagu nimekiri vaatamisväärsustest, mida New Yorkis näha vaja on ja meie maikuust Eesti reisi planeerides jms.

Mehe esimene töönädal on ka väga edukas olnud. Töötab seekord valitsuses ja teeb paberitööd kriminaalhoolduses (vms, ma ei tea täpset eestikeelset sõna). Vähemalt töö on väga huvitav ja õnneks saab ka palka rohkem kui eelmises kohas. Tema palgapäeva peame aga veel nädal aega ootama. Ja see on väga oodatud, sest minu palk läks see kuu väga kiirelt.. Aga see-selleks.

Täna tahtsin tubli olla ja lõpuks oma juuksejuured ka ära värvida. Kõik sai ilusti tehtud ja kui ma asusin juuste otsi trimmima, avastasin, et kukla ääres ühes kohas on veel hulgaliselt blonde juuri näha. Eks juhtub ka parimatel. Ja vannitoa ukse suutsin ka värviga ära mäkerdada, kuigi kui värv peale lendas, pühkisin ma selle hästi ruttu ära. See ei olnud just üks mu parimaid üritusi juustevärvimisega seekord. Ja siinseid juuksureid pean ma ülemäära kalliteks ka, et juuksurisse minna. Sest tavaliselt saan ma väga hästi ise hakkama!

Üldiselt päevad mööduvad lugedes päevi puhkuseni ja reisini. Vähemalt on, mida oodata :)

Ja mu maniküürihullus võtab ka uusi mõõtmeid. Vaikselt olen uurinud kursuseid ka, mis kahjuks üsna kulukad on. Kuid see tundub olema üks ala, mis mind tõesti rõõmsaks teeb, mida ma naudin teha..

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...