Draamad Töökohas

Esmalt suur aitäh kõikidele imearmsatele kommentaaridele eelmise postituse kohta. Eks ta suur otsus oli ning hea on teada, et keegi halvasti ei mõtle/vaata ja et selliseid asju ikka juhtub. Ega ma esimene inimene maailmas ei ole, kes abikaasast lahku läheb. Aga samas oli see kindlasti viimane asi, millest ma ealest mõtlesin ja lootsin, et see oligi see, mis jääb kestma. Kahjuks läks teistmoodi...

Kuid elu läheb edasi ja niiii palju uut ja põnevat on tulemas, millest ma ka lähiajal pajatan. Hoian veel natukene saladuses, et põnev olla :)

Siinkohal räägiks aga natukene mida põnevat mul tööl juhtunud on, sest see on üsna tragikoomiline. Kõik on alguse saanud sellest, et P on mu kolleeg. Tegelikult rohkemgi kui kolleeg, juhendaja. Just tööl tutvusimegi, saime juba algusest saadik väga hästi läbi, peale mu lahkuminekut käisime paar korda väljas ja üsna kiirelt muutusime lahutamatuteks. Tööl hoidsime seda pikka aega saladuses ja isegi praegu hoiame suhet ja tööd väga eraldi. Kontoris ei ole me kordagi teiste ees üksteist puudutanudki, ei käi nagu armunud paar käest kinni ringi jms, hoiame kõike võimalikult professionaalsena.

Suur draama juhtus aga kui ma pärast pikka kaalutlust otsustasin kontoris oma lauda kolida. Suurimaks ajendiks oli see, et kui enne istusin ma põhimõtteliselt kontori keskel, siis vaba laud oli kontori ääres akna all, mis oli palju parem juba koha pärast. Teiseks tavatsesin ma istuda ühe kuti vastas, kes pidevalt mind vahtis ja minu meelest oli see ülimalt häiriv. Uus ja parem koht juhtus aga P vastas olema, mistõttu muidugi mõned inimesed arvasid oli mu ainus põhjuks kolimiseks ja mõned arvasid, et ma saan mingit erikohtlemist, kuigi absoluutselt kõik oleks võinud sinna vabale kohale istuma minna. Suur probleem, eks? Uuel kohal teen ma oma tööd täpselt samamoodi edasi, ei istu päev läbi ja ei vahi armunult P silmadesse :P

Hakkasin N'i kõrval istuma, kes juba esimest päevast väga valjult teada andis, et see talle ei meeldi. Esimene põhjus oli, et tal ei ole nüüd vaba lauda tema laua kõrval, kus oma käekotti hoida. Mine tea, mis muud põhjust tal oli draama tekitamiseks, aga ta suutis ka mõned teised kontoris üles kruttida. Siiski ainsad, kellele see tõsiselt ei meeldinud olid N ja C, mõlemad mustanahalised naised, üks 26 ja teine umbes 34 vms. Paar nädalat olid nad üsna nõmedad ja otsustati teha personaalsed jutuajamised ühe suurema juhatajaga, et kõigil oleks võimalust öelda, mida tahavad. Tuli välja, et kellelgi ei olnud midagi väga öelda selle teema kohta. Mulle öeldi, et kui keegi mu vastu nõme on, siis pean sellest kohe teatama. Siiani olin lihtsalt teiste kommentaare tõsiselt ignoreerinud ja lihtsalt oma igapäevatööga jätkanud, sest just selleks ma seal kontoris olengi.

Peale jutuajamisi läks olukord palju paremaks. Isegi N oli minu vastu üllatavalt sõbralik ja praegusenigi saame üsna normaalselt läbi. C on aga ainus, kes sellest üle ei saa. Hiljuti võttis ta pool päeva, et mulle vastata, kas ta oli ühe meiliga tegelenud ja ta oli minu vastu üsna ülbe. Otsustasin siis ühele teisele juhatajale sellest rääkida, kes omakorda Cga rääkis. Cle muidugi see ei meeldinud, et ma lõpuks vastu hakkasin ning põhimõtteliselt talle nüüd ei meeldinud, et keegi tema vastu kaebas ja et tal nüüd n.ö. märk küljes on. Wtf, eks? Ma olin need kaks nädalat jumalast vait, kui mul oleks palju põhjust olnud nii mõnegi kohta kaevata, et nad mind ebaausalt kohtlevad tööl, aga otsustasin, et küll see üle läheb. Muidugi tegid teiste kommentaarid natukena haiget, aga tahtsin siiski olukorrast täiskasvanud olla ja mitte teiste tasemele langeda. Nüüd kui keegi meelega mu töö tegemist enitas, otsustasin sellest rääkida, ja ta võttis seda kui kõige hullemat asja, mida ma teha sain.

Naljakaim on veel see, et C oli päev pärast seda "haige" tööl tekitatud stressi tõttu. Nii et nüüd ma tekitan oma kolleegidele stressi. Nii Pl kui ka see teisel juhatajal, kes on Cga rääkinud, on kogu teemast tõsine kopp ees. Eelkõige, sest Cl ei ole absoluustelt mitte mingit põhjust selline nõid olla ja tekitada probleemi, kui mingit probleemi ei ole. Jah, mina ja P oleme koos, aga see ei sega ei Cd ega ka kedagi teist kontoris. Ma ei saa absoluutselt mingit erikohtlemist või kergemat tööd, vastupidi, ma saan alati kõige keerulisemad ja raskemad kaebused. Kui ma midagi valesti teen, siis koheldakse mind täpselt sama moodi kui kõiki teisi, absoluutselt ei mingit erikohtlemist. Mul on just raskem selles mõttes, et kodus ei saa ka tööst eemale, sest tihti räägime me ikka tööasjadest või teistest kolleegidest :P

Sellised väikesed draamad siis meie ja teiste elus. Mulle on kogu teema pigem nalja teinud ja ma ei ole lasknud sel end väga mõjutada. Pigem on kahju neist, kelle enda elus on nii vähe toimumas, et nad sedasi töökohas käituma peavad. Näiteks, see suur juhataja, kes meie personaalseid vestlusi tegi, arvas, et N oli lihtsalt kade, et keegi kontoris temast niivõrd huvitatud ei ole olnud ja et minu ja P suhe on teiste jututeema, mitte tema. N on nimelt tõsiselt tähelepanu nautiv inimene, kontoris ei ole ta sekunditki vait, pidevalt lobiseb ja mina ning kõik teised teavad ta eraelust kindlasti liialt palju. Mine tea, kas see oli ta peamine ajend või mis küll tolle neiu peas ringi käib... Kõike parimat neile igatahes :)

Tore on teada, et kõik teised kontoris on siiski kas meie poolt või erapooletud ning absoluutselt mitte kellelgi teisel ei ole minu ja P suhtega probleemi. On ka mõningaid normaalseid inimesi seal vähemalt :D

Elumärk

Olen elus ja terve, kuigi minu elu on totaalselt muutunud. Ei ole vahepeal kirjutanud, sest oli liialt muutuseid, millega pidin harjuma ja ei tahtnud neist väga sedasi ausalt ja avalikult rääkida ka. Seetõttu teen siinkohal kiir-ülevaate kõigest, mis juhtunud on nii lühidalt ja nii pikalt kui ma neist rääkida soovin siin (pigem lühidalt).

- Eesti reisi lõpus lõpetasin suhte oma abikaasaga, sest kahjuks ei näinud enam muud võimalust ja ei suutnud enam sedasi edasi elada. Üksikasjad jäta enda teada, sest need on isikllikud ja ma ei taha siin blogis liialt negatiivsetest asjadest kirjutada.
- Kuna New Yorki reis oli meil juba planeeritud, siis tuli see veel üle elada. Polnud kindel, kas lähen, aga ikka läksin, et temapoolset pere ilmselt viimast korda näha. See reis oli üks kõige ebamugavamaid reise mu elus ja ma ootasin pikisilmi selle lõppu.
- 28ndal aprilil kolisin ma välja korterist, kus ma kaks aastat elanud olin ja asusin taaskord elama jagatavas majas, seekord üksinda. Viimased päevad enne välja kolimist veetsin koos R'ga koos nuttes ja see oli kindlasti üliraske periood minu jaoks, kuigi see oli minu otsus.
- Olles paar korda väljas käinud P'ga, kellega ma koos töötan, muutusime me üsna pea lahutamatuteks ning seetõttu oli loogiline otsus üsna pea ka kokku kolida. Kuigi meie suhe ei ole olnud roosiline, on ta kindlasti kõige lähedasem minu ideaal-mehele ja ta on kindlasti üks heasüdamlikemaid ja toredamaid inimesi, keda ma iial kohanud olen.
- Elu koos P'ga on olnud väga seiklusterohke, on olnud palju palju väljas käimisi, kinos käimisi, vaatamisväärsustega tutvumist jne. On olnud hommikuid, kui me pärast pikka peoööd jutustame ja teeme pilti politseiga Big Beni ees ja on olnud hommikuid, kus me lihtsalt rahulikult kodus pannkooke sööme.
- Töökoht on mul sama, koolis käin ka veel.

Mis elu veel tuua võib, ma absoluutselt ei tea. Praegu kahjuks ei ole siiski kõik veel super hästi ja minna võib nii või naa. Kui läheb nii, siis on mul ees imeline tulevik. Kui läheb naa, siis ma võin 2013 aasta kindlasti oma elu kõige kohutavamaks aastaks pidada. Detailidesse laskuda ma ei taha, kuid päris vaikust oli siin juba ka piisavalt.

Üritan siiski jääda positiivseks, et ühel heal päeval on kõik hästi ja et ma olen jälle õnnelik kunangi.

Muudatuste hakul ja vaikusest

Hetkel on siin vaikus, sest elus toimuvad üsna suured muudatused. Muudatused, millest ma hetkel veel rääkida ei tahaks, aga nad tulevad. Üsna pea.

Eestis sai käidud, pass käes ja puhkus oli lahe.

Eks näis, kas mul passi vaja ka läheb, sest USA reis on mul hetkel kahtluse all... Rohkem vihjeid muudatustele ei anna. Neist räägin varsti, kui nad toimunud on.

Elu on siiski üliilus ja aina paremaks läheb, kui raskustest üle saada :)

Reisujutt ja pisiasjad

Ma olen ehk natukene imelik, aga reisi jaoks koti pakkumine on lahe. Eriti hasarti tekitav on 10kilose käsipagasiga piiratud olemine. Plaanis on küll natukene pätt olla ja RyanAiri lennukile võtta üks pisikene käekott, kuhu tõesti ainult rahakott ja mobiiltelefon sisse mahuvad, ning seljakott muu kraamiga. Igalpool on kirjas küll, et ainult üks kott, aga loodan väikese käekoti jope alla ära peita. Ma ei saa ju ometi terve Eestis oldud aja seljakotiga ringi käia nagu koolilaps.

Hommikul voodis tegin kiire nimekirja asjadest, mis pähe tulid ja mida ma kohe kindlasti ära unustada ei tohi, näiteks igasugused laadijad, adapterid ja paberitöö. Riigilõiv on passi jaoks ilusti makstud, ankeet ära täidetud, lennuki check in piletid on välja prinditud, seega on kõik kontrolli all.

Lisaks sai hirmuga kõik järgmine nädal kontolt maha tulevad arved kokku arvutatud ja kindlaks tehtud, et vajalikul pangakontol on vajalik summa. Vahepeal sedasi arveid kokku arvutades tuleb väike nutt peale küll, aga kahjuks ilma neid maksmata ei saa ka elada. Aga see selleks, praeug ma sellest viriseda ei taha...

Tagasi 10 kilo ja käsipagasi juurde. Kõige esimesena said pakitud igasugused kreemid ja muud vedelikud, mis peavad ju liitrise kotikese sisse ära mahtuma. Kaasa sai täpselt kõik, mida vaja on, näokreemid panin ümber väiksematesse potsikutesse ja pesemise vahendeid kasutan perelt. Pesu ja sokid on ka koos, vaja nüüd lõpuks mõelda, millised kampsunid ja pluusid kaasa võtta, mis liialt seljakotis ruumi ei võtaks ja mida ma päriselt ka ära kannaksin, mitte tühja kaasa ei veaks. Suudaks nüüd ära otsustada, kas ma saan viis päeva ühe paari teksadega hakkama või olen edev ja võtaks kaks paari kaasa. Naine on raske olla vahepeal, eriti veel edev naine.

Seejärel tuleb kindlaks teha, et mul on piisavalt meelelahutust lennul ning hiljem bussisõidul. Selle jaoks pean kindlaks tegema, et telefon ja Kindle oleks maksimumini laetud. Lisaks varupaar kõrvaklappe, sest mu praegused on juba kaks aastat vanad ja ma tõsiselt kardan, et pikalt nad enam mul ei kesta. Kuna reisimist on palju, siis tuleb ka kindlasti akude kestvust planeerida, kui ma just kusagil vahepeal end laadida ei saa, mida ma ilmselt saan. Tallinna - Võru bussi loodan WiFiga olevat, siis peaks vähemalt nood 4 tundi üsna lõbusalt minema.

Olen märganud, et mida aasta edasi, seda rohkem meeldib mulle selliseid pisiasju reisimise jaoks planeerida. Mulle meeldib, kui mul on kõik olemas ja ma olen kõige peale mõelnud. Üllatusi ma ei taha. Pass juba üllatas mind niigi.

Elevus on nii suur, et täna vist magada ei saagi, kuigi nagunii peab juba kella 3 paiku öösel ärkama :P

Tšikk tšätt

Küll on tore reedesel päeval kodus olla ja puhata. Muidugi uni läks enne kella 8 ära, aga siiski oli uni pikem kui tavaliselt enne kella 6 ärgates. Eile tuli veiniisu ja seekord läks terve pudel hästi sisse. Teen Eestisse minekuks trenni :P Kell 3 öösel ärkasin pohmakaga, jõin natukene vett, vähkresin voodis ringi ning ärkasin hiljem üsna värskelt. See öine episood oli küll piisavalt ebamugav, et Eestis rangelt piiri pidada.

Kui esmalt oli Eestisse minek natukene vastu, sest põhjus minekuks ei ole ju kõige suurepärasem, siis nüüd hakkab mulle see reis aina rohkem meeldima. Ma nii ootan teistsugust ümbrust ja pere nägemist. Ning omaette olemist ja asjatamist, sest ma tulen üksinda. Seda omaette olemise tahtmist ja enese käikude üle otsustamise soovi on mul viimasel ajal aina rohkem ja rohkem, aga sellesse ma ei tahaks väga süveneda siin.

Igatahes, varsti tuleb hakata triikima ja oma 10kg käsipagasit pakkima, mis tuleb hästi ära planeerida. Lisaks tuleb kindlasti piisavalt magada, sest lend läheb kell 6:35 esmaspäeva hommikul ning enne seda peab Stansteadi lennujaama sõitma. Õnneks üks hea sõber lubas sõidutada, seega ei pea ma bussiga sinna õhtu ennem minema. Eks näis kui palju ma peale seda RyanAiri kõval istmel und saan. Kui ei saa, siis vähemalt bussiga Tallinnast Võrru sõites ehk ikka suigatan, kui liialt elevil ei ole.

Täna on aga mingi aeg plaanis Uxbridges käia ja poodides kolada. Vaja on kusagilt ka natukene Eurosid juurde osta, mis on hetkel küll valus, sest Euro ja Naela kurss on küll jumalast jama (Naelu Eurodeks vahetades). Meil peaks kusagil Euro münte ka alles olema... Tuleb otsida natukene. Lisaks peab passi jaoks uue pildi ka tegema. Ainus hea asi uue passiga ongi uus pilt, sest vana passi pilt on ilmselt üks hirmsamaid pilte must elusees - 10kg paksem ja hirmus lühikene ja nõme tukk.

Kaalust rääkides, see on mul rõõmsalt langenud ja ma ei ole ammu oma kehaga nii rahul olnud. Mingit suurt dieeti ma siin pidanud ei ole, lihtsalt jälgin, mida söön ja niimoodi olengi 57kg peale saanud. Vahepealsed paar stressikat olukorda röövisid ka mu söögiisu, seega need ilmselt aitasid ka kaasa, kuid nüüd tuleb vaid kaalu hoidmisele keskenduda. Vahepeal ikka teen kodus harjutusi ka, et lihastoonust juurde saada. Üldiselt on kerge olla, ma tunnen end kenana ja mu armastatud kitsad riided näevad mu seljas päris head välja, isegi kui ma seda ise ütlen :P

Kaks reisi ühes kuus

Õppisin täna, et kiirpassi tõesti saab ainult Eestis. Proovisin ja nurusin, mis ma suutsin, aga kui siin ei saa, siis ei saa. 

Seetõttu järgmine nädal tuleb hädavajalik lend Eestisse vihatud RyanAiriga, mis kahjuks siiski kõige odavam variant on, ja New Yorki reis on paar nädalat edasi lükatud. Rohkem läheb maksma küll, aga mida vaja, seda vaja. 

Maikuus saan ülikoolilt natukene stippi, mis on täpselt see summa, mis meil NY reisi kuupäevade muutmine maksma läheb. Seetõttu põhimõtteliselt oleme vaid 140. naelaga maas, mis on mu Eesti reisi lennupiletite hind (pluss natukene kuluraha ja riigilõiv uue passi jaoks). Samas tore on pere näha, keda sel aastal plaanis näha ei olnud, aga oleks vaid parema põhjusega.

Järgnev aasta tuleb puhkuseta :P

Õppetund eluks

Alati kontrollige passi kehtivusaega enne viimase minuti lende ostes, eriti kui nad on non-refundable! Homme helistan Eesti Saatkonda ja loodan imesid, aga ma sügavalt kahtlen, et nad nädalaga mulle esmaabi passi muretseda saavad :(

Milline raha raiskamine...

Muidugi kui ma passi õigeks ajaks ei saa, siis proovime reisikindlustuse kaudu midagigi tagasi saada piletite rahast.