Tehtud kudumid

Enam ei saa üldse ilma kudumata olla, nagu väike haigus. Kui ei koo, siis vaatan internetis kudumite pilte ja muudkui mõtlen, mida järgmisena teha, kuigi endal on rohkem kui üks poolik projekt. 

Paar kuud tagasi tellisin Cooperile uued joped, mis on üsna sama lõikega, kuid üks on hall ja teine kollane. Neile puudusid hästi sobivad kindad ja müts, seega oli vaja poisile need valmis kududa.

Poolik müts.

Kindad ja müts esmakordselt käes ja peas.

 Kampsunitega meeldib mul ka edasi eksperimenteerida, jätkuvalt ise huupi kududes ja hiljem jumalat paludes, et nad kokku õmmeldes ja selga mahuksid. Cooper sai endale triibulise nööpidega kampsuni.

Poolik projekt.

Valmis kampsun, mida ta ei tahtnud esmalt paar nädalat üldse selga proovidagi.

Nüüd on poiss kampsuniga sõber, sest ta avastas, et nööbid on lahedad.

Väikeseid kampsuneid on lahe teha, aga ise tahaks ka midagi uut aeg-ajalt. Sünnipäeva ajal sai endale üks linasemat sorti roosa lõng soetatud eesmärgil sellest kampsun teha ning lõpuks ometi saigi tehtud. Suvine pitskoes kampsun, mis omajagu aega võttis.

Poolik kampsuniprojekt.

Lõpuks valmis, kokku õmmeldud ja seljas.

Praegu pooleli olev kudum on ka roosa, nimelt teen endale kolmnurkset salli. Tööl on tihti ühel hetkel soe ja teisel külm, seega oleks hea, kui oleks midagi, mida saab kergelt õlgadele panna või ära võtta. Just ühel ööl tööl ma lõpuks selle kolmnurga kudumise ära õppisingi.

Ääre teen pruunika meelega. Vahepeal läksid ringvardad natukene katki, kuid sirgetel kududes läks see lõngamass natukene raskeks, seega eile sai uued ringvardad soetatud. Loodan lähinädalal lõpuks selle salli ka valmis kududa ja ära pressida.

Cooperi pass ja tuleme Eestisse

Aega võttis, aga asja sai ja Cooperil on lõpuks ometi pass. Helistasin igale poole, uurisin ja arutasin P'ga, millist passi talle esmalt teha, sest valikuid on meil tema puhul kolm - Eesti, Uus Meremaa või Briti pass. Kui hakkas tekkima oht, et kui me maikuus Eestisse tahame, peab passi ruttu ära tegema, siis pidi ka lõpuks ometi valiku tegema, milleks sai....

Tadaaa! Briti pass!

Meie väike rahvusvaheline pere.

Ma olen kindel, et paljudel marurahvuslastel tegi see meele tusaseks, et ma talle Eesti passi ei teinud, aga samamoodi nagu ei saanud ta ema poolset passi, ei saanud ta ka isa poolset.

Miks me siis Briti passi poolt otsustasime? - Ausalt, eelkõige mugavusest ja lihtsusest. Kui me oleks Eesti või Uus Meremaa passi tahtnud, siis oleks pidanud kõik paberimajanduse teistesse riikidesse saatma, eelnevalt siin ta sünnitunnistuse ära apostillima ja kõik oleks üsna pikalt aega võtnud.

Eesti pass oleks palju odavam olnud, vaid £19 võrreldes £49'ga, mis Briti oma maksma läks. Samas, taaskord oleks pidanud paberid Eestisse saatma (või siinsesse saatkonda, kust omakorda kõik Eestisse saadetakse) ning sellele siis kas Londonisse saatkonda või kuhugi aukonsulisse järgi minema.

Briti passi jaoks pidin ma tõestama, et ma olen siin alaline elanik ning et ma olin siin enne Cooperi sündi 5. aastat elanud ja töötanud. Selleks saatsin P60'd (need annab aastas korra tööandja, kus peal, kui palju maksu maksnud oled, palju teeninud jms). Paar nädalat pärast asjade saamist sain küll kirja, et üks P60 oli puudu ning minu passi tahetakse ka. Saatsin siis kiirelt järgmisel päeval oma passi ning palgalehed (selle annab tööandja iga kuu palgapäeval, kus kirjas täpselt, palju sel kuul palka said, palju makse maksid, palju puhkust alles on jms) sellele puuduvale aastale. Kaks päeva hiljem sain sõnumi, et pass saadetakse lähipäevil välja, mis tuju nii heaks tegi. Kaks tööpäeva hiljem tõigi kuller passi ilusti koju.

Kui tavaliselt öeldakse, et Briti pass võib kuni 6. nädalat võtta ja ma arvasin, et nii pikalt lähebki, sest ma pidin igasugu lisapabereid saatma, siis läks üllatavalt kiirelt. Avalduse saatsin esmalt neile 24. märtsil ning pass oli käes 12. aprillil, läks vaid natukene üle kahe nädala mis on hea arvestades, et selle aja jooksul oli ka kaks päeva riigipüha.

Veel üks põhjus Briti passi tegemiseks on see, et Cooperil on seda lihtsam tulevikus uuendada. Kui tal on sünnijärgne õigus nii Eesti kui ka Uus Meremaa passidele, siis neid saab ta üsna lihtsalt, aga Briti passi jaoks peaks ma ilmselt kõik oma siinsed paberitööd alles hoidma.

Lisaks, Briti pass on üks maailma viisavabamaid passe, ehk sellega saab ta kõige rohkem viisavabalt ringi reisida. Arvestades seda, et nii mina kui ka P ei ole oma sünniriikidesse pidama jäänud, siis me peame seda üsna loomulikuks, et Cooper suureks saades ka ringi rändab. Uus Meremaa pass on viisavabaduselt maailmas 7s, Eesti 14s, mis on küll ka üsna hea.

Eesti Vabariik kahjuks veel ei luba topelt kodakondsust täiskasvanutele. Sünnijärgset õigust ära võtta ei saa ning samas, mis nad teevad, kui sa kellelegi ei ütle, et sul passe mitu... Kuid ma ei näe hetkel põhjust, miks ühel kaheaastasel rohkem kui üks pass olema peaks. Kasvatan ma teda küll kui poolenisti eestlast ning eesti keelt õpetan talle ka. Kui ta kunangi ise avaldab soovi, et ta tahab Eesti passi, siis saame selle ka organiseerida. Plaan on jätkuvalt lähiaastatel hoopis Uus Meremaale kolida, seega ilmselt järgmiseks passiks saab ta endale selle riigi oma.

Nüüd on pass olemas, saime ka lõpuks Eestisse piletid broneerida ning sõidame sinna 4. mail nädalaks ajaks. Auto on renditud (P saab esmakordselt elus teistpidi liikluses sõita!), esimese öö veedame Tallinnas, kus on korter broneeritud (mingi Liivalaia Apartment, väga kena koht tundub olevat ja soodne oli ka - £69 öö eest, lisaks saame sealt kergelt vanalinna jalutama minna), laupäeval on pereliikme juubelipidu Võrus ning ülejäänud graafiku peame veel paika panema, kuid paikneme Võrus kalli tädi juures. Igasugused soovitused on oodatud, mida P'le, kui esmakordsele Eesti külastajale, näidata ja kus oleks vahva Cooperiga käia :)

Cooper sai kaheseks!

Teispäeval, 22. märtsil, sai meie väike ilmaime kaheaastaseks. Tüüpiliste vanematena ohime ja ähime, et kuidas ta küll juba nii suur on ja küll see aeg lendab. Kuna P tahtis, et me vähekene vaiksemalt võtaks sel aastal, siis ma üritasingi end hirmsasti ostlemisega tagasi hoida. Kahjuks ei tulnud hästi välja. Poisi sünnipäev ise oli armas vaikne päev pere seltsis.

Eelneval õhtul läks Cooper ilusti kell 19 magama ning ma sain rahulikult kõik kingid ära pakkida ja nad elutuppa ilusti valmis sättida. Tegime samamoodi eelmisel aastal. Ma ei mäletagi hästi enda lapsepõlvest, kuidas need sünnipäeva kinkide saamised olid ning kahtlustan, et see hommikuks asjade välja sättimine on pigem Briti komme, aga mulle meeldib. Kinke sain ma Cooperiga võrreldes kohe kindlasti vähem, aga võrreldes teiste märtsigrupi lastega, siis Cooperi kingihunnik oli üsna tagasihoidlik, ausalt :)

Kingitused

Hommikul ärkas Cooper ilusti natukene enne kella 7t ning vahelduseks saime meie ka krapsti voodist välja, et ta sünnipäevaga ilusti alustada. Esmalt jalutas Cooper küll kinkidest kaarega mööda diivanile istuma, aga väikese suunamisega avastas ta, et elutoas oli midagi uut.

Kinkide avamisega sai ta sel aastal väga hästi ise hakkama.

Lemmikkink on kindlasti Fireman Sam'i tuletõrjeauto, millega ta mõned päevad nüüd pidevalt mänginud on. Fireman Sam'i multika vaimustus on tal üsna uus, aga teretulnud Peppa Pig'i vahelduseks.

See puidust mänguasi oli ükskord mängurühmas ning seal ta mängis sellega huviga, seega mõtlesin kohe, et ostame talle ka. Põhimõte on sellel see, et pisikesed puidust autod lähevad ülevalt kallakust sisse ja siis muudkui sõidavad korruseid allapoole. Vahva vaheldus värvilisele plastikule.

Ja kuna kutile šopata meeldib, siis sai ta endale ka päris oma ostukäru.

Kõige ebahuvitavam kink oli ehk see väike robotkoer, mis hirmus kõva häält teeb ja mis talle seetõttu eriti ei meeldinud. Õnneks oli tegemist üsna odava mänguasjaga, seega see võib rahus oma mängukorda oodata.

Ja põhikingiks oli tõukeratas, mille kohta P mitu korda ütles, et sellega ta küll sõita ei oska, aga Cooper muidugi tõestas, et oskab küll. Tasakaalu veel õpib ja päris elamises ringi ei lenda (õnneks), aga vahelduseks vahva ikka. Tagataustal näha ka sinine beanie bag'i tool, millest ta kahjuks ka veel väga huvitatud ei ole. Paar korda on küll sellel peal istunud, kui ma ta peale pannud olen. Küll suuremaks saades mõistab selle võlu.

Kaarti loeb ka vabalt :)

Paar päeva varem tuli Mega Blocks klotsid ka kohale, mis ta natukene varem kätte sai. Kui pakk koju toodi, siis Cooper oli esimene juures avamas ja kui ta kasti lahti saades "vauuu" ütles, siis ei saanud ju ometi klotse kaheks päevaks ära peita.

Kook

Kuna ma aeg-ajalt ikka küpsetan, siis muidugi oli vaja Cooperi sünnipäevakook ka ise teha. Kookide kaunistamises olen ma väga koba, seega tahtsin midagi lihtsat, aga effektset, milleks vikerkaarekook oli suurepärane. Kuna poodides väga korralikke geeltoiduvärve saadaval ei ole, siis need pidin internetist tellima. Seal olid värvidel rõõmsalt hoiatused kaasas, et E-värvid võivad lapsi vähe hüperaktiivseks teha. Aga sünnipäeval ikka võib korra aastas.

Võib öelda, et koogiga olin ma ise väga rahul :)

Samuti võib sünnipäeva puhul kooki lausa hommikusöögiks süüa. Cooper ei ole vist ühtegi mu tehtud kooki veel päris nii isukalt söönud, iga kord väikese tüki saades sõi ta kõik ilusti ära.

Väljaskäik

Kui me kõik hommikusest koogist hüperaktiivsed olime, oli aeg minna mängukeskusesse ringi jooksma.

Hulljulge, mina näiteks selle peale ei julenud minna.

Sellest liumäest saime P'ga mõlemad mitu korda alla lasta.

Mõnusalt vähe rahvast ja palju ruumi oli seekord. Siin on Cooper roosas autos teiste lastega seltsimas.

Ja väike lõunaeine päevakangelasele, kui tal oli mahti kolm minutit paigal istuda. Sünnipäeva puhul sai mahla ka juua :)

Mängukeskuses olime lausa kaks tundi, kuni Cooper muutus natukene virilaks ja ilmselgelt ära väsis. Sõitsime siis koju, kus ta üsna kiiresti uinus ja vanamehena kolm tundi põõnas.

Õhtupoolik oli meil rahulik. Kutt mängis oma uuemate ja vanemate mänguasjadega, kuni jälle ära väsis.

Kahene on nii raske olla...

Minu igavad arginädalad

Viimasel ajal on blogimine natukene unarusse jäänud, sest millestki väga kirjutada ei ole, kuna midagi erilist me ei tee. Seega mõtlesin, et teeks siis pika postituse sellest, milline meie tavaline igav nädal välja näeb. Et te päris igavuse kätte ära ei sureks, lisasin ka portsu armsaid pilte Cooperist.

Nädalat alustaks ma reedest, sest see on mul nagu esmaspäev, kuna sel ööl on esimene tööpäev.

Hommikul ärkame ja märkame. Äratus on tavaliselt 6-7 ajal, kui Cooper eelmisel päeval päevaund ei teinud. Kui ta eelneval päeval maganud on, siis meeldib talle pigem kella 5. ajal ärgata. Mina joon mõned tassid kohvi, Cooper saab hommikusööki, mis enamasti on röstsai või puuvili-jogurt, vahepeal pannkook. Putre-helbeid ta endiselt keeldub söömast, kukub öökima isegi siis, kui mind näeb putru söömas. Mõndadel hommikutel on väga tasakaalus eine (ma peaks koomik olema):

Seejärel üritan ma ruttu pesus ära käia, enne kui me kuhugi läheme. Viimasel ajal aga iga kord, kui ma dušivee jooksma panen, lippab Cooper vannituppa, võtab endal püksid jalast, sest sellega saab ta ise hakkama, ja hakkab pluusi ära kiskuma, et minuga koos pessu tulla. Seetõttu enamasti nüüd pesemegi end hommikuti koos.

Reedehommikutel kella 9:30st 11:30ni oleme üle tee olevas lastekeskuses mängurühmas. Täpselt sama, kus me juba üle aasta käinud oleme ja endiselt on vahva.

Kodus lõunatame ning kella 13ks läheb Cooper reedeti lasteaeda. Lasteaias on ta kella 18ni, kuigi ma tavaliselt lähen talle 20-30 minutit varem järgi. Mina samal ajal kodus üritan kõigest väest magada ja eelolevaks öövahetuseks jõudu varuda.

Minu töö algab enamasti kell 21:30 ning P sõidutab mu kella 21ks ilusti tööle. Cooperi peame seetõttu üleval hoidma, aga üsna tihti uinub ta autos koju sõites ja siis on P'l lihtne ta lihtsalt autost voodisse kanda. 

Laupäeviti ja pühapäeviti pärast öötööd, mis lõpeb kell 8, eelistan ma kella 12-13ni üleval olla, et siis sellest kellaajast umbes kella 19-20ni magada. Tunnen, et see on talutavam, kui näiteks otse töölt tulles magama minna, kella 15ni magada ja siis enne tööle minekut mitmed tunnid ärkvel olla. 

Meie "pisikene" tühi ja pime kontor öösiti. Esmaspäevahommikud on alati valusad, kui kõik tuled põlema lähevad ja kõik nädalavahetusest värsked inimesed tööle kepsutavad.

Hommikuti mõnikord lasen P'l lisauinaku teha, kuni ma Cooperi järgi vaatan, või vahepeal käime  autoga toidupoes. Toidupoes peab Cooper viimasel ajal nende sõitudega ka sõitma, seega ei ole see mingi kiire käik:

Teine lugu on küll olnud nende nädalavahetustega, kui P on pidanud tööl olema. Siis pidime lapsehoidja palkama, keda üle 6. tunni päris ei tahtnud, sest muidu ei oleks mul raha silmas pidades väga mõtet tööl käia. Lasteaiast ja lapsehoidjatest tahaks aga lähiajal eraldi postituse teha.

Esmaspäeviti on aga vähe teine graafik. Cooper käib siis hommikuti lasteaias, kella 8st 13ni. Selle aja jooksul ma magan 3-4h, et siis sel õhtul inimlikul ajal magama minna. Tihti on see küll aga otse pärast Cooperit kella 20 ajal. 

Esmaspäeva pärastlõunatel ja teisipäevadel meil midagi suurt planeeritud ei olegi. Kui vaja, siis jalutan Cooperiga toidupoodi, mis on kokku üle 5km jalutamist (2,7km sinna, 2,7km toidukraamiga ülesmäge tagasi). Esmaspäeviti enamasti võtame üsna vabalt ja mängime lihtsalt kodus ja kuhugi mujale ma meid ei säti.

Teisipäeval on mul tavaliselt energiat rohkem ning vahepeal käime isegi mänguväljakul. See küll on viimasel ajal harv olnud, sest ilmad on nii halvad, aga on lootust, et ehk kevad kunangi ikka tuleb.

Siis on ka vähemalt energiat, et poiste nädalavahetuse läbu ära koristada. Õnneks Cooper on alati väga abivalmis.

Ja kaisutame ka hästi hästi palju, sest tööl käies tuleb niiiii hirmus igatsus ta järgi peale. PS! Ma sain uued prillid :)

Kolmapäevad nüüd just nii väga sisutihedamad ka ei ole teistest päevadest, kui ma kodune olen, aga pärastlõunatel käime Small Talk mängugrupis. See on täpselt samas lastekeskuses, kuid selle grupi põhiline suund on laste kõne areng. See Cooperil veel väga palju arenenud ei ole, aga eks me ikka harjutame ja üritame õpetada. See mängugrupp on 13st 14:30ni. Seega pärastlõunal asjatame kodus, teen õhtusöögi, mängime veel natukene ja siis läheb Cooper magama. Pärast seda koon ja vahin telekat või teen koolitööd või lähen ka ise supervara magama.

Neljapäeviti on sama igav, kui teistel päevadel. Kui vaja, käime toidupoes ja oleme kodus niisama vahvad. Näiteks joonistame või värvime (mina küll samal ajal enamasti koon või teen süüa):





Eks mõni kord tuleb isu ka midagi vähe rohkemat teha ja siis seikleme koduligidusest kaugemale ka, šoppama, mängutuppa või muuseumisse vms.

Neljapäeviti üritan ma õhtuti natukene pikemalt ärkvel olla, et ma reede pärastlõunal piisavalt väsinud oleks, et uinak teha ja öötööks jälle rohkem jõudu oleks. Terve nädal alati tundub nagu suur valmistumine nendeks kolmeks ööks tööl.

Koolitööd olen viimasel ajal väga palju jõudnud töö juures teha, sest mõned ööd on nii väga igavad olnud ja tõesti tööd pole olnud. Muidu aga üritan ikka natukene siin ja seal ära teha ka nädala sees olevatel õhtutel, pärast Cooperi magama minekut.

No ja siis samamoodi reede hommikul mängurühma, pärastlõunal Cooper lasteaeda ja ma koju magama ja õhtul tööle. Ja sedasi need nädalad kõik mööduvadki!

Kampsun Cooperile

Mul on tõeline kampsunite kudumise tuhin hetkel peal, sest ma isiklikult arvan, et nad tulevad mul täitsa kantavad juba välja. Arenemisruumi on veel kõvasti, aga jope all saab vähemalt kanda :)

Seekord valmis lihtne kampsun Cooperile. Kuna mustreid ma ei jälgi, siis see just päris ideaalselt ei istu. Tean, et järgmist kampsunit tehes võiks see sellest natukene pikem olla, varrukad võiksid paar silmust laiemad olla ning kaelaauk võiks ka väiksem olla. Väike katse-eksituse meetod, aga küll ma kõik mõõdud kunangi täpselt paika saan.

Kui kuti tähelepanu oli teleril, siis sain talle ruttu kampsuni selga ka suruda. Tal sai nii hea meel selle üle. Andke andeks ta püksata olek, aga nii on ju kõige mugavam tema meelest.

Järgmisena üritan talle eest nööbitavat kampsunit teha. Kui see ka õnnestub, jagan pilte ka.

Kudusin kampsuni :)

Täna sain lõpuks ometi pestud-pressitud kampsuni, mille ma endale kudusin. Mulle endale tundub, et ma hakkan selles kampsuni-kudumises natukene paremaks saama, ma oskan vähemalt kududa kampsuneid, mis vähemalt selga mahuvad ja päris normaalselt seljas istuvad. Nagu alati, kellegi teise loodud mustrit ma ei järginud, tegin omast peast (välja arvatud pitsi mustrit). Aega võttis töö, kooli ja lapse kõrvalt kolm nädalat ja tegemine mulle meeldis. Järgmisena hakkasin Cooperile tekki kuduma vähe paksemast lõngast ning pärast seda tahaks talle ka veel üks kampsun valmis teha. Ja siis mitu paari sokke ja kindaid ja endale veel paar kampsunit jne jne jne, see nimekiri on lõpmatu :D

Väike meenutus kudumis-protsessile, mis sai alguse 2. veebruaril :)

Esimese päeva lõpuks sai üsna palju tehtud, sest uut projekti kududes on alati tuhin suur.

Tagatüki kudumine oli vähe tüütum ja igavam... (Pange tähele et puidust vardaid asendasid metalsed, seest ma istusin puidust omad pooleks).

Ja tadaaaaa.... Pontsakad kintsud ka pildile :D

Üritasin istudes ka pilti teha ning Cooper tuli appi. Siin on aga pitsmuster vähekene paremini nähtav.

Varrukate õmblus võiks küll parem olla ja kude ühtlasem, aga eks ma veel harjutan :)

Minu (öö)tööst.

Olen tänaseks terve kuu tööl käinud. 4 nädalat koolitust on tehtud ning pühapäeval tegin esimese öövahetuse ka. Kui arvestada seda, et esimene päris töö-öö (neli öö'd!) oli 1. veebruaril, siis sai täpselt 2 aastat kodune olemisest täis, sest just 1. veebruaril ma oma emaduspuhkust kaks aastat tagasi alustasin.

Üldiselt koolitus ise oli väga kerge, polnud väga struktuuri, mida ehk oleks soovinud, aga sain selgeks nii palju, kui ilma päris kõnedeta selgeks saab. Kõik tehniline hooldus on minu jaoks üliuus valdkond ning tuleb tunnistada, et mitmel korral olen end tüüpilise naisena tundnud. Kuid vaikselt hakkavad igasugused terminoloogiad boileritest, külmutusseadetest, tuleohutuse mehaanikast jms isegi selgeks saama. Kuigi õppida on veel palju!

Meie osakonna telefoniliinid avasidki 1. veebruaril, seega sain üks esimestest tööl olla. Küll see oli oodatud päev. Varem tegeles tehnilise hoolduse kõnedega üks teine firma, kuid nad ei teinud eriti head tööd ja seetõttu Morrisons otsustas selle osakonna oma firmasse taas luua. Ehk seetõttu ka nii vähe struktuuri, sest ega keegi eriti ei teadnud, millist struktuuri veel vaja on. Kuid enne esimest tunnistasin, et kuigi ma end väga valmis koolitatult ei tundnud, siis ei teadnud ma ka, mida edasi õppida vaja oleks. Seega ongi parem nüüd kõnedega tegeleda, et aru saada, mille kõigega me tegelema peame.

Esimeseks öövahetuseks valmistusin sedasi, et neljapäeval olin pikalt üleval, lausa 2:30ni. Ärkasin reedel tavalisel ajal ja siis tegin 4st 6ni õhtul uinaku. Kaasas olid paar energiajooki, kohvi, snäkke jms.

Kui saabus südaöö, siis olime kõik elevil. Tööl olin mina, üks teine kolleeg ja üks juhataja. Mõned teised veel, kes kontrollisid, et kõik süsteemid ilusti töötasid. Ootasime ja ootasime ja esimese kõne saime alles kell 1. Seejärel ühel hetkel oli üsna kiire, siis tuli kahetunnine aeg, kui ei olnud taaskord ühtegi kõnet ja hommikupoole, kui meie poed hakkasid avanema, tuli jälle vähe rohkem kõnesid.

Minu kõige esimene kõne oligi vist meie esimese öö kõige suurem probleem. Nimelt ühes supermarketis tuli ühte külmaruumi pahinaga vett sisse ning samal ajal läksid absoluutselt kõik külmikud rivist välja. Arvestades seda, kui palju kaupa neis külmikutes oli, siis oli väga kriitiline olukord. Kuid sain hakkama ja saatsin neile täitsa õige mehaaniku välja. Juhuu! Enamus kõnesid olidki meil külmutusseadmete omad. Hommikul ühel poel ei tulnud uste eest luugid lahti, mis oli ka päris "vahva".

Mida ma siis nende asjade korral ka tegin? Logisin vajaliku info meie ülilihtsasse programmi, mis saatis töökutse vastavale firmale, kes siis pidi 4tunni jooksul mehaaniku poodidesse saatma. Sellele lisaks pidevad kõned neile firmadele, et kuna keegi tulemas on jms.

Üldiselt läks see öö ikka megakiirelt. Eks elevus oli ka sees ja mu energiajoogid aitasid kõvasti kaasa. Väsimust hakkasin tundma alles nii 5-6. ajal, aga õnneks esimene vahetus tuli juba 6:30 kontorisse. Mina olin tööl õhtul kella 21:30st 8ni hommikul. P tuli mulle tööle vastu, viisime koos Cooperi ruttu lasteaeda ning 8:45 olin ma voodis. 3tunnine uinak, siis Cooperile lasteaeda järgi ja ülejäänud päeva laisklesime. Polnud üldse nii hull, kui ma kartnud olin.

Nüüd olen ma nii väga nautinud päevi kahekesi Cooperiga, et kurb on reedesest päevast kolm öövahetust teha. Et ma siis päeval magada saaks, tellisin endale silmaklapid ka, sest korralikku und on päevasel ajal kuidagi vaja. Kõrvatropid tulid ka boonuseks kaasa, aga ma ei ole ära nuputanud, kuidas nad küll mul kõrvas püsivad. Surun ilusti kokku enne kõrva panekut, aga nii kui nad seal paisuma hakkavad, tulevad aga lupsti välja, sest mu kõrvakanalid on liiga väikesed. Aga küll ma magan läbi Cooperi müra kõrvaltoas, kui uni on.

Kahe nädala pärast õnneks saab palka jälle, mida sel korral saan ikka kuu aja eest, mitte vaid 2. nädala eest, siis vähemalt motiveerib natukene rohkem öösiti üleval olema :)