Hambad tulevad?

Kui öösiti ärkab Cooper jätkuvalt iga 2-3 tunni tagant, siis mõtlesime, et meil on vedanud, sest päevasel ajal tukastas ta ka iga 2-3 tunni tagant. Mingi aeg said küll öised uned ka pikemaks, isegi 7-8 tundi mõned korrad, aga viienda kuu saabumisega sai see otsa. Õnneks üsna mitmed teised märtsiemad kurdavad, et laste ööuni on halvemaks läinud.

Eile õhtul oli juba kummaline, et Cooper jäi enne kella 7t ööunne. Viimasel ajal on see rohkem kella 8 ringis. Tegelikult sügavasse unne jäi ta juba 5 ajal ja enne 7t oli vaid natukene üleval, et süüa ja kaisutada ja üsna kiirelt läks uuesti tuttu. Ise ma pabistasin, et loodame, et järgmine hommik kell 3 ei ole vaja päevaks ärgata.

Süüa oli vaja noormehel veel südaöö paiku, siis kell 3, kell 5, kell 6 ja kell 7 läks lõpuks uni ära.

Siis sai veel pidžaamades mängida ja emme varvaste vastu huvi tunda hüljates mänguasjad:

Kella 10 ajal hakkas juba imelik, sest tavaliselt pärast hommikust ärkamist on ta üleval vaid 1,5-2 tundi ja teeb siis juba väikese unekese. Kutt tundus natukene unine, kärutasin teda elamises ringi, tukastas vaid ühe minuti ja oli siis jälle ülimalt äksi ja energiat täis.

Pea 4 tundi üleval olles oli tuju endiselt hea:

Okei, tegelikult tuju on tal enamuse päeva hea olnud. Lõpuks kui juba pea 5 ja pool tundi sai üleval oldud, siis jäi ta pudeli otsas magama. Sättisin siis just toidupoodi minekuks ja lootsin, et ta terve käigu magab (tavaliselt võtab sinna minek ja koju tagasi tulek poolteist tundi). Cooper aga magas vaid pool tundi ning siis oli vaja lausa vankris kõige istuvamas asendis olla ja siis ka veel end võimalikult püsti istuma ajada. Vahepeal uneles natukene, aga päris magama ei läinud.

Kella 3 ajal oli veel üks 45 minutine uinak ja pärast seda läks juba virilamaks olemiseks. Ärgates oli vaja, et ma teda hoiaks ja temaga mängiks, muidu läks nutuks.

Kõige selle juures sügas ta hambaid ikka 2 korda rohkem, kui tavaliselt, seetõttu ma kahtlustan, et see üks terav hammas, mis igeme all on, tuleb EHK varsti välja. Ma väga loodan, sest tore oleks, kui ta end jälle hästi ja normaalselt tunneks.

Nüüd on ta õnneks paar tundi maganud. Vahepeal ärkas küll virilalt üles, aga läks jälle väga ruttu magama. Vist on liialt loota, et ta öösel pikemalt magaks...

Meil on voodi!

Lõpuks ometi saame teise toa meie kolmatoalisest ka kasutusse võtta, sest me ostsime endale P esimese palgaga voodi!

Tegemist on küll üsna suure magamistoaga, aga kui hiiglaslik voodi sisse osta, siis palju ruumi üle ei jää. Õnneks nüüd on teine magamistuba veel tühi, kuhu lambist träni hoida saab. Vabandage neid kaste ja kotte voodi ümber, pilt tehtud kohe pärast voodi saamist ja ei ole jõudnud kõike veel ära kraamida ja sorteerida,

Vaatasime voodeid mitmetelt suurematelt poodidest ning P leidis lambist ühe kohaliku voodimüüja, kes müüs nii suurt voodit mõistliku hinnaga. Suurusehullustusest võtsimegi endale super king size voodi, mis on 200cm x 180cm, ehk selles saame ristipidi ka vabalt magada. Meie tekk on selle peal nagu taskurätik ja padjad on imepisikesed. Seega plaanis on osta ka veel suurem tekk ja rohkem patju, et voodi vähe normaalsem välja paistaks.

Madratsi alla me liiste ei tahtnud vaid divan style voodit. Mõlemal poolel on voodi all kaks sahtlit, mis hetkel meil riidekapi asemel on. Minu riided võtsid küll kaks sahtlit pluss täis tuubitud kohver. Cooperi riided võtsid teise sahtli, aga need on veel sorteerimata. P'l ei ole palju riideid, aga päris ühte sahtlisse nad vist ei mahu. Aga ma veel sorteerin nii palju, kui saan, Cooperi kõrvalt.

Kaks ööd on uues voodis möödas ja oleme kui uued inimesed. Uni on seal tühjeneva kummimadratsi järel ülihea. Mõlemad ööd on Cooper ka meie keskel olnud ja isegi tema on pikemalt maganud ning üldse nunnu olnud. Ta hommikuti lahkesti annab issile ka kolki, kui ta üles ärkab, et me kahekesti kell 6 ei peaks üleval olema. Täna vedasin aga Cooperi voodi ka lõpuks meie magamistuppa, kuigi ruumi on seal veel vähem, et me P'ga kahekesi seal laiutada saaks.

Arstil käik rasedusjärgse depressiooniga

Kui aus olla, siis ma paar päeva mõtlesin juba, et ma ei lähegi arsti juurde oma tusatujuga. Viimane nädal on palju parem olnud, eelkõige seetõttu, et me Pga ei ole üldse tülitsenud ja ta on lõpuks ometi mind natukene rohkem toetama hakanud. Üksi olles aga jätkuvalt tuli mingi raskus õlgadele ja oli justkui väga tundetu olla. Vähemalt ei olnud nukker ja nuttev, aga samas ei tundud millesti väga rõõmu ka. Olen oma märtsibeebide grupis sellest kajastanud, teades, et seal mõnel emal veel on sama saatus olnud. Nad kõik südamest soovitasid ikka arsti juurde minna, sest mine tea, kui läheb hullemaks jälle pärast praegust head perioodi, siis vaja jälle üle nädala arsti aega oodata.

Perearsti juures käik tekitas minus kaheti tundeid. Arst küsis, miks ma seal olen ja miks ma arvan, et mul depressioon on. Küsis mõningaid küsimusi veel, kas mul magamise või söömisega probleeme on, kas ma enese haavamisest mõelnud olen või veel hullemaid mõtteid jms. Tegin väikese testi ka, millele üritasin võimalikult ausalt vastata. Minu väikese kiirvestluse ja testi tulemusena arvab arst, et mul on kerge depressioon peal küll.

Selle vastaseks soovitas ta esmalt küll teraapiat, aga ka ravimite võtmine tuli teemaks. Ausalt ei saa ma aru, kui mul on vaid kerge masendus, miks ma kohe mingeid tablette manustama peaksin? Ütlesin, et rohte ma küll ei taha, kui, siis teraapiat. Sellega on aga sedasi, et mingi aeg tuleb kiri koju, millele pean vastama kas jaatavalt või eitavalt ja kui ma üldse ühendust ei võta, siis nad eeldavad, et ma ei taha teraapiat. See on lihtsalt selleks, kui inimesed hiljem meelt muudavad. Mis on väga arusaadav, sest meeleolud ju muutuvad.

Praeguse seisuga ma aga ei tea veel, kas ma päris teraapiasse läheks. Eks ma vaatan, kuidas ma end tunnen, kuni kirja tulekuni. Samas üks sessioon, kus ma end maha laadida saaks ja mingile võõrale välja öelda kõik, mida ma tunnen, oleks ka päris vabastav ja aitav ma arvan. Vähemalt on mul hea tunne, et ma päris ette ei ole seda kõike endale kujutanud.

Vanaema 50!

Vanaema Eestis sai täna 50. aastat vanaks ja jätame sellest blogisse ka märgi maha kaardiga, mille moodne vanaema juba Facebookis hommikul sai. Veelkord õnnitlused!

Viiekuune Cooper

Viis kuud vanaks sai ta küll juba kaks päeva tagasi, aga alles täna jõuan väikest viimase kuu kokkuvõtet tegema.

- Nagu eelnevalt mainitud, suudab Cooper ühest kohast teise liikuda natukene end nihverdades ja mitu korda üle külje keerutades. Kui siht silme ees, siis on minek, näiteks, kui märkab teleripulti või telefonilaadija juhet põrandal.
- Kordan seda iga kuu - on aina elavam ja aktiivsem.
- On nädal aega iga päev natukene lisatoitu söönud, mitte vaid aeg-ajalt maitstes. Uuteks maitseteks oli pastinaagi püree (maitses) ja pirni püree (ajas öökima), mis ma talle ise usinalt vaaritasin.
- Hambaid veel ei ole, kuigi ma olen kindel, et üks päev oli väike nurk väljas küll, mis igemesse tagasi peitu läks. Hambad on alumise igeme all väga tunda, seega iga päev ootame, et nad välja vupsama hakkaksid.
- Cooper proovib igasuguseid uusi häälitsusi - küll plaksutab keelega või teeb dinosauruse möirgamist.
- Paar päeva on uut krutskivenna nägu ka teinud (pilt all).
- Öösiti on hakanud tihedamini üles ärkama - 3 korda vähemalt, kui vahepeal saime 1-2 korra peale.

Ühtegi suurt muutust nagu see kuu ei olegi tulnud - ei istu veel, ei rooma ja hambaid ka ei ole. Ehk järgmine kuu on natukene suuremaid muutusi ka.

Rõõmus poiss oma uutes pidžaamades, mis ma talle kõva kasvuruumiga ostsin.

Krutskivenna nägu.

Kootud kleit

Meie märtsibeebide grupis oli väike kingituste tegemise aktsioon. Üks kingituste tegemine toimus enne minu grupiga liitumist, seekord aga pakuti välja, et me võiks ise kingitused teha. Ma olin nii elevil, sest ma aeg-ajalt ikka koon ka ja nii lootsin, et ma saan teha kingituse emale, kellel on tütar, et ma midagi tüdrukulikku saaks vahelduseks teha. 

Läks õnneks ja minu kingi saaja oligi väike neiu, kellele ma kleidi kudusin. Aega läks küll paar nädalat Cooperi kõrvalt ja tegemist ei ole just kõige professionaalsema tööga, sest ma ei ole ammu midagi nii suurt teinud. Okei, kleiti pole ma kordagi elus varem kudunud. 

Pabistasin kõvasti, et kas see ikka kingisaajale selga läheb, sest kahjuks ei leidnud ühtegi postitust teemal, kui suur neiubeebi on. Mõtlesin, et Cooperist suurem ikka ei saa olla, mistõttu Cooper sai kodus korra kleiti isegi selga proovida. Õnneks, kui kingisaaja paki kätte sai, siis kleit on neiule veel suur ja neile väga meeldis, mis mul tuju väga heaks tegi. Mitmed ütlesid, et nad hea meelega ostaksid midagi taolist, mistõttu taaskord on plaan, et kohe hakkan asju müügiks ka tegema. Ma olen seda rasedaks jäädes saadik planeerinud, pole veel midagi müünud :P Enne on vaja enda villased sokid valmis saada, et varvastel soe oleks kudumise ajal.

Enda kingitust ma veel kätte saanud ei ole, tähtaeg on esmaspäev, seega aega on veel.

Mida Cooper uinakutest arvab

(UKs on V-näppude näitamine sama tähendusega, mis keskmine sõrm)