Varsti hakkab käima?

Kui vaid paar päeva tagasi seisis Cooper vähekene pikemalt esmakordselt, et ma pilti teha sain, siis nüüd harjutab ta muudkui kõndimist. Omaette veel mitte, aga korduvalt eile ja juba ka täna hommikul võtab mul vaid ühe käega käest kinni ja jalutab mööda elamist. Tuigerdab veel üsna palju, aga kui põlvili kukub, siis on krapsalt püsti ja harjutab edasi. Lisaks sellele on talle hirmsasti hakanud meeldima ühest toast teise minek seina najal kõndides. Kõike see muutus vaid paari päevaga!

Nüüd võite hakata panuseid panema, kas ta enne esimest sünnipäeva hakkab kõndima või mitte :)

Üheteisekuune Cooper

- Roomab ülikiirelt, ronib igale poole ülikiirelt ning ajab end asjade najale püsti ülikiirelt. 

- Vabalt kõnnib asjade najal edasi.

- Seisab natukene, maksimum 10. sekundit. Täna (päev pärast 11kuuseks saamist) sain lõpuks pildile ka toeta seismise:

- Saab vabalt külmikut ja pesumasinat lahti. Täna sai külmik lasteluku peale pärast seda, kui Cooper eile selle tühjendas (pilt all pool).

- On hakanud natukene rohkem ja paremini sööma. Pigem küll näksib pidevalt, kui istub ja ühe korraga rohkem sööb.

- Ta armastab kallistada ja musitada. Kui emme või issi põrandal on, siis on tore ka neile peale ronida sedasi, et pepu on neil näos.

- Laob rõngaid torni (ma ei tea, mis selle mänguasja nimi on, aga mingi pulk on, mille peale rõngaid laduda saab). Ise küll ei istu ja neid kõiki ära ei lao, aga kui talle neid üks haaval kätte anda, siis laob ilusti kõik ära.

- Ütleb issile "dada" ja mulle "emme", on "aitäh" ka paar korda õiges kontekstis öelnud. Mõned korrad on minu järgi õue-õue ka korranud, kui meil välja minek on.

Suure tuhinaga rohkem ei tulegi pähe... Eile õhtul vaatasime P'ga Cooperi vanu videosid ja täitsa lõpp, kui rahulik ja igav beebi ta oli. Praegu on selline mürgeldis, et rahulikku olemist ei kujuta absoluutselt ette.

Viimase kuu pildid:

Sünnipäeva pilti püüdes.

Eileõhtune külmiku tühjendus. Mina ja P vahtisime telerit ja kuulsime küll ta sehkendamist, aga mingi aeg läks väga vaikseks ära. Salatit me nagunii ei tahtnud.

Tsau!

Cooper sai endale esimesed mänguautod. 

On armas pärast lõunauinakut.

Hommikune pilk õue. Nagu näha, siis juus tagant kasvab hästi ning väike beebi-mullet on tal olemas.

Aitab kuivatist pesu välja tõsta.

Vahetab vabalt kanaleid ja vaatab, mida tahab. Enamasti küll tahab ta midagi muud vaadata, kui meie midagi vaadata tahame. Kui puldid ära peidame, siis läheb nibib kanaleid teleri alt nurgast.

Aasta siiamaani

Poolteist kuud on juba uut aastat olnud ning rõõmuga saan öelda, et jätkuvalt pean oma uue aasta lubadustest kinni ja naudin neid kõiki väga.

Olen kindlasti tunduvalt organiseeritum. Enamustel hommikutel teen nimekirja asjadest, mida ma sel päeval ära teha tahan, olgu selleks poes käik, tolmude võtmine või külmiku koristamine. Tõeline koduperenaise nimekiri :) See aitab väga seda, et ma lihtsalt tervet päeva maha ei raiskaks. Eks aeg-ajalt ikka teen plaanita päeva, kui ma vabamalt võtan, aga tegus on hea olla.

Sellest juba olen kirjutanud, et kooli sain ja õpin usinalt. Väike viivitus on õppelaenuga nende oma mingi süü tõttu, aga selle ajan ka järgmine nädal joonde. Õppetöös olen hetkel nädala ees, tahaks kaks olla, lihtsalt igaks juhuks. Täiega meeldib ja täitsa meelsasti istun mõnel õhtul nädalas pärast Cooperi magama minekut arvuti taga ja loen tarkusi.

Üks, mida ma siia kirja ei pannud, oli idee aasta otsa täiesti alkoholivaba olla. Ei julenud väga hõiskama hakata, sest vein on mulle ju alati maitsenud. Viimase pokaali jõin vana-aasta õhtul ja uhkusega saan öelda, et 2015. aastal ei ole ma veel tilkagi alkoholi võtnud. Ausalt ei isuta ka. Kõhuviiruse käes vaeveldes ma just mõtlesin, et see oli üsna pohmaka tunde sarnane ja aru ma ei saa, miks peaks keegi endale meelega selle tunde tekitama. Väga rõõmsalt olen järgneva aasta ka täiesti karske, mulle see meeldib.

Veebruari alguses tuli mõte, et natukene tervislikumalt võiks ka süüa ning siis sõin ma ikka igasugu jama. Taaskord pärast haigust aga väga isutab igasuguste värskete asjade järgi. Isegi kohvi ei taha enam 10 kruusi päevas, paarist-kolmest piisab ja joon hoopis sidrunivett või rohelist teed. Seega ehk mitte väga proovides saan toitumise ka kehasõbralikumaks.

Ema saab und?

Nädal tagasi oli P lahke ja lubas mulle öö segamata und. Cooperi voodi viisime teise magamistuppa ning ta ise lubas öö läbi üleval valves olla. Cooper jätkuvalt ärkab 1-3 korda öö jooksul, et natukene piima juua. Viimati sain ma terve öö und ilmselt siis, kui P veel oma luumurruga kodus oli, kuni laps 8 nädalat vana oli. Ehk ma ei ole korralikult järjest magada saanud natukene üle kaheksa kuu.

Igatahes, eelmine nädal oli viga juba see, et ma ise pikalt üleval olin. Seejärel olin just uinumas, kui Cooper otsustas kõhugripi saada ja ropsis. Sel ööl sain omaette magada kuus tundi, kella vaatasin vaid ühe korra poole une pealt.

Täna on uus katse. Loodame, et Cooper jälle haigeks ei jää. Tulin voodisse ära juba 21:30 ning loen (ja blogin telefonil) ning liiga hiljani üleval olla ei plaani. Loodame, et ma suudan korralikult magada ka, aga karta laseb, et kui poja ärkab, siis kuulen ma seda vaatamata suletud uksele. Vähemalt on hetkel hea ja mõnus keset suurt suurt voodit üksinda olla ja vaikust nautida.

haige

Paar päeva tagasi oksendas Cooper natukene öösel ning on sellest saadik üsna hirmsaid mähkmeid tootnud. Tuju tundus tal aga hea.

Eile õhtul vaatasime Walking Dead'i uut osa ning ma hakkasin natukene iiveldust tundma. Lootsin, et ma midagi Cooperilt saanud pole. Kahjuks sain aga küll ning enamuse ööst veetsin vetsus. Hommikul ärgates oli väga sant olla, terve keha valutas ja palavik.

Kahjuks P ei saanud kuidagi täna töölt koju jääda, seega sain suremas olles Cooperit kantseldada. Sellistel hetkedel tahaks küll, et vanavanemad ligidamal oleks ja aidata saaks.

Õnneks keskpäev ajal jäi Cooper magama ning koos magasime ilusti kaks tundi, pärast mida tundsin end palju paremini, kuigi ikka veel üsna kehvalt.

Cooper täna õnneks väga hullu täna ei pane ja olen hakkama saanud. Enamasti laman küll elutoa põrandal, aga Cooper näeb mind kui imelist ronimise kohta. Üldse on ta üsna kaisukas täna, liialt ringi ei jookse.

Loodan, et P nüüd järgmisena haigeks ei jääks, sest siis pean nende kahe eest hoolt kandma, kui ma ise ei saanud rahus haige olla. Lisaks pöidlad pihku, et ma homme end 100% tunneks. Haige on nõme olla, eriti kui ma nii harva haige olen.

Õppelaen ja kool

Reedel helistati ülikoolist ja tuletati meelde, et kaks nädalat pärast kursuse algust peavad nad raha saama. Õppelaenu kohta ei olnud ma kahjuks midagi veel kuulnud, seega helistasin neile, et uurida, mis värk on. Tuli välja, et mingi süsteemi viga oli kusagil olnud, mis ei lasknud mingil infol läbi minna. Lubati, et kui ongi hilinemine laenu andmisel, siis võtavad ise kooliga ühendust ja ütlevad, et viga on neis, mitte minus.

Väike hirm oli ikka sees, et mis siis, kui ma laenu ei saagi, sest ise kodus olles ma küll ei saa endale õpinguid lubada. Eile käisin laenu avaldust uurimas ja suureks üllatuseks oli sellel nüüd märge, et mu avaldus on vastu võetud. Juhuu, ma saan kindlasti õppida!

Ma olin küll esimese nädala asjadega juba algust teinud, aga siis tuli suur tuhin veel õppida ning eile saigi juba esimese nädala asjad tehtud. Ametlikult algab õppetöö alles laupäeval, aga natukene ette teha on ikka hea, et mitte hiljem maha jääda, kui midagi tulebki vahele. Õppida naudinguga oli mõnus. Cooper ilusti magas need kaks tundi, kuigi P oli ka kodus ja oleks tema järgi siis vaadanud. Puhkan nüüd päeva ja siis alustan järgmise nädala asjadega, sest järgmiseks tuleb juba esimene väike essee valmis kirjutada.

Cooperi uued oskused

Cooper oskab seista. Mitte küll pikalt, kõige pikemalt on ta umbes 5 sekundit seisnud, aga algus seegi. Tundub küll, et asi on pigem selles, et ta ei julge ise seista, kui selles, et ta ei suuda nii pikalt tasakaalu hoida. Täna seisis teleka najal ja mingi hetk laskis täitsa ise lahti ja seisis selle ees rõõmsalt. Omaette seismas teda pildil veel ei ole, aga siin on üks paarist päevast tagasi voodi najal:

Lisaks sellele on ta hakanud "hei" vastu ütlema, mis on maailma armsaim tervitus. Rohkem on hakanud oma paari muud sõna kontekstis ka ütlema. Enam issile otsa vaadates emme ei ütle, pigem ütleb ta seda mulle. Kui uksekell käib ja issi töölt koju tuleb, siis kella kuuldes on ta mitu korda "dada" öelnud. Ja vahepeal ütleb "aitäh" ka täitsa õigel ajal, kui ma talle midagi annan.