Cooper oskab seista. Mitte küll pikalt, kõige pikemalt on ta umbes 5 sekundit seisnud, aga algus seegi. Tundub küll, et asi on pigem selles, et ta ei julge ise seista, kui selles, et ta ei suuda nii pikalt tasakaalu hoida. Täna seisis teleka najal ja mingi hetk laskis täitsa ise lahti ja seisis selle ees rõõmsalt. Omaette seismas teda pildil veel ei ole, aga siin on üks paarist päevast tagasi voodi najal:
Lisaks sellele on ta hakanud "hei" vastu ütlema, mis on maailma armsaim tervitus. Rohkem on hakanud oma paari muud sõna kontekstis ka ütlema. Enam issile otsa vaadates emme ei ütle, pigem ütleb ta seda mulle. Kui uksekell käib ja issi töölt koju tuleb, siis kella kuuldes on ta mitu korda "dada" öelnud. Ja vahepeal ütleb "aitäh" ka täitsa õigel ajal, kui ma talle midagi annan.
No comments:
Post a Comment