Eile õhtul vaatasime Walking Dead'i uut osa ning ma hakkasin natukene iiveldust tundma. Lootsin, et ma midagi Cooperilt saanud pole. Kahjuks sain aga küll ning enamuse ööst veetsin vetsus. Hommikul ärgates oli väga sant olla, terve keha valutas ja palavik.
Kahjuks P ei saanud kuidagi täna töölt koju jääda, seega sain suremas olles Cooperit kantseldada. Sellistel hetkedel tahaks küll, et vanavanemad ligidamal oleks ja aidata saaks.
Õnneks keskpäev ajal jäi Cooper magama ning koos magasime ilusti kaks tundi, pärast mida tundsin end palju paremini, kuigi ikka veel üsna kehvalt.
Cooper täna õnneks väga hullu täna ei pane ja olen hakkama saanud. Enamasti laman küll elutoa põrandal, aga Cooper näeb mind kui imelist ronimise kohta. Üldse on ta üsna kaisukas täna, liialt ringi ei jookse.
Loodan, et P nüüd järgmisena haigeks ei jääks, sest siis pean nende kahe eest hoolt kandma, kui ma ise ei saanud rahus haige olla. Lisaks pöidlad pihku, et ma homme end 100% tunneks. Haige on nõme olla, eriti kui ma nii harva haige olen.
Väikese lapse kõrvalt on ikka eriti vastik haige olla :(
ReplyDeleteLoodan, et saad ruttu terveks :)