Õpin lapse kõrvalt elama

Kui esimese kuu aja arvasin, et keegi peab igal hetkel Cooperi kõrval olema nii ta magamise kui ka ärkvel oleku ajal, siis nüüd võtan asja reaalsemalt ja rahulikumalt. Ta teeb pärastlõunaseid uinakuid omaette magamistoas suurel voodil nagunii ning ta ei sure ära, kui ta ka muul ajal natukene omaette on. Muidugi mitte siis, kui ta näljast röögib, vaid näiteks magades.

 

Esimese kuu möödudes olen õppinud ise tema tegemiste kõrvalt rohkem elama. Ma olen enda üle nii uhke, et viimased neli päeva olen ma julenud isegi tema hommikuse uinaku ajal duši all käia. Tavaliselt ootasin ma, et P oma öisest vahetusest ärkaks. Esimesel päeval oli küll maailma kõige kiirem pesus käik ning end ära kuivatades tormasin kohe elutuppa vaatama, kas tal on ikka kõik hästi. Kutt magas ilusti ja ei olnud asenditki vahetanud. Tänaseks olen nii edasi arenenud, et julgesin end normaalsel tempol pesta ja isegi juuksed said puhtaks. See annab ikka nii palju enese heaolekule juurde, kui enne keskpäeva pesemas käidud saab. Pisiasjad, mis loevad.

Lisaks asjatan Cooperi uinakute ajal ta ümber vabalt. Näiteks üleeile kasutasin tolmuimejat samas toas, kus ta magas, ja ta ei ärganudki üles. Nõud on ka viimasel ajal regulaarselt pestud, mitte ei kuhju õhtuks kraanikaussi ning üleüldse on tunne, et ma saan kõigega aina ladusamalt hakkama. Isegi praegu istun arvutis sedasi, et P veel magab ja Cooper põõnab on mu kõrval arvutitoas lamamistoolil.

Cooper on tõeline selfie meister juba ja mul hakkavad lõpuks ometi põsasarnad ka välja tulema. Mul lasti üks õhtu küüsi ka lakkida, juhuu!

Vahepeal jätame ta omaette isegi ärkvel olles. See juhtub tavaliselt siis, kui tal on kõht täis ning mähkmevahetuse ajal ta rahulikult põrandal tsillib ja telekat vahib. Kui tal tundub hea tuju olevat ja ta seal rahus siputab, siis tõstan ta tihti mängukaare alla, mille vean teleri ette. Seal ta siis uudistab kaare küljes olevaid mänguasju või vahib sealt telerit edasi. Ei harjuta last juba telekaga ja aru ta nagunii ei saa, mis teleris käib (vähemalt ei ole ta mu valitud saadete üle veel vigisenud, P küll viriseb aeg-ajalt, kui ma Come Dine With Me maratone teen). Siiski teleri valgus tõmbab Cooperi pilku väga. Seega ongi ta vahepeal põrandal omaette uudistamas kuni pool tundi. Selle aja jooksul saame meie jälle omi asju ajada, kui laps end ise lõbustab. Küll ta meile teada annab, kui tal kõrini saab või midagi muud teha tahaks, näiteks magama minna.

Cooper ühe kuu vanune!

Alles ta ju sündis ja juba on noormehel esimene minisünna. Kooki sel puhul küll ei saa, sest mul algas eilsest dieet, et suveks enam-vähem vormis oleksin.

Rutiinne igapäev neljanädalasega

Päevad on jätkuvalt ühesugused, seetõttu munadepühadest on sel aastal savi. Napilt tean, et täna pühapäevgi on. Cooper on muidugi iga päevaga aina asjalikum ja seda on imeline jälgida. Emaks olemine on jätkuvalt kuidagi väga loomulik. Mulle meeldib, et ma ei ole sadakümmet raamatut lugenud ja et ma ei käinud loengutel enne ta sündi ning et me seetõttu kõike üsna vabalt võtame. Meie elu käib hetkel Cooperi järgi, kunas magame, kunas sööme, kunas väljas käime, ja meile see sobib. Märkamatult on väike rutiin tal endal kujunenud ja superlast me temast veel ei vooli, laseme tal ise maailma avastada ja omas tempos kasvada. 

Eile õhtul tusatsesin omaette ja elasin seda P peal välja ning otsustasin ise öövahetuses olla. Cooper nõudis süüa nagu kellavärk, iga kahe tunni tagant. Seega söötsin teda kell 23, 1, 3, 5 ja kell 7 tulin ise temaga voodist välja. Õnneks teiste toidukordadega jäi ta suht koht kiirelt magama uuesti, vaid pärast 7t oli ta umbes 3,5 tundi üleval. Selle aja jooksul tsillis ta mängukaare all, kaisutas minuga jne. Mingi aeg jäi ta mul süles magama ja nii, kui ma ta omaette panin olid silmad jälle lahti. Just sedasi:

Võttes ta sülle jäi ta jälle ruttu magama. Panin lamamistooli ja lippasin ise vetsu, oli tal lausa pill lahti. Sedasi mängis ta koaalat paar korda, kuni ma ta lõpuks omaette magama sain ja keskpäeval hommikuputru süüa jõudsin. Ärkas, sõi, vahtis ringi, magas terve päeva nagu iga teine päev.

Tänase päeva parim pala oli muidugi megakaka, mille ta püsti istudes suutis endale poolde selga saada. Emaks olemise rõõmud... Ükskord tuli tal seda mähkmevahetuse ajal nagu kahurist mulle otse jala peale, see oli ka lahe. Üleüldse ma ise imestan, kuivõrd me kaka koristamisega harjunud oleme, kui enne Cooperi sündi tundus see meile kõige jälgim asi maailmas. Tulevased lapsevanemad, sellega harjub ära, ausalt. Igatahes sai kutt keset päeva vanni, mida ta täiega nautis. Õhtupoole oli vann nagunii plaanis, aga ta ilmselt kartis, et ta ei saagi vanni ja otsustas ise teha kõik selle nimel, et vees solberdada saaks. Räti sees mõnuledes nägi ta meie meelest nagu väike paavst välja:

Nüüd on ta jälle vahelduva eduga söömas, magamas, kaisutamas. Kella 6 ajal tukastasin temaga isegi koos voodi peal. Kahjuks läks tal ennem uni ära. P lubas aga täna öövalves temaga olla, seega on mul lootust natukene rohkem magada.

Ja sedasi meie päevad mööduvadki. Tahaks küll tihedamini jalutamas käia, aga meie ligidal ei ole ausalt mitte kusagil jalutada. Ligidal on suur maantee, kuhu äärde kärutama ei lähe. Elamurajoonis on teed nii kitsad, et kõik autod pargivad poolenisti jalakäiate tee peale ning seal jalutades on pidev manööverdamine kõnniteelt autoteele, kui kõnniteel autost mööda ei mahu, ning see on natukene ohtlik ka. Tuleb end mingi aeg kätte võtta ja mingi marsruut endale ikka välja otsida. Ehk leidub mingit parki ka ligidamal, kus jalutada saaks, kuid minu teada on lähim ilus park 3-4km kaugusel. Kuigi see oleks ka päris hea pikk jalutuskäik rasvade põletamiseks... Luban, et järgmisel ilusal päeval ajan ma meid majast välja :D

Pikk postitus ei millestki :) Lõpetuseks paar pilti ja mõned telefoniga tehtud lühivideod näitamaks, et laps liigutab end ka, mitte ei poseeri ainult piltidele.

Võimlemisharjutused teleri vaatamise ajal.

Põnevad unenäod.

Tegelusmatil asjatamas.

Südamekahin

Juba pärast sündi kahtlustati Cooperil südamekahinat. Täna käisime haiglas teda kontrollimas. Kerget kahinat oli veel kuulda, kuigi tihti kaob see pärast kahte päeva pärast sündi.

Esmalt piinati Cooperit, kui ultraheliga ta südant vaadati. Vaesekesel oli kõht tühi ja siis ta virises. Käisime seejärel temaga EKGs, kus tal õnneks juba kõht täis oli ka kus ta ilusti rahulik oli. Nii kurb oli teda nii paljude torude küljes näha. Lisaks käis pidevalt peast läbi mõte, mis saab, kui tal ongi midagi südamega viga ja kui hirmus see on, kui ta opile minema peab jne.

Meie suureks rõõmuks on ta südamega kõik korras ja tegemist on lihtsalt süütu südamekahinaga. Temast võib veel profisportlane saada, vähemalt tervis ei ole selle vastu :-)

Meie igapäevasest elust

Nädal aega võtsin hoogu ja lõpuks ometi sain arvuti taha. Täismahus kahe mehe eest hoolitsemine on raske. Eriti, kui Cooper on iga päevaga aina rohkem üleval päeval. 

P saab küll teatud asjadega ühe käega hakkama, aga, kui Cooper üleval on, siis päris kahekesi ma neid jätta ei julge. Välja arvatud õhtuti, kui ma tunnikene varem magama lähen. P saab Cooperi toitmisega hakkama sedasi, et paneb ta diivanile istuma ning krooksutamiseks suudab ta lapse ühe käega oma õlale tõsta ja siis patsutada. Mind aetakse mähkmete vahetamise ajaks üles.

Üldiselt näebki öö hetkel välja selline, et Cooper ärkab söömiseks ja mähkmevahetuseks üles kella 12-1 ajal. Seejärel 3-4 ajal ning seejärel 7-8 ajal, kui ma juba end voodist terveks päevaks välja ajan. Üldiselt jääb ta üsna ruttu öösiti uuesti magama, välja arvatud mõningad erandjuhud. Näiteks üks öö otsustas ta kella 4st 6ni lihtsalt tsillida ja vahtida. Samas järgneval ööl jäi ta poole söömise pealt sügavasse unne.

Vahivad tõtt.

Päevad mööduvad meil ka samamoodi. Hommikuti 7-8 ajal ärgates on ta hetkel üleval hea 2-3 tundi. Sel ajal asjatan temaga üksinda ja lasen P'l magada, sest ta tavaliselt tuleb hiljem voodisse. Selle aja jooksul asjatan Cooperiga vast kõige rohkem. Määrin teda õliga kokku, sest üleaegse lapsena on ta nahk väga kuiv, kuigi see on kõvasti paremaks läinud. Mudin ta vildakat jalga sirgemaks. Panen talle uueks päevaks puhtad riided ka selga. Puhastan ta veel räämas vasakut silma (parem on terveks saanud juba). Hoian teda kõhuli ja lasen tal oma kaelalihaseid treenida ning vahepeal panen ta mängukaare alla uudistama ka, mis talle üllataval kombel juba täitsa meeldib.

Mänguhoos.

Tavaliselt sellele järgnevalt ta pikalt ei maga ja varsti tsillib jälle paar tunnikest üleval, kuni lõuna ajal pikema une teeb. Kõige paremini magab ta päevasel ajal meie suure voodi keskel täitsa omaette. Kui me ta elutuppa kuhugi magama jätame, siis alati ta kakleb unega ning tahab pigem meiega seltsida, kui magada. Sedasi süües, magades ja tsillides ta päevad mööduvadki.

Moosivaras.

Läbikäimine on tal ka viimased 5 päeva ühesugune olnud - üks kord päevas ja korralikult. Nii korralikult, et mähkmesse kõik hästi ära ei mahu ning tihti saan ma tal jälle riideid vahetada. Kaks korda on ta suutnud oma superlaadungi mähkmevahetuse ajale ka jätta, mis on kohe eriti lahe. Õnneks pean seda vaid korra päevas taluma, ülejäänud aja peeretab ta niisama.

Miskipärast on Bolt'i poos ta põrandal olemise lemmikpoos.

Minu päevad mööduvad muidugi Cooperi ajakava järgi. Kui ta magab, siis üritan enda eest natukene hoolt kanda ja korralikult pesus käia ning ööriided dresside vastu vahetada. Elamise eest üritan ka natukene hoolt kanda ning sätin asju korda, pühin purusid ja panen niisama asju ilusti ritta. Korralikult koristada pole küll jõudnud, kõike teen jupiti. Pesupesemine on ka aega nõudev. Masin küll peseb, aga riiete kuivama panek ja kuivatusrestilt kappi panek on tüütu. Vahepeal olen hea elukaaslane ja teen meile P'ga sooja süüa ka. Seda küll mitte iga päev, täitsa oleneb, kas viitsimist on. Kindlasti üritan ka mitu korda päevas rinnapiima pumbata. Vahepeal käime suures toidupoes ka, mis tavaliselt võtab terve Cooperi une. Ja just siis, kui mõtlen, et nüüd on aega natukene arvutis istuda, on Cooper jälle üleval ja nõuab süüa (seda nõuab ta iga päevaga aina valjema häälega).

Kui mulle üldiselt asjatamine meeldib, siis täna tuli küll hetk, kui endast oli kahju, et omaette olemise aega üldse ei ole. Ärkasin enne kella 7t ning lasksin lahkelt P'l kella 14ni voodis olla. Cooper tegi selle aja jooksul vaid väikeseid pooletunniseid uinakuid ning mul oli suur isu oli duši all käia ja süüa. Ei ole ju pere ligidal ja nii häid sõpru siin veel, kellele tunniks-kaheks saaks Cooperi anda, et ise kasvõi pikka vanni ja küünte lakkimist nautida. Oleks P käsigi terve, saaks ma seda endale lubada, aga see ei parane tal nii pea. Ärge saage valesti aru, ma täiega naudin ema olemist ja iga hetk Cooperiga on imeline (v.a. ta superkaka koristamine), kuid väikest hingetõmbamise hetke tahaks ka vahepeal. Vahepeal harva siiski, sest pikalt ma oma imearmsast pojast eemal olla ei suudaks :-)

2 nädalat vana pilt ja see body hakkab talle juba väikeseks jääma. Üleüldse tundub Cooper siin pildil ülevalolevate sellenädalaste kõrval nii pisikene.

Arsti juures käik

Kiire telefonilt trükitud postitus, sest arvutisse pole jõudnudki. Nüüd saan tunda, kui väga P mind aitas. P opile ei saanudki veel ning hetkel kipsist loobus. Ta pooleks luuga vasak käsi on lihtsalt mingis riidest lahases ning ta manustab usinalt valuvaigisteid pidevalt. 10 päeva pärast haiglasse tagasi ja siis vaadatakse, kuidas paraneb ja mis edasi tehakse. Vähemalt saab ta meiega veel kuni neli nädalat kodus olla, kuigi ta võib olla läheb varem tööle, sest kodus haige olemise eest lahkelt ei maksta.

Aidata sa küll väga millegagi ühe käega ei saa ja on pigem moraalseks toeks. Ta on nimelt vasakukäeline, seega mõned asjad saab ta oma terve parema käega tehtud, aga mitte kõik. Ühe käega Cooperit süles hoida saab ja see on ka kõik. Minu teha on kõik toitmised, krooksutamised, mähkmete vahetused, riiete vahetused, vannitamine jne. Nii päeval kui ka öösel. Lisaks aitan P riidesse aeg ajalt ja riietest lahti. Pluusi selga panek on ikka jube ettevõtmine hetkel.

Õnneks ööd lapsega ei ole väga hullud. Cooper ärkab küll iga 2-3 tunni tagant, aga õnneks läheb ta üsna ruttu magama. Unele jäämist kiirendab küll ta meie voodisse võtmine, mis on lihtne, kui olen magama kukkumas. Ise lähen voodisse enne südaööd, ärkan koos Cooperiga 2-3 korda öö jooksul ja lõplikult voodist väljunud olen kella 9-10 ajal. Kuigi uni on katkestatud, saan seda piisavalt ja ärkan üsna värskelt. Kohv aitab ka muidugi.

Täna käisime haiglas Cooperi vildakat vasakut jalalaba vaatamas. Õnneks on kõik tema luud korras ja peame jalga vaid ise mudima ning see peaks ise sirgeks minema. Tal on see küll ise palju paremaks läinud, võrreldes sellega, milline jalg sündides oli, aga eks ma usinalt mudin ta jalga veel sirgemaks iga mähkmevahetuse ajal.

Esmakordselt sõitsime täna käruga bussis, mis polnudki hull. Auto on meil kahjuks manuaalne ning UK autode käigukangi peab ju vasaku käega liigutama. Mina ei oska üldse sõita, seega ei oskaks isegi kõrvalistujana käike vahetada. Bussid on õnneks üpris madalad ning käru jaoks on ruumi neid piisavalt.

Üldiselt muutub Cooper iga päevaga aina memmekamaks, kui mina temaga suurema osa ajast tegelen. Praegugi magab ta mul süles, sest iga kord, kui ma ta kõrvale panin, ärkas ta üles ja hakkas nutma. Terve päeva ta mul väike koaalakaru ei ole, aga ta on kindlasti minu lähedust väga eelistama hakanud. See on armas ja kindlasti tekitab veel rohkem tunnet, et ma olen selle väikese olevuse ema :-)

Mees ei kuulanud sõna

Mainisin eelmises postituses, et P'l oli täna ragbimäng. Lasksin tal ööläbi ilusti magada ja tegelesin ise Cooperiga. P lubas minnes, et tagasi tulles vahetab ta kõik mähkmed ja ma saan uinaku teha. Naljatasin, et ärgu ta siis midagi mängu jooksul ära murraks.

Nüüd ta istub mu kõrval, õlavarreluu pikku pidi pooleks. Pole julenud veel ta kitsaid ragbi riideid seljast võtta ja mudane on ta ka. Käis haiglas, kus panti ta käsi vaid kerge riide peale puhkama ja anti valuvaigisteid. Homme hommikul läheb opile ja saab endale poldid luu sisse. Vot kui tore, nüüd ei saa ta tükk aega Cooperi mähkmeid vahetada ja ma saan nende mõlema eest täiega hoolt kanda.

Lisaks temale murdis üks ta tiimikaaslane ka oma käe samal ajal ja temagi läheb homme opile. Vähemalt mängu nad võitsid ja on liigas jälle koha võrra kõrgemal.

Kaks nädalat ema olemist

Kuhu küll aeg läinud on... Pole aega olnud siia kirjutadagi. Päevad on hetkel kõik üsna ühte moodi - ärkame, söödame Cooperit, vahetame mähet, ootame, kuni ta magama jääb, logeleme ta magamise ajal, siis jälle söödame teda, vahetame mähet jne.

Täna on Cooper juba kaks nädalat vana. Aeg on möödunud nii kiirelt, samas on tunne nagu oleks ta meil alati olnud. Tunneme teda juba palju paremini ja saame kiiremini aru, mis talle tuska valmistab (enamasti on selleks siiski nälg). Esimese nädalaga võrreldes on ta hakanud tunduvamalt rohkem ärkvel olema. Kõht täis ja kuiv mähe all võib ta vabalt üle tunni aja lihtsalt ringi vahtida. Isu on tal ka meeletuks läinud. Kui esimesed poolteist nädalat söötsime teda kella järgi, siis nüüd nõuab ta ise nii tihti süüa, et me enam seda ei jälgi, lihtsalt teeme kindlaks, et tal kõht täis saaks, kui ta röökima pistab.

Söödan jätkuvalt pudelist rinnapiima nii palju kui ma seda välja pumbata suudan. Hetkel on selleks vaid kaks-kolm toidukorda päevas, kuid loodan piima kogust suurendada tihedamini pumbates (viimase paari päevaga on olukord juba paremaks läinud) ja mingi rinnapiima soodustava tee tellisin ka internetist. Ma olen Cooperit paar korda veel rinna otsa proovinud, aga üsna edutult. Ühe korra suutis ta ühe rinna otsas olla pool tundi, millest sõi ehk 5 minutit, ülejäänud aja tukastas, panin siis viieks minutiks teisele rinnale ja siis hakkas ta nii meeletult näljast röökima, et see katse jäigi sinna paika. Teise korra proovisin veel järgmine päev ja siis polnud ta üldse asjast huvitatud ja keerutas end ringi pidevalt ja röökis. Ehk tuleb mõni päev veel isu proovida, aga üldiselt ütleks ma, et me toidame teda nüüd ainult pudelist.

Süümepiinad on kõvad ning ka blogisse pantud kommentaarid teistelt, kes ei andnud alla, tekitavad vaid süümeka pisaraid. Kuid asi ei ole minus, sest Cooper pole nii palju proovinud must süüagi, et nibud valutaks, ämmaemandate sõnul ei ole ka mu nibude kujul midagi viga. Laps on see, kes lihtsalt ei taha rinnast toituda ja ma ei taha teda enda jonnakuse tõttu näljas ka hoida. Nii palju, kui ma olen ämmaemandatele maininud, et ma annan rinnapiima lisaks RPAle ka, on nad selle heaks kiitnud, sest vähemalt saab ta ikka osa antikehasid minu piimast kätte. Terve, täis kõhuga ja rõõmus laps on just see, mida me tahame. Jätaks selle teema nüüd sinna paika ja pole vaja kommentaare selle üle, et ma nii kergelt alla annan, sest see on kõike muud kui kerge olnud.

Neljapäeval käisime ämmaemanda juures teda kaalumas ka ning nüüd on ta ilusti üle sünnikaalu - 3940g. Seega nüüd me enam ämmaemanda juures kaalumas käima ei pea, mis on tore.

Eile registreerisime ta sünni ära, nüüd on lapse nimi ametlikult Cooper:

Täna tegin ma enda esimese öövahetuse ka, sest P'l on täna ragbimäng ja selleks oli tal vaja puhata. Seni olen nagu mõisapreili olnud ja öösiti järjest hea 6-7 tundi und saanud, kui P on Cooperiga üleval vahtinud. Ma olen talle korduvalt öelnud, et ma võin ka ööd enda peale võtta, aga sellest on ta keeldunud, öeldes, et seepärast ta isapuhkust võttis, et ma saaks puhata ja ta saaks aidata. Ei ole ta abile ei öelnud, sest esmaspäeval läheb ta juba tööle ja siis pean ma palju rohkem üksinda hakkama saama.

Lõpetuseks veel udukogukaid telefoni pilte:

Unelemise näoilmed kümne sekundi jooksul.

Like a boss... Jälle minu kõhul mõnulemas.

Na na na na na na.. Batman!

Little Mr Handsome.

Emme pehmel kõhul mõnulemas.

Näide sellest, kuivõrd mu Amazoni tellimused muutunud on ja kui lihtne on vaid paarikümne minuti jooksul palju raha kulutada. Vasakult paremale: klõps koti kärule riputamiseks, Tommee Tippee RPA valmistamise masin, beebisalvrätikud, mähkmed, BabyBjörn Miracle kõhukott.

Esimene emadepäev

Eile oli UKs emadepäev ning saingi mina esmakordselt seda tähistada. Midagi suurt me ei teinud, sest päris välja sööma ei julge veel Cooperiga minna. Sain hommikul kingituse ning hiljem ostsime poest kooki. P lahkelt vahetas terve päeva mähkmeid ka :-)