A Day of an Office Worker

Alustasin täna tööd hilja, kell 10 alles, seega võtsin hommikut rahulikult ja jalutasin Hatton Crossist kontorisse. Poole tee peal sõitis minust meie uus UK juhataja mööda oma uhke sport-Audiga, peatus ja sõidutas mind lahkelt tööle . Uut juhatajat vist olen enne maininud, aga kirjelduseks ütleks, et enamustel naisterahvastel kontoris on tema vastu väike crush. Tunnistan, et tegemist on ülimalt kena välimusega noore mehega, kes on ka üsna tähtsa ülemuse kohta väga lahe ja sõbralik. 

Kuidagi sain oma istmiku madalast sportautost välja ja teades, et kontoriesine on turvakaamerast kõigile kolleegidele näha, kartsin kommentaare. Kommentaare ei saanud, küll aga paar kadedat pilku. Loodame, et nüüd mingid kõlakad käima ei hakka minu kohta...

Tänane päev õpetas, et ma kohe kindlasti eelistan suuremaid autosid madalatele sportautodele. Learn something new every day. 

UK koolide tase

I am on fire ja postitusi muudkui sajab.

 See artikkel, mis ma täna lugesin, tõesti täiendab mu veendumust, et kui me kunangi saja aasta pärast lapsed saame, siis lisaks siinsetele koolidele tuleb neile palju ise õetada.

Paar nädalat tagasi käis meie kolleegi 15aastane poeg meie kontoris praktikal ja juba siis märkasin, et tema käekiri oli ülimalt kehv. Ma ei ole vana, aga isegi mina mäletan oma kooliajast, et käekirja selguse eest saime eraldi hindeid ja see oli alati väga tähtis.

Artiklist on järgnev pilt, mis näitab siinse 14aastase koolilapse käekirja ja õigekeelsust, mis on alla arvestuse:

Oh, kust alustada. Mum väikese algustähega? Giveing, mitte giving? Coulors, mitte colours? Rääkimata sellest, kuivõrd lühike ja vaimuvaene see kirjutis on... Tule taevas appi!

Loodame, et me enne laste saamist loto võidame ja me saaks nad kas Eestisse või Trinidadi kooli saata või siin kuhugi erakooli.

Nädala pildid Instagramist

Ma olen nüüdseks juba mõnda aega Instagrami kontot omanud ja minu kasutajanimi seal on glowince, kui keegi tahab seal mind jälgida.

Mõtlesin, et ma võiks siin blogis rohkem pilte jagada ning viimase nädala Instagrami pildid oleks selleks suurepärased.

Laupäevane õhtusöök: spagetid bolognese kastmega, lillkapsas, brokkoli, tomati-sibula-hapukoore salat, avokaado ja vein.

Triikimata Mango kleit, mille ma £10 eest ASOSest tellisin.

Tuli isu tööle kleiti kanda, mida ma peaks palju rohkem tegema. Kleit H&Mist.

Kodune guacamole, mis tuli superhea välja, ja Doritos, mida me jalkat vaadates nosisime

Bussi-streigi päev ja tööle jalutamine, koos poseerimise ja nägude tegemisega

Meie tiik on peaaegu valmimas, vaid vesi on puudu.

Parkimisest

Ma ei tea, kas ma olen siin maininud, aga meil on olnud aastapikkune jama meie parkimiskohaga. Nimelt, meie korter tuli koos parkimiskohaga, mida kõik siinsed korterid ei oma. Meil küll endal autot ei ole, aga vähemalt on hea teada, et kui meil keegi autoga külla tuleb, siis on meil neile parkimiskoht pakkuda, mitte ei pea nad paar kvartalit eemale parkima.

Juba siia kolimise alguses oli probleemiks, et võõrad autod parkisid pidevalt meie parkimiskohale. Kui meil ei oleks parkimiskohta, siis me maksaks ka vähem üüri, seega ei taha me absoluutselt, et mingid võõrad inimesed seda vaba platsi kasutaksid ja oma autosid pidevalt sinna pargiksid, kui nende üür parkimiskohta ei sisalda.

Kaebasime korduvalt kinnisvarabüroole, kes kaebasid omakorda firmale, kes hetkel siinse rajooni eest vastutavad ja ehitavad ja mitte keegi saanud mitte muffigi tehtud.

Panime mitmed sildid oma parkimiskohale paludes inimestel seal mitte parkida, mida keegi ei suvatsenud lugeda ja ikka jätkasid seal parkimist. Paar korda saime isegi jälile inimestele, kes sinna parkisid ja selle asemel, et vabandada, hakati endid hoopis õigustama ja meiega vaidlema. Vaid üks siinse piirkonna vastutava firma juhatajatest vabandas lahkelt ja me ütlesime, et ta võib iga hetk vabalt seal parkida, sest ta lihtsalt oli sõbralik meie vastu.

Ükskord juhtus isegi, et üks siinse ehituse peal töötav kutt otsustas Rogeriga kaklema hakata ja käis auto pagasnikust metall-toru välja otsimas ja ähvardamas, mille peale Roger politsei kutsus.

Lõpuks sai meie kannatustel aga piir ja sõlmimise lepingu puksiirifirmaga, kes autosid klammerdavad ja ära veavad, kui neil ei ole autol nähtavalt parkimisluba, mida meile mitu tükki anti. Mitmed korrad jõudsid parkivad autod enne ära sõita, kui klammerdamise firma kohale jõudis, kuni umbes kolm nädalat tagasi veeti esimene auto ära.

Auto kuulus meiega samal korrusel elavate naabrite külalisele, keda me isegi aknast nägime ringi jalutamas, kui ta auto järsku kadunud oli. Kuna samat autot olime seal parkimas korduvalt näinud, ei olnud meil üldsegi kahju.

Täna sai Roger teada, et see pukseerimise firma on praeguseks juba 3 autot meie parkimiskohalt ära vedanud. Autojuhid, kes väga selget silti ignoreerivad, on pidanud maksma pea 500 naela (u 620 Eurot), et oma autosid kätte saada. Loodetavasti õpetab see neile siltide lugemise selgeks.

Ehk on õel, aga vaadates kui isekad ja ülbed on olnud inimesed, kes meie parkimiskohal parkinud on ja meie vastu õelutsenud, siis tuleb lihtsalt ise ka isekas olla ja oma õigusi ja omandusi kaitsta.

Sport massidesse

Long time no write. Parandan selle vea kohe, sest pea pakatab mõtetest, mida jagada tahaks.

Alustaks tänase päevaga, mille suursündmuseks oli bussijuhtide streik. Bussijuhid streigivad Londonis, sest kõik teised transporditöölised saavad Olümpia ajal boonust töökoormuse suurenedes, aga neile ei taheta muffigi anda. Täiesti arusaadav ja ma täiesti poodan nende teguviisi.

Minu tööle-koju transport on ainult bussidel, millest kasutan tervenisti kolme erinevat bussi - U4, 90 ja 423. U4 viib mind Hayesi linnaosa keskele, 90 viib mind Hatton Crossi ja 423 viib mind Lichtfield Lanei, mis on töökoha ligidal. Tihti jalutan Hatton Crossist tööle, mis on selline hea 2km jalutuskäik, mis ilusa ilma puhul on mõnus.

Streigi toimumine sai kindlaks alles eile õhtul, seega ei olnud palju infot, millised bussid sõidavad. Hommikul vaatasin TFLi (Transport For London) kodulehel busside saabumisaegu ja sai selgeks, et U4 ja 423 ei tööta üldse, aga õnneks 90 oli täiesti sõidus. Lisaks reedeti on meil tööjuurest casual Friday, seetõttu sain rõõmsalt ketsid jalga panna ja palju jalutada.

Jalutasin Hayesi, ootasin 10minutit ning siis tuli buss. Hatton Crossist jalutasin rõõmsalt tööle ja kuna ma olin endale natukene lisaaega varunud, siis olin isegi 40min vara kontoris.

Kojutulek oli veel lihtsam, sest kolleeg Lisa viskas mu poolele teele ära ning buss sõitis täpselt tema auto taga. Bussiga kiirelt Hayesi, poest väike vein hilisemaks ja šokolaad energiaks ja koju jõudsin ma isegi varem, kui tavaliselt kõikide busside töötades.

Igatahes, täna sai kokku jalutatud 7.3km, millest 5.3km jalutasin hommikul ja 2km õhtul. Hea trenn, mis loodetavasti ka paljudele teistele siinsetele inimestele kasuks tuli :)

Erak

Ma tunnen end vahepeal üsna vana ja üksildasena. Seda annab eriti siis tunda, kui mul tuleb väga suur isu kusagil väljas käia. Ma ei ole küll iial eriline väljas käia olnud, mõtlen just klubides-pubides, aga aeg-ajalt väike isu tuleb.

Pakkusin täna Rogerile välja, et me võiks ööklubisse minna kunangi. Aga milleks? Et tantsida? Samas saaksime ju ka muusikat kodus mängida, palju odavamalt juua ja kahekesi tantsida. Mida kõike me täitsa vabalt vahepeal teeme.

Viimati oli mul sõbrannade punt, kellega väljas käisin, põhikoolis. Keskas käisin väljas pigem meessoost sõpradega ning kahjuks ei ole ka siin UKs sellist sõbrannade ringi tekkinud, kellega ma seltsiks. Seega ei saa ma unistadagi tüdrukuteõhtutest jms.

Ja kui tulevad need hetked, kui ma olen natukene nukker, et ma ei ole leidnud endale sõbrannasid, siis tuleb kallis kaasa, kallistab mind, ja siis on kõik jälle hästi.

Kuidas aeg lendab

Kui ma esmaspäeval olin enda üle uhke, et usin olin, siis tasub täna jälle enda üle uhke olla sama põhjusega. Eile tundsin ma end veel üsna tõbiselt, seega ei teinud eriti midagi, käisime vaid Uxbridges poodides. Täna tunnen end küll jätkuvalt tõbisemalt, aga leian, et kui ma pidevalt asjatan ja midagi teen, siis ei ole mul lihtsalt aega haige olla.

Hommik algas pannkookidega, peale mida koristasin vannitoa ja magamistoa ära. Suure tuhinaga pesin ka kõik aknad ära. Mis siis, et meil on siin viimasel ajal maru vihmane jälle ja vaevalt aknad pikalt puhtad püsivad, aga vähemalt saame tänagi aknast välja näha. Uusehitise puhul ja kuna meie maja kõrval veel ehitatakse, siis on aknad väljastpoolt pidevalt liiva täis, mis kas tuleb ehituselt või maja katuseäärest-kividevahelt.

Kui kõik sai koristatud, siis ajasin Rogeri endaga parki jooksma. Seekord küll kõndisime natukene rohkem, sest ma olen siiski natukene haige. Pargist otse käisime endistel naabritel külas, keda ei ole ammu-ammu näinud. Jutustasime ja jõime ühe õlle ja siis tulime koju tagasi.

Kodus käisime pesus ja asusin siis lõunat valmistama, millest saate lugeda eelmisest postitusest. Salat, kana, kaneelikuklid ja nüüd on üsna suur rammestus peal. Sunnin end veel natukene värsket pesu voltima, pean kulmi kitkuma ja küüsi lakkima, et homseks tööpäevaks ilusam oleksin. Homse päeva peale ei taha mõeldagi, sest kuna reedel tulin varem koju, siis on kindlasti natukene tööd kuhjunud. Aga vähemalt peaks homne kiirelt minema, kui pidevalt tegemist on.

Sedasi meie päevakesed mööduvadki... Jube raske on uskuda, et juunikuu on peaaegu poole peal. Tunne on, nagu oleks jõulud alles eelmine nädalavahetus olnud...

Pühapäeva menüü

Ei ole mõnda aega toidust rääkinud, seega paneks tänase menüü siia koos piltidega kirja. 

Hommikut alustasime väga traditsiooniliste pannkookidega. Meie peres need küll väga traditsioonilised ei ole, sest me iga pühapäev neid ei tee, pigem korra-kaks kuus. Neist selline pool-udune Instagrami pilt ka.

Meile meeldivad väikesed pannkoogid rohkem, ning vahele panime moosi. Läksin natukene küpsetamisega hoogu ja pannikaid sai terve karbitäis, seega paari päeva hommikusöök on ka olemas.

Lõuna oli meil üsna hiline täna, kella 16 ajal. Sõime eile valmis tehtud kartuli-munasalatit, millele lisasin maitseks ka konservherneid ja sibulat. Kartsin, et kaasale jääb ehk natukene magedaks, aga hoopis vastupidi, talle väga meeldis. 

Ahjus küpsetasin kana ka, mis seekord valmis fooliumisse mässitult. Kanafileed maitsestasin laimiga, creoli kastmega, sibulaga, soolaga, musta pipraga ja peale panin veel Mrs Ball's tšatniga, mis meie rõõmuks pärast paarikuust ärakadumist taas Saisbury poodi ilmus.

Lihale lisaks paar huvitavat Trinidadi ja Tobaagost pärit vürtsi - amchari ja kuchelat. Mõlemad on mangost tehtud ja ülimalt vürtsikad tšatni moodi konservid/kastmed (ma ei oska hästi seletada, mis nad on, nagu näha), mis sobivad otse purgist võtmiseks lihatoitude kõrvale.

Tunnikene hiljem valmisid kaneelikuklid, mille jaoks olen parima retsepti leidnud Mari-Liisi blogist. Kaneelikuklid on ühed minu suured lemmikud ja miskipärast ei olnud neid tükk aega teinud. Kui ma Rogerilt küsisin, kas ma peaks midagi küpsetama ja kui, siis mida ta tahaks, siis ta ütles: "Those swirly things." Heh, sellest pidin ma aru saama, et kaneelikukleid tahab.

Pärmitainast kergitasin ahjus pärast kana küpsetamist, kui ahi veel soe oli. Seekord läks taigna peale pantud kile aga üsna vahvalt punni, et ma pidin kohe pilti tegema.

Kuklid ise tulid seekord hästi küpsenud  välja ja ühest kausist nosisime natukene enne pildi tegemist ära.

Õhtu ilmselt möödub kukleid nosides, vaevalt enam õhtusööki tegema hakkab, sest mõlemal on veel kõhud punnis.

Haige vol 2

Täna on enesetunne parem selles mõttes, et ei ole nii uimane enam olla. See-eest on kurk endiselt valus ja nina on tatti täis - tõeline külmetus ikka.

Eile jäin kella 21 ajal diivanil magama ja mu armas mees lihtsalt jättiski mu sinna. Ütles, et ma nägin liiga armas välja. Kella 2 ajal ta käis vett joomas köögis ja siis ma ajasin end ikka voodisse. Muidugi und sai pikalt, seega täna olin juba kell 6:30 üleval.

Nüüd on aega juua kohvi ja mõningaid rohte manustada, mis ehk olemise natukene kiiremini paremaks teevad.

Ma ei ole absoluutselt harjunud haige olla! Viimati oli külmetus küll oma 1,5 või isegi 2 aastat tagasi...

Alati on esimene kord...

Ajasin end natukeseks diivanilt üles ja ajaloo huvides panen kirja, et tegin midagi esmakordset täna. Nimelt, tulin poole tööpäeva pealt koju, sest enesetunne on kõvasti alla nulli.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ärkasin esmalt kella 4 ajal hommikul ja kurk oli siis hirmus valus. Suutsin siiski 5:20ni magada, kuid ärkates oli kurk jätkuvalt väga valus ja punane ning enesetunne oli natukene uimane. Kuna täna olin kontoris esimene ja avasin uksed/telefoniliinid, siis ei saanud koju ka jääda.

Tööl mainisin paarile töökaaslasele, et ei tunne end kõige paremini, aga sukeldusin siiski töösse. Pea läks aina uimasemaks. Teised virisesid, et kontoris on väga palav, samas kui mul oli nii külm, et kananahk oli peal. Kui tekkis hetk, et ma enam ei suutnud absoluutselt töösse süveneda, siis ütlesin ülemusele, et ma lähen koju ära. Olgu, ma tegelikult ilusti küsisin, aga ega nad mind ei saa seal olema sundida, kui mu enesetunne kehv on.

Andsin paar lõpetamata ülesannet teisele töökaaslasele lõpetamiseks ning keskpäeva paiku jõudsin koju, pikutasin diivanil ja vahtisin telekat. Tundsin isegi liialt rammestunud, et Kindle`tki käes hoida ja raamatut lugeda. Natukese aja eest tulin arvutisse, tellisin natukene meiki ja muid padinaid, kirjutan nüüd väikese postituse, siis mängin ilmselt paar pallimängu Facebookis ja siis lähen diivanile edasi logelema, sest nii väss on olla, et napilt jaksan istuda.

Hirmus isu oleks küüsi lakkida, aga ma kardan, et ma mingi aeg jääks magama diivanil ja rikuks laki ära. Ehk tunnen end homme paremini...

Ma olen muidu üliharva haige ja palavikus, seega on nagu väike suursündmus minu jaoks ja pidin kirja panema.

Vahepeal olen tubli ka

Nii hea, et meil on nelja päeva pikkune nädalavahetus. 

Laupäeva ja pühapäeva ma magasin lihtsalt maha. Laupäevast ehk pikemalt teinekord, sest see pani sügavalt elu ja enese käitumise üle järele mõtlema. Vihjeks mainiks, et ma olen üsna kindel, et see vein, mis mul reede õhtul katuse sõitma viis, ei olnud päris puhas vein. See on tavaliselt see vein, mida saab manustatud pohmakata, isegi kui paar rummi-koksi lõpetuseks juua. Seekord oli laupäeval oht lihtsalt ära surra. Ehk oli mu keha seekord lihtsalt nii väga alkoholile vastu, aga minu meelest on see siiski ülimalt kahtlane, sest ausalt ei ole ma end elusees nii halvasti tundnud, isegi kaks-kolm korda suuremate alkoholikoguste juures. Seetõttu tulebki väike uurimine võlts-veinidesse ning kui tõenäoline see on, et ma poest mingi jama sain. 

See selleks praeguseks, muutused on plaanis iseendaga, aga neist ka teinekord, kui ma olen ise oma mineviku, oleviku ja tuleviku üle tõsiselt järele mõelnud. Igatahes on aeg kõigis aspektides täiskasvanuna käituma hakata. 

Paneks aga kirja tänase päeva, mis on olnud nii teguderohke, et ma olen enda üle lausa uhke. 

Hommikul tegime kiire poeringi, sest oli vaja paari asja toidupoest ning koristamise vahendeid. Peale seda asus Roger õppima oma töö juures tuleva eksami jaoks ja mina hakkasin asjatama. 

Pesin ära kolm masinatäit pesu. Iseensest ei ole raske pesu masinasse panna ja sealt välja võtta, aga kättevõtmine on alati pikk.

Koristasin magamistoa. Hääästi korralikult, isegi kapiuksel olevad peeglid küürisin eriti korralikult üle.

Koristasin vannitoa. Taaskord hästi korralikult. Vahepeal ma teen natukene üle jala, aga seekord olin hingega asja juures.

Puhastasin mõned oma jalatsid, mis nüüd näevad välja nagu uhiuued.

Pesin kõik oma meigipintslid. Absoluutselt kõik (u 30), isegi need, mida ei ole ammu kasutanud, sest neilt oli aeg tolm ära pesta.

Tegin kanapirukat, mis on Rogeri suur lemmik, ja mida me ei olnud ammu söönud.

Pesin kõik nõud. Kaks korda. Lasksin kallil kaasal rahus õppida, muidu on nõudepesu tema töö, kui mina süüa teen.

Nüüd istun ja naudin paar tassi kohvi. Peale seda vaja pesu triikida ning hiljem saia ja muffineid küpsetada. 

Homseks jätan elutoa ja köögi koristamise ning endale teeks väikese spa-päeva, et end kolmepäevaseks töönädalaks valistada.