Kuidas aeg lendab

Kui ma esmaspäeval olin enda üle uhke, et usin olin, siis tasub täna jälle enda üle uhke olla sama põhjusega. Eile tundsin ma end veel üsna tõbiselt, seega ei teinud eriti midagi, käisime vaid Uxbridges poodides. Täna tunnen end küll jätkuvalt tõbisemalt, aga leian, et kui ma pidevalt asjatan ja midagi teen, siis ei ole mul lihtsalt aega haige olla.

Hommik algas pannkookidega, peale mida koristasin vannitoa ja magamistoa ära. Suure tuhinaga pesin ka kõik aknad ära. Mis siis, et meil on siin viimasel ajal maru vihmane jälle ja vaevalt aknad pikalt puhtad püsivad, aga vähemalt saame tänagi aknast välja näha. Uusehitise puhul ja kuna meie maja kõrval veel ehitatakse, siis on aknad väljastpoolt pidevalt liiva täis, mis kas tuleb ehituselt või maja katuseäärest-kividevahelt.

Kui kõik sai koristatud, siis ajasin Rogeri endaga parki jooksma. Seekord küll kõndisime natukene rohkem, sest ma olen siiski natukene haige. Pargist otse käisime endistel naabritel külas, keda ei ole ammu-ammu näinud. Jutustasime ja jõime ühe õlle ja siis tulime koju tagasi.

Kodus käisime pesus ja asusin siis lõunat valmistama, millest saate lugeda eelmisest postitusest. Salat, kana, kaneelikuklid ja nüüd on üsna suur rammestus peal. Sunnin end veel natukene värsket pesu voltima, pean kulmi kitkuma ja küüsi lakkima, et homseks tööpäevaks ilusam oleksin. Homse päeva peale ei taha mõeldagi, sest kuna reedel tulin varem koju, siis on kindlasti natukene tööd kuhjunud. Aga vähemalt peaks homne kiirelt minema, kui pidevalt tegemist on.

Sedasi meie päevakesed mööduvadki... Jube raske on uskuda, et juunikuu on peaaegu poole peal. Tunne on, nagu oleks jõulud alles eelmine nädalavahetus olnud...