Tuesday, 11 May 2010

Lapsepõlve nostalgia

Täna tuli hommikusöögiks väga kummaline isu - ahjus tehtud juustusaiad. Sellega kaasnes nostalgia lapsepõlvest, sest mu ema tegi neid aeg-ajalt.

Minu lapsepõlv ei ole küll kõige hiilgavam, sest rahaliselt oli meil alati kitsas, aga siiski pean seda üheks parimaks lapsepõlveks. Kasvasin üles ainsa lapsena ja minu ema otsustas olla üksikema, isa ei ole minu elus iialgi olnud. Ei tea ma temast midagi ja ei tahagi teada. Kuus esimest eluaastat oli mul ju vanaisa, või taadu nagu ma teda kutsusin. Elasime ühes väikeses alevikus Viljandimaal. Oma majas ja hästi suur aed oli meil. Kaks koera ja kaks kassi olid meie majapidamises alati. Kui olin väiksem, siis olid meil ka paar siga ja kanad. Sigu me peale vanaisa surma enam ei pidanud ja kanad kahjuks said ühe väga külma talvega ka otsa. Kuid mäletan ikka veel, kui väikesed tibud kastiga kööki sooja toodi. Nad olid ju nii pisikesed ja armsad ja kollased ja piiksusid nii armsalt.

Lisaks kasvatasime enamus toiduained ise, mida ma praegu tõsiselt igatsen. Siis ma küll vihkasin rohimist, kuid me ju iial ei tea, kui hea miski on, kui see läbi saab. Suurel põllul olid meie kartulid, kapsad, porgandid, kaalikad, peedid, kurgid ja mida iganes veel mu ema sinna pani. Lisaks olid meie enda õunapuud, ploomid, kirsid, tikrid, vaarikad, mustsõstrad, punassõstrad. Oh ja need maasikad... See oli tavaline, et ilusal suveõhtul keegi käis ruttu aias ja korjas kausitäie maasikaid, mida me siis telerit vaadates nosisime. Ja need olid kõik mõnusalt magusad. Lisaks oli parim lihtsalt kasvuhoonesse sisse jalutada ja taime otsast tomateid noppida ja kohe seal samas süüa. Lisaks kasvatasime enda paprikaid, salatit, tilli, murulauku jne. Ja kõik oli öko - kevadel toodi alati tuttavate talust sõnnikut põllule, ei mingeid keemilisi väetiseid.

Otse loomulikult armastas mu ema ka hoidiseid purki teha. Need imehead maasika moosid ja ploomikompotid ja mahlad tulid talvel väga kasuks.

Meie maja oli puuküttega ja vesi tuli väljas kaevust. Tõeline maa-elamine. Puuküte on minu jaoks toiduvalmistamisel üks parimaid. Puupliidil tehtud praekartulid ja praeliha on parim. Ja värskelt köetud ahjus tehtud kaneelikuklid ja sai olid imehead. Minu ema armastas küpsetada ja see tuleb mul kindlasti temast.

Järjekordne asi, mis mul emast on, on käsitöö armastus. Kes mind rohkem teavad, teavad, et ma koon meeleldi. Kahjuks viimasel ajal on sada muud asja tegevuses ja ma ei ole jõudnud seda ammu teha.. Kindel plaan on, et kui ma ühel heal päeval oma lapse saan, siis vorbin ise imearmsaid kampsuneid ja tekikesi teha :) Minu ema lihtsalt ei suutnud teleri ees ilma midagi nokitsedes teha. Ja tema tegi kõike: kudus, heegeldas, tikkis ja õmblemises oli ta ka väga hea. Väiksena olid mul armsad kampsunid ja need ema õmmeldud kleidid on mul siiani meeles, üliarmsad.

Ja ka raamatute lugemine oli meie peres au sees. Ühes toas oli meil terve üks sein raamaturiiuli all ja sealt võis kõike lugemist leida. See tuli kasuks, kui ma koolis käima hakkasin ja kohustusliku kirjanduse raamatud olid mul alati endal olemas, mitte ei pidanud raamatukogust otsima.

Selle aasta septembris saab mu ema surmast 10 aastat. Tundub pikk aeg, kuid ma mäletan siiamaani selgelt, kuidas ta välja nägi ja kuidas ta hääl kõlas, kuidas ta liikus ja mida ta teha armastas. Ja ma tahan kindlasti enda lapsele ka lapsepõlve, mida ta täiskasvanuna heldinult meenutada saaks..

No comments:

Post a comment

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et ne...