Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

 Tervitused Eestist! Viimane kuu on olnud üsna stressirohke, kuid oleme lõpuks ometi kodumaal ja meie elu peatükk Inglismaal sai läbi. Viimased paar nädalat möödus eelkõige meie asjadest lahti saades. Üritasin nii palju maha müüa, kui saime, et vähegi kasu saada. Pannes väga uut kodutehnikat võileiva hinnaga müüki oli endiselt paljusid, kes veel odavamalt tahtsid ja oi kui tüütu nendega suhtlemine oli. Viimasel paaril päeval sai paljud asjad niisama ka ära antud ja lõpuks saimegi oma kotid kokku ja korteri tühjaks.

Kogu reis autoga UKst Eestisse läks üsna hästi. Lapsed magasid ilusti sõidu ajal enamasti, P'ga läksime vaid korra kõvemini tülli ja auto pidas vastu. Teen väikese kokkuvõtte igast päevast mõne pildiga ka, kuni veel kõik meeles on.

Päev 1 - 01.05.17

Andsime korterivõtmed tagasi umbes kella 11 ajal ja asusime teele öeldes Bradfordile hüvasti. Kiire peatus toidupoes, söötsin autoparklas Amberit ning sõit Folkestone'i algas, kus me öö veetsime.

Cooper andis üsna kiirelt tunda sellest, kuidas ta selle reisi veedab - magades. Päevaunesid muidu ei tee ta üldse. Õnneks läks sedasi sõit väga kiirelt. Tegime ühe peatuse veel, et Amber süüa saaks ning jõudsime õhtuks ilusti Folkestone'i rongijaama kõrval olevasse hotelli.

Hotelli-selfie.

P oli liialt väsinud, et kuhugi poodi õhtusööki sõitma minna ning suureks rõõmuks avastasin, et Burger King tegi seal kohaletoomist, seega saimegi hotellis mugavalt burksi süüa ja end vaimselt järgmiseks päevaks valmistada. Cooper oli tänu oma uinakule hilja üleval, kuid lõpuks uinus.

Päev 2 - 02.05.17

Ärkasime varakult, sest enne kella 8t läks meil rong Prantsusmaale. Eurotunnel'i teenus oli väga mugav autoga reisimiseks. Sõitsime autoga rongile ning kogu tee läbi tunneli mere alt võttis vaid pool tundi. Calais'es tankisime auto kütust täis ja asusime teele järgmise peatuspaiga poole Saksamaal, kuhu oli oma hea 8h sõitu.

Cooper tunnelis :)

Päeva alustasime Inglismaal, sõitsime läbi Prantsusmaa, Hollandi, Belgia ning ööbisime Saksamaal Magdeburgi ligidal olevas hotellis. Sõidu ajal tegiteme iga paari tunni tagant peatusi, et jalgu sirutada ja ma kõige pisemale süüa anda saaks. Amber oli üldse väga hea, alati jäi pärast söömist sõitma hakates jälle magama. Cooper tegi sel päeval kaks uinakut, seega õhtul jälle oli raskusi ta magama saamisega, aga lõpuks ta uinus.

Päev 3 - 03.05.17

Kolmas päev oli vast kõige igavam, sest läbisime vaid Saksamaa ja poole Poolast. P nautis Saksa kiiruspiirangu puudumist, mille abiga läks sõit üsna ruttu. Lapsed magasid, mina vahtisin ringi ja kudusin natukene ning lõpuks me Poola jõudsimegi.

Väike peatus Poolas. 

Mugavus eelkõige :D

Poolas ööbisime Lomza ligidal ja meil oli üsna ilus ja suur hotellituba. Mingi riigipüha tõttu olid kõik poed kinni ja Cooper nuttis mingi hetk piima taga. Käisin siis hotelli baaris küsimas, ilusti panid poisi pudeli piima täis ja isegi raha selle eest ei küsinud, väga vahvad :)

Tõeline reisisell.

Päev 4 - 04.05.17

Päev algas meil üsna positiivselt, sest oli viimane pikem päev ees. Panin Tomtom'i tänavanime oma arust Jurmalas ning asusime sõitma. Sõitsime läbi Poola, Leedu ja mingil hetkel ühte väikesesse külasse keset põõsast jõudes teatas Tomtom, et olime kohal. Väike kontroll ja tuli välja, et kuigi tänavanimi oli sama, polnud me sugugi Jurmalas ja see oli meist pea 200km kaugusel! Oi, kui häbi mul oli, isegi pisar tuli silma oma apsakast. Leidsime õige aadressi ning asusime jälle teele, läbides esimese 50km mingitel hirmsatel kruusateedel.

Teine seik tuli meil Jurmala piiril, kus olid väikesed märgid, et kusagil peab tollimaksu sisse saamiseks maksma. Kahjuks märkasisme makseautomaate hetk pärast neist möödumist ja sealne politsei tõmbas meie Inglise auto ruttu kõrvale. P käis nendega rääkimas ning ütles, et nad olevat 40 Eurot võtnud trahvi eest, aga samas mingi tšekki ei andnud. Teadagi, et see raha politsei taskust kaugemale ei jõudnud. Lugedes hiljem netist oleks maks olevat vaid 2 Eurot ning et sealne politsei meelega tõmbab mitte-teadvaid välismaallasi kõrvale ja võtavad altkäemaksu.

Ööbimise asukoha leidmisega oli ka probleemi, aga lõpuks me sinna jõudsime ja sel korral oli meil ilus kolmetoaline korter paar kvartalit mereäärest, millega ma väga rahul olin. Uni oli sel ööl magus.

Päev 5 - 05.05.17

Viimane päev! Ärkasime, märkasime, andsime korteri võtmed tagasi ja käisime natukene Jurmala mere ääres jalutamas enne viimast neljatunnist (koos peatusega) sõitu Võrru.

Ilm oli üsna soe, mistõttu Cooper tõelise pingviinina võttis pusa seljast ja papud jalast, et liiva nautida. Kõik teised sealsed inimesed olid jopedes ja mütsidega. Kuigi ma tavaliselt külmavares, oli mulgi jope seljast ja soe olla. Cooper nautis liiva ja randa väga ning lausa häda oli teda sealt autole saamisega.

Õnneks viimane sõit läks üsna ruttu ja nii hea oli Eesti riigipiiri ületada pärast peaaegu 3000km pikkust sõitu. Lisaks oli üliarmas näha taas kallist tädi, keda viimati nägime aasta tagasi. Cooper ei häbenenud üldse ning granny on uus lemmiksõber ning esmakordselt nägi keegi peale arstide ka meie väikest Amberit :)

Kodune vaade Tamulale on ikka kõige parem :)

Nüüd puhkame kuu aega, mul on vaja 23ndaks üks koolitöö valmis saada ja siis hakkame ette planeerima, kuidas me 5. juunil Helsingisse saame, kust meil lend Uus Meremaale läheb.

Ühekuune Amber

Kuidagi kibekiirelt on möödunud kuu sellest päevast, kui Amber ilmale tuli. Aeg on justkui ruttu läinud, samas on tunne nagu oleks ta alati meie elus olnud.

 Teist korda väikese beebiga tegeleda on raudselt lihtsam. Kolmene Cooper võtab palju rohkem energiat ja sööb rohkem närve :P Kuigi eks beebi ole omaette väsitav, sest pidevalt on vaja teda sööta ja mähkmeid vahetada ning on tunne, et ma üritan teda pidevalt magama saada.

Käisin kolmapäeval Amberit kaalumas ning väike pontsik on nüüd 4,4kg raske, pea kilo juures sünnikaaluga võrreldes. Pikkust siin üldse ei mõõdeta, seega pole aimugi.

Tüüpilise beebina ta pikalt ei maga, eriti öösiti. Päevasel ajal on ta paar korda 4-5 tundi järjest maganud, kuid pikim uni öösel on paar korda 3 tundi olnud, enamasti on iga paari tunni tagant ärkvel. Tihti läheb ta uuesti magama saamine ka oma hea tund aega, pool tundi, kui mul väga veab. Päeval on ta korra-kaks paar-kolm tundi ka ärkvel ning muutub aina asjalikumaks.

Ega ta päris lugeda ja kõndida veel ei oska, aga peahoid läheb aina kindlamaks ning ilusasti järgib silmadega, kui temast mööda minna. Üks, mida ta väga hästi oskab, on vali olemine. Kui gaasid on, mida on palju, siis vigiseb kõvasti ja kui nutt peale tuleb, siis kuulevad naabrid ka, et talle midagi ei meeldi. Cooper oli raudselt palju vaiksem beebi, ei tea, kas poiste ja tüdrukute erinevus...

Vannis meeldib talle ka käia, mida teeme hetkel vaid kord nädalas, sest ta nahk on veel üsna kuiv. Päris ei kilka veel, sest naeratusi oleme me üldse vähe saanud, kuid silmad lähevad alati peas suureks ning ilusti vaikselt naudib hulpimist.

Suure rõõmuga jagan, et me jätkuvalt väga edukalt imetame. Kui kilo juures, siis toimib ju hästi. Nüüd saab plika ise tissile ilma abita ning süüa talle meeldib. Väike probleem on küll olnud hoopis sellega, et mul vist natukene palju piima, sest aeg-ajalt läheb see talle kurku ja ajab köhima ning tihti sülitab ta terve suutäie piima välja (raiskamine!). Sain internetis  nõuandeid teda ise selili olles imetada, et gravitatsiooni abiga piima päris ei pursku ja tundub, et aitab.

Ühel päeval proovisin talle pumbatud piima pudelist ka, sest tekkis hirm, et mis siis saab, kui vaja pudelist juua anda ja ta siis pudelit ei taha. Kasutasin MAM pudelit ja ilusti võttis ja jõi. Rohkem küll proovinud pole, sest pole vajadust olnud.

Üks asi, mis meil aga natukene varem tuli, kui ma soovisin, on lutt. Tahtsin 6nädalani ära oodata, aga tekkis vajadus, sest preili tihti näksis lihtsalt seepärast, et meeldis, mitte et tal kõht tühi oli. Oleme aina rohkem Cooperit mänguväljakutele viinud ning ma seal päris terve aja tiss paljas istuda ei taha. Lutti ta küll päev otsa ei ime, aga enne magama jäämist, kui ta vahepeal viril on, siis lutt rahustab. Mitte küll alati, kuid just loodan, et me seda ka meie reisimise/kolimise ajal kasutada saame.

Üldiselt on üks väga tore esimene kuu Amberiga olnud ja ma tõeliselt naudin seda, et mul on väike tütar pojale lisaks :)

Lõpetuseks mõned viimase aja pildid täiesti suvalises järjekorras:

Väike pühadetibu. Silm on punane, sest seda puhastasin ma targalt enne pildi tegu rähmast.

Pisi-pisikene naeratus.

Ta on endiselt nii kummaline lutiga, kuid õnneks see on tal harva.

Läheb kolimiseks. Kuid kunas ja kuhu?

Nagu paar kuud tagasi kirjutasin, siis oli plaan Eestisse naasda mõneks ajaks, kust edasi Uus Meremaale kolida, kus me ehk end lõplikult ühe koha peale paika ka kunangi saame. Aega on läinud ja oleme asju uurinud ning esialgsed plaanid päris käiku ei lähe, aga kolme nädala pärast teeme me siiski Inglismaalt minekut.

Esialgu tahtsime Eestis vähemalt aasta olla, et Cooper saaks seal lasteaias käia ning et mõlemad lapsed rohkem Eestit ka tunda saaksid. Selle jaoks oleks aga P'l sinna eluluba vaja ning mul oli illusioon, et Eesti riik seda raskeks ei tee, aga tuleb välja, et teeb küll. P saab seal oma Uus Meremaa passiga kuni 90päeva olla. Pikemaks eluloaks peab ta kas minuga abielus olema, lihtsalt elukaaslased olemisest ei piisa, või peab ta olema spetsialist mingil kindlal tööl. Ta isegi sai tööintervjuu Skype'i kaudu ühesse Eesti firmasse klienditeenindaja alale, aga lähemalt lugedes peaks ta vähemalt mingi kõva juhataja olema, et töö kaudu eluluba saada. Seega intervjuu jäi ära ja pidime oma plaanid natukene ümber mõtlema.

See tähendas seda, et peame Uus Meremaale varem minema, kui planeeritud. Küsimus oli selles, et pikalt me siis Eestis lihtsalt oleme ja mu perega aega veedame, ennem, kui teisele poole maakera ära kolime. Tuli arvestada seda, et Eestis olles me raha juurde ei teeni, pigem kulutame seda, mis pangaarvel on. Tuli ka vaadata parimaid aegu lennupiletite ostuks, sest nende hinnad on meeletult erinevad.

Lõplikuks plaaniks on siis see, et Eestis oleme me kuu aega ning siis lendame Uus Meremaale ära. Minul sinna oleks kergem eluluba saada, kuigi selle hind on Eesti elulubade hinnaga võrreldes kirves. Nimelt, Uus Meremaa laseb ka elukaaslastel sinna asuda, kui paar suudab tõestada, et nad on ehtsas suhtes. 4 aastat kooselu ja kaks last, me oleme üsna kindel paar. Eluluba planeerime tegema hakata sinna jõudes, sest ennem on liialt palju muud vaja siin ette teha.

Meil on isegi kuupäevad paigas. Praegusest elukohast kolime välja 1. mai pärastlõunal. Seejärel sõidame Folkestone'i, kus me öö veedame. Läheme oma autoga Eestisse. Pole küll väga kindel, kuidas sellest seal lahti saame enne minekut, aga küll saame. Kui kellelgi on huvi inglise Citroen C5'st, andke teada :)

2. mai hommikul sõidame rongiga Eurotunneli kaudu Prantsusmaale, kust läheb sõit edasi Eesti poole. Kuna P on ainus sõitja, siis päeva peale oleme umbes 8-9 tundi sõitu planeerinud, teades, et me üsna tihti laste tõttu peatuma peame. Esimese öö veedame Saksamaal, teise Poolas. Järgnev päev oleks muidu väga pikk olnud, seega kaldume natukene teelt ja veedame öö Jurmalas, kus meil on üks väga vinge korter ära broneeritud. Sealt sõidame 6. mail lõpuks Võrru.

Uus Meremaale mineku ühe suuna piletid on ka ära ostetud, kuid välja lendame me hoopis Helsingist, sest sealt olid piletid 600 naela odavamad. Lend läheb meil 5. juuni õhtul, seega on vaja meid kõiki kuidagi Võrust Tallinnasse saada, siis laevale ja siis sadamast lennujaama. Pole veel kindel, kas suudame kõik selle päevaga ära teha, või läheme päev ennem Tallinnasse ja oleme seal öö või läheme päev varem Helsingisse. Pole isegi P'ga seda arutanud, aega veel on.

Lend Helsingist Aucklandi on 26 tundi, kui ma õigesti mäletan. Lendame Qatar Airways'iga ning meil on vaid üks vahemaandumine Dohas, Kataris, kus me alla kahte tundi oleme.

Seejärel Auckland ja elu Uus Meremaal algab. Pole veel ära otsustanud, kus me pidama jääme, kuid esialgu ilmselt P isa juures Whangarei's, mis on põhjasaarel, Aucklandist paari tunni kaugusel.

Tunnistan, et hirm on meeletu kõige ees. Selle ees, kuidas me kõikidest asjadest siin lahti saame, loodetavasti nende eest natukene ka raha saades. Eestisse sõidu ees. Helsingisse mineku ees. 26tunnise lennu ees kahe väikese lapsega. Uus Meremaa ees ja seal eluloa saamise ees. P perega esmakordselt kohtumise ees. Ja nii edasi. Aga me saame kõigega hakkama ning kui me end lõpuks Uus Meremaale sisse seadnud oleme, ma seal ametlikult olen, me töökohad ja oma elukoha saame, siis on meie elu raudselt kordades parem, kui siin Inglismaal. Ning meil on siis laste vanavanemad ligidamal, kes raudselt mõned korrad lapsehoidjad olla saavad ja me saame P'ga end rohkem isiksuste ja paarina tunda, mitte vaid lapsevanematena.

Elu on seiklus! :)

20. päeva Amberiga

20. päevane

Täitsa lõpp, et homseks on see väike preili meie peres juba kolm nädalat olnud. Tuleb tunnistada, et esimesel nädalal olnud eufooria on kergelt kustunud ja väsimus võtab vahepeal üle. Vastsündinu elus hoidmine ei olegi nii raske, pigem ta suurem vend, kes rohkem tähelepanu tahab ning vähese oma-aja saamine. Isegi unevaevus mind väga ei morjenda, sest sellega olen harjunud nagunii. 

Juhuu, tumedad silmaalused! Aga vaadake, kui pisike ja nunnu ta on.

 Eelmine nädal käis ämmaemand pisikest kaalumas ning ta oli ilusti üle sünnikaalu, 3630g. Isutuse üle tõesti tema puhul ei kurda. Toiduks endiselt vaid rinnapiim ja see läheb meil väga hästi. Piima on palju, rinnad enam nii tundlikud ei ole, kuigi natukene veel küll. Nibud on endiselt ilusti vastu pidanud. Ka Amber on tissile saamises aina usinam ning vajab aina vähem lisaabi. Enamasti vaid siis, kui ta on pikalt maganud ja rind liialt piima täis on. Mina olen aina osavam toitmise ajal muude asjade tegemises, näiteks ise samal ajal söömises :)

Süüa saab laps igal hetkel, kui vaid ise soovib. Tihti olen ka luti eest, aga tissid tulid evolutsiooniliselt enne lutti, seega ei ole see päris õige ütlemine. Mind väga ei häiri ja lutti veel tema puhul taga ei nuta. Kui selleks vajadus tuleb, siis saab alles pärast kuuendat nädalat, et meil rinnaga toitmine selleks ajaks une pealt selge oleks. 

Üks, mida ma veel teinud ei ole, on avalikus kohas toitmine. Oleme küll mõned korrad julgelt väljas käinud, kuid plika magab alati kõik käigud maha, sedasi, et mul tissid koju jõudes lõhkemas on. 

Magada meedib Amberile tüüpilise beebina väga. Enamasti kustub ära süües, vahel harva ka niisama diivanil tsillides või süles olles. Aina rohkem on ta küll ka päevasel ajal ärkvel, nii tunnikene korraga, aga selle järel on üks paaritunnine uni garanteeritud. Eile magas lausa viis tundi jutti, siis käisin pidevalt hingamist kontrollimas.

Emme rinnal tukkumas.

Ööd on tal küll vähe aktiivsemad ajad, kui tihedamini ärkab, enamasti iga tunni-kahe tagant. Täna öösel oli esmakordselt üks neljatunnine uni ka, mis mulle väga meeldis. Ööärkamised näevad enamasti sellised välja, et ta ärkab, sööb nii 15-20 minutit, jääb magama. Nii, kui ma ta oma vankrisse ümber tõstan voodist, laseb ta suure kärtsuga omal mähkmed täis, ise seejuures mitte üles ärgates. Ärkab siis, kui ma tal mähet vahetama lähen. Puhas mähe jalas, on vaja veel natukene süüa, et magama jääda. Kui hästi läheb, saame mähkmevahetust veel korrata. Ja kui eriti hästi läheb, siis oksendab ka natukene, mida on küll vaid paar korda juhtunud. No ja siis tunni-kahe pärast on ta lõpuks vähe pikemalt magamas.

Aina tihedamini vajab ta lähedust magama jäämiseks. Kui ma ta saangi lõpuks magama ja vankrisse, siis aeg-ajalt hakkab ta seal vigisema ja siis on vaja ta kaissu võtta. Ei ole tahtnud kunangi teda küll nii väiksena meie voodisse, aga tahes-tahtmata jään ma ise vahepeal temaga kaisutades magama. Õnneks ärkan maksimum tunni pärast ise ning tõstan ta vankrisse jälle ümber, et ise vähe sügavamat und saada. No ja sedasi aktiivselt meie ööd mööduvadki.

Väike röövik kandelinas.

Kandelina olen ka temaga ka mõned korrad väljas käies kasutanud, kui on vaja vaid korraks poes käia. Harjutamist veel vajab, et kiiremini selga ja laps sisse saada, aga küll see tuleb kogemusega. Muidu olen sellise kandmisviisiga väga rahul, sest lina on nii pehme ja mugav. Isegi minu nõrga selg ei ole sellega ära väsinud, kuigi eks ta on veel väga kergeke ka.

Cooper kolmene!

Cooper sai tegelikult tänaseks täpselt nädal aega tagasi kolmeseks, aga ei ole jõudnud kirjutama tulla. Uskumatu, et ta juba kolmene on! Alles ta ju sündis ja varsti hakkab välja kolima.

Sünnipäeva pidasime väga vaikselt sel korral, sest minu keha ei lasknud meil veel väga kaugele seiklema minna ning peadse kolimise eel ei tahtnud suuri kingitusi ka teha. Seega käisimegi McDonaldsis lõunal ning mängutoas mängimas. Kodus sõime me issiga kooki, sest seda Cooper ei söö ning oligi laps aasta vanem.

Kolmene Cooper (täiesti suvalises järjekorras):

- Loeb 10ni vabalt ning vaikselt harjutab 20ni lugemist ka.
- On tõeline autohull.
- Oskab tähestikulaulu.
- Üleüldse armastab lastelaule laulda.
- Räägib vaid inglise keelt. Eesti keele oskus selle vähesusest külge ei jäänud kahjuks. Tundub, et aeg-ajalt aru küll veel saab, kui mul endal meelde tuleb eesti keeles rääkida.
- Käib üsna hästi päevasel ajal potil. Kodus on ta enamasti endiselt püksteta, sest ta lihtsalt võtab need ära, kui ma üritame need talle jalga panna. Tundub küll, et aina rohkem tunnetab hädasid ette ning need mõned korrad, kui püksid jalas olnud on, läheb ka ilusti potile pärast pükste ära võtmist. Väljas käia me veel mähkmeta ei ole julenud. Öösiti on samuti veel mähe jalas ning tihti tuleb seda ka poole öö pealt vahetada, sest see saab nii täis. Seda ei julge nii pea ära jätta või me upume ära.
- Magab endiselt emme ja issi vahel.
- Magab lõpuks ometi terve öö!
- Teab kõiki värve ning oskab ka öelda kas tegemist on heleda või tumeda tooniga.
- On endiselt toiduga üsna pirts, aga söönuks ta saab, kui ta limiteeritud menüüd muudkui korrata.
- Vaatamata mitte kõige tervislikumale dieedile ei ole ta veel kordagi limonaadi proovida saanud ja ei saa nii pea ka.
- Teab, et kui pahandada saab, peab magamistuppa minema, kuni kas maha rahuneb või tuleb vabandust ütlema.
- Armastab kallistusi ja musisid.
- Suudab iga pisiasja üle nutma puhkeda nagu tõeline kolmene.
- On üsna püsimatu ja pikalt ühel asjal või tegevusel ei püsi.
- Üllatab meid oma nutikusega iga päev.

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Lugedes üle Cooperi aegsed postitused, siis kolm aastat tagasi paranesin sünnitusest kiiremini. Sel korral on veel kümme päeva hiljem seal allpool kõik hirmus valus. Tavaliselt ärgates hullu ei olegi, aga nii kui ma midagi asjalikku teen, hakkab kõva tuikamine pihta, mis vajab valuvaigisteid. Näiteks täna hommikul tegelesin esmalt lastega, siis panin pesu kuivama ja viisin prügi välja ja juba tuikab nagu oleks midagi suurt teinud. Eks üritan natukene vabamalt võtta.

Sünnitusejärgne figuur on ju ka üsna tähtis. Kogu sünnitusega võtsin juurde 14kg, mis on 11kg vähem, kui Cooperiga juurde võetu. Samas olin ma ka 9 päeva vähem rase. Tänase seisuga näitab kaal 71kg, mis on vaid 9kg üle sünnituse eelset kaalu.

Kõht iseenesest on sel korral jube kiirelt kahanenud. Eks rinnaga toitmine teeb oma töö ning ega siin väga aega ise süüa ei ole kahe pisikese kõrvalt.

Kõhul olev on küll veel üsna lödev, aga nii lühikest aega pärast sünnitust ei saagi muud loota, kui ei ole just terve raseduse trenni teinud, mida ma ei teinud. Kintsud on samuti veel vähe laiad, kuid kahte vanadesse teksadesse suudan end sisse pressida.

Plaanis on vähemalt 6-8 nädalat kosuda, et kõik valutavad kohad ära paraneks ja siis vaatame kas ja kust vaja söömist jälgida ja mis trenni tegema hakata, et vähe lihast juurde saaks.

Amber Skye nime lugu

 

Neljapäeval käisime preili sündi registreerimas ning temast sai ametlikult Amber Skye ******** (perekonnanime väja kirjutama ei hakka, aga see on issilt).

Amber oli tüdruku nimevalik meil juba sellest ajast, kui ma Cooperit ootasin. Tollal sai lihtsalt maha istutud ja nime valima hakatud. P pakkus välja nime Amber ja see kuidagi väga meeldis meile mõlemale. Paar päeva tagasi tuli välja, et see olevat olnud P'i ema nimevalik, kui P'i väike vend oleks tüdruk olnud. P'l oli see täiesti meelest läinud, aga ju talle see sealt pähe jäänud oli. Vahva kokkusattumus ikka. 

Tunnistan, et mitu korda on mul peast läbi käinud see, et Amber kõlab eesti keeles ämber, aga enamuse elu planeerime siiski inglisekeelsetes riikides elada. Amber, muideks, tähendab inglise keeles merevaiku. 

Keskmine nimi Skye on samuti nimi, mis mulle väga meeldib ja minu meelest läheb see Amberiga väga hästi kokku.

Ainus teine variant eesnimele, mis meil paar korda üles tuli, oli Summer (eesti k: suvi). Summer Skye oleks ka väga lahe olnud, aga Amber siiski võitis. Õnneks preili on minu meelest rohkem Amberi  nägu, mitte Summeri nägu :)

Kui beebi oleks poiss olnud, siis see nimevalik võttis meil kõvasti pikemalt aega. Lõplikuks variandiks oleks olnud Hunter York, mis taaskord ei ole just kõige traditsioonilisem, aga mis meile meeldis. Hunter on eesnimena rohkem populaarne USAs ja Uus Meremaal ning tõlkes tähendab jahimeest. York kesknimena oleks lihtsalt jätkanud seda, et me laste kesknimed on kohanimed, sest elame hetkel Yorkshire's. Cooperi keskmine nimi on ju London. Ja Skye on samuti üks imeilus saar Šotimaal.

Teised poistenimede variandid olid meil Harrison, Carter, Parker ja Connor. Üks vist oli veel, aga see ei tule hetkel meelde... 

Mingeid traditsioone me nimedega tõesti ei järgi ning valime nimesid, mis meile endale meeldivad :)