Läheb kolimiseks. Kuid kunas ja kuhu?

Nagu paar kuud tagasi kirjutasin, siis oli plaan Eestisse naasda mõneks ajaks, kust edasi Uus Meremaale kolida, kus me ehk end lõplikult ühe koha peale paika ka kunangi saame. Aega on läinud ja oleme asju uurinud ning esialgsed plaanid päris käiku ei lähe, aga kolme nädala pärast teeme me siiski Inglismaalt minekut.

Esialgu tahtsime Eestis vähemalt aasta olla, et Cooper saaks seal lasteaias käia ning et mõlemad lapsed rohkem Eestit ka tunda saaksid. Selle jaoks oleks aga P'l sinna eluluba vaja ning mul oli illusioon, et Eesti riik seda raskeks ei tee, aga tuleb välja, et teeb küll. P saab seal oma Uus Meremaa passiga kuni 90päeva olla. Pikemaks eluloaks peab ta kas minuga abielus olema, lihtsalt elukaaslased olemisest ei piisa, või peab ta olema spetsialist mingil kindlal tööl. Ta isegi sai tööintervjuu Skype'i kaudu ühesse Eesti firmasse klienditeenindaja alale, aga lähemalt lugedes peaks ta vähemalt mingi kõva juhataja olema, et töö kaudu eluluba saada. Seega intervjuu jäi ära ja pidime oma plaanid natukene ümber mõtlema.

See tähendas seda, et peame Uus Meremaale varem minema, kui planeeritud. Küsimus oli selles, et pikalt me siis Eestis lihtsalt oleme ja mu perega aega veedame, ennem, kui teisele poole maakera ära kolime. Tuli arvestada seda, et Eestis olles me raha juurde ei teeni, pigem kulutame seda, mis pangaarvel on. Tuli ka vaadata parimaid aegu lennupiletite ostuks, sest nende hinnad on meeletult erinevad.

Lõplikuks plaaniks on siis see, et Eestis oleme me kuu aega ning siis lendame Uus Meremaale ära. Minul sinna oleks kergem eluluba saada, kuigi selle hind on Eesti elulubade hinnaga võrreldes kirves. Nimelt, Uus Meremaa laseb ka elukaaslastel sinna asuda, kui paar suudab tõestada, et nad on ehtsas suhtes. 4 aastat kooselu ja kaks last, me oleme üsna kindel paar. Eluluba planeerime tegema hakata sinna jõudes, sest ennem on liialt palju muud vaja siin ette teha.

Meil on isegi kuupäevad paigas. Praegusest elukohast kolime välja 1. mai pärastlõunal. Seejärel sõidame Folkestone'i, kus me öö veedame. Läheme oma autoga Eestisse. Pole küll väga kindel, kuidas sellest seal lahti saame enne minekut, aga küll saame. Kui kellelgi on huvi inglise Citroen C5'st, andke teada :)

2. mai hommikul sõidame rongiga Eurotunneli kaudu Prantsusmaale, kust läheb sõit edasi Eesti poole. Kuna P on ainus sõitja, siis päeva peale oleme umbes 8-9 tundi sõitu planeerinud, teades, et me üsna tihti laste tõttu peatuma peame. Esimese öö veedame Saksamaal, teise Poolas. Järgnev päev oleks muidu väga pikk olnud, seega kaldume natukene teelt ja veedame öö Jurmalas, kus meil on üks väga vinge korter ära broneeritud. Sealt sõidame 6. mail lõpuks Võrru.

Uus Meremaale mineku ühe suuna piletid on ka ära ostetud, kuid välja lendame me hoopis Helsingist, sest sealt olid piletid 600 naela odavamad. Lend läheb meil 5. juuni õhtul, seega on vaja meid kõiki kuidagi Võrust Tallinnasse saada, siis laevale ja siis sadamast lennujaama. Pole veel kindel, kas suudame kõik selle päevaga ära teha, või läheme päev ennem Tallinnasse ja oleme seal öö või läheme päev varem Helsingisse. Pole isegi P'ga seda arutanud, aega veel on.

Lend Helsingist Aucklandi on 26 tundi, kui ma õigesti mäletan. Lendame Qatar Airways'iga ning meil on vaid üks vahemaandumine Dohas, Kataris, kus me alla kahte tundi oleme.

Seejärel Auckland ja elu Uus Meremaal algab. Pole veel ära otsustanud, kus me pidama jääme, kuid esialgu ilmselt P isa juures Whangarei's, mis on põhjasaarel, Aucklandist paari tunni kaugusel.

Tunnistan, et hirm on meeletu kõige ees. Selle ees, kuidas me kõikidest asjadest siin lahti saame, loodetavasti nende eest natukene ka raha saades. Eestisse sõidu ees. Helsingisse mineku ees. 26tunnise lennu ees kahe väikese lapsega. Uus Meremaa ees ja seal eluloa saamise ees. P perega esmakordselt kohtumise ees. Ja nii edasi. Aga me saame kõigega hakkama ning kui me end lõpuks Uus Meremaale sisse seadnud oleme, ma seal ametlikult olen, me töökohad ja oma elukoha saame, siis on meie elu raudselt kordades parem, kui siin Inglismaal. Ning meil on siis laste vanavanemad ligidamal, kes raudselt mõned korrad lapsehoidjad olla saavad ja me saame P'ga end rohkem isiksuste ja paarina tunda, mitte vaid lapsevanematena.

Elu on seiklus! :)