Maailmaga taas ühenduses

Oleme elus! Oleme õnnelikult ära kolinud ning siin pea kuu aega juba elanud. Meil läks hirmus pikalt aega, et internet tööle saada, sest eelmine üürnik ei olnud oma lepingut lõpetanud. Ma olen üsna suur internetisõltlane, aga aeg ilma internetita oli mõnus. Üritan nüüd kõigest väest nüüd vähem telefon käes istuda ja rohkem elu elada. Mööblit meil veel palju ei ole, sest päris kõiki asju ma kasutatuid vastu võtta ei tahtnud, mida pakuti. Saame aga rõõmsalt hakkama ka õhkmadratsil, muud vajalikud nagu külmik ja teler sai ostetud.

Cooper käib rõõmsalt uues lasteaias, Tikipunga Kindergarten, kus tundub talle rohkem meeldivat, kui eelmises. Hommikuti läheb rõõmsalt lasteaeda ning pärast ei saa ma teda sealt kuidagi koju. Mullegi meeldib see lasteaed natukene rohkem. Vahva on ka see, et ta seal tasuta süüa saab ja ma ei pea enam muretsema, mida talle pidevalt kaasa pakkuda.

Cooperile uues majas meeldib, kuna lõpuks ometi 3,5aastaselt sai ta oma toa! Imelik mõelda, et veel 5-6 kuud tagasi magas ta igal ööl meiega samas voodis. Eestis sai teda esmakordselt eraldi proovitud. Nüüd magab ta hea meelega täitsa omas toas terve öö. Kuu jooksul vaid esimesel ööl hakkas tal hirmus ja tuli meie juurde, aga muidu on ilusti nagu suur mees seal püsinud.

Amber sai vahepeal kuuekuuseks ja selle kuuga sai ta omale kaks esimest hammast all. Alustasin ka lisatoiduga ning ta saab vaid näputoitu, püreedega ma temaga jamada ei viitsi. Alguses ei saanud vedama, nüüd ei saanud pidama. Nii armas on vaadata, kuidas ta hea meelega sööb asju, mida Cooper keelegagi ei katsuks. Kuigi, eks lisatoiduga alustades sõi Coopergi rohkem, ta ülipirtsakus tekkis vähe hiljem. Amber päris ei rooma veel, aga pöörleb ja rullub vabalt. Üritab muudkui edasi liikuda ka, aga läheb vaid kogemata tagasi ja siis saab nii kurjaks.

Muidu läheb elu hetkel üsna rutiinselt, aga juba see on siin tunduvalt lahedam, kui see meil Inglismaal oli. Eile panin lausa mõned seemned mulda, et elus esimest korda üritada juurikaid kasvatada. Pöidlad pihku, et ma oma emalt aiandusgeeni pärisin ja haledalt läbi ei kuku.

Lõpetuseks mõned pildid meie vahepealsetest tegemistest:

Meie uus kodu!

Käisime eile allolevat maja vaatamas, homme läheme ettemaksu tegema ja üürilepingule alla kirjutama ning reedel saame juba sisse kolida. Juhuu! Lõpuks ometi meie oma neli seina pärast nelja kuud teiste inimeste juures elamist!

See on teine maja, mida me vaatamas käisime. Korterid tunduvad vähemalt meie linnas küll üsna harukordsed olevat. Nagu ka rendipinnad, müüakse ja ostetakse rohkem, aga osta me veel ei suuda.

Kolida tuleb, kuna suhted meie ja ämma-äia vahel on mõnel päeval üsna pingelised. Eks kõik ole oma ruumiga ja elamisega harjunud. Kahel vanainimesel nüüd neli inimest, kellest kaks on kisavad lapsed, juures, pole ka kõige kergem. Kahjuks kasu-ämm ei ole just kõige meeldivam inimene, kellega koos elada ka. P hoiatas selle eest juba enne siia tulekut, aga ma üritan alati ikka kõigile võimaluse anda. Kuid P ei valetanud. Pole just kõige vanaemalikum kasu-vanaema ning kuna me ju põhimõtteliselt päris tema pere ei ole ka, siis pole palju muud lootagi. Aga see selleks, kui oma elamisse saame, siis saame neid valikuliselt näha.

Maja ise on küll vähe teises linnaosas ja kõige rohkem on mul kahju selle üle, et Cooper lasteaeda vahetama peab. Tal läheb praeguses küll ülihästi ja ta on endale ühe jube hea sõbra saanud, kuid kuna ma veel sõita ei oska ja päris 3km me ühte otsa kõndida ei jõua, siis tuleb ta sealt välja võtta. Üritan ta sõbra emaga juttu teha, et poisid ikka vahepeal mängida saaks koos, sest ta alati ka mainib, kui armsad nad koos on. Täitsa lõpp, ma olen valmis vabatahtlikult teise täiskasvanuga rääkima. Imesid juhtub.

Kui esialgu P ei arvanud maja piltidest palju, siis eilne vaatamas käimine tõi meile suure naeratuse näole. Maja taga on täitsa korralik väike muruplats, kus lapsed mängida saavad ja kus pesu kuivatada saab. Veranda läheb veel poolenisti maja taha, kuhu tuleb päevane päike ja kus on raudselt suvel nii nii mõnus olla. Elamine ise on viisakas ja korralik. Neljatoaline maja, kus köök on poolenisti elutuppa lahtine, kuid vahesein on natukene ees. Väike vannituba ja eraldi vets. Lisaks palju panipaike ning igas magamistoas on riidekapp olemas. Bradfordis sai pea 3 aastat ilma riidekapita elatud, mul on nii hea meel, et ma saan lõpuks meie riideid üles riputada. Lisaks saab Cooper lõpuks ometi päris oma toa. Kuni Eestisse tulekuni magas ta veel rõõmsalt meie voodis. Eestis sai ta esimesed korrad eraldi põrandal olla. Siin on tal päris enda voodi olemas ja enam ei kujuta ettegi, et ta meie kaisus oleks. Nüüd pisikene Amber mõnel hommikul leiab oma tee meie juurde...

Mööblit majas ei ole, seega esialgu on meil üsna minimalistlik elamine. Tundub küll, et päris palju saame tasuta. Tavaliselt me väga teise ringi asju ei taha, aga seekord teeme erandi, sest kahjuks rahavarud on väga kokku kuivanud. Panin paari Facebooki gruppi väikese teate, et kui kellelgi on midagi üle, siis me hea meelega võtaks endale, kui tasuta pakutakse. Meile on lubatud üks voodi, häll Amberile, nõusid ja muud köögikraami, voodilinu jne. Äi lubas meile garaazis oleva külmiku ka, mis küll vähekene kõva häält vahepeal teeb, aga vähemalt saame toitu külmas hoida. Saaks nüüd kusagilt tasuta pesumasina ja teleri, oleks elu kui lill. Eks mõningate asjade jaoks peame krediitkaardid kasutusele võtma, aga küll me end sisse seame ja saame kõik rahaasjad ka korda. 

Saatsin oma viisaavalduse paar nädalat tagasi ka ära ning loodan, et järgmise kahe-kolme nädala jooksul saan selle positiivse tulemusega tagasi. Sain meili, et said mu avalduse kätte ja õnneks ei ole ühendust võtnud, et midagi ankeedis puudu oli. Loodan, et ma saaks siis uue kodu ligidal olevas suures toidupoes poole kohaga õhtuses vahetuses tööotsa, et vähekene lisaraha sisse tuua. Lisaks tahan kindlasti rohkem siin kudumisega väikest taskuraha teenida. 

Lähitulevik saab küll rahaliselt natukene raske olema, aga me saame hakkama. Muidu on elevus suur end uues elamises sisse seada, teades, et siit me nii pea enam minema ei koli. 

Whangarei Falls

Käisime ühel nädalavahetusel kohaliku kosega tutvumas, mis on kohaliku linna üks peamisi vaatamisväärsusi. Asukohalt kohe suure tee kõrval ning tegime mõnusa jalutustiiru. Siinsed ürgsed metsad endiselt lummavad mind.

Figuur pea 5. kuud pärast teist sünnitust

Kes pikemalt lugenud on, teab, et ma olen alati üsna palju oma figuuri üle muretsenud. Vahepeal isegi liiga palju. Olles kaks last ilmale toonud ja lähenemas 30ndale eluaastale (järgmisel aastal), muretsen selle üle aina rohkem, sest päris käest ei tahaks end ju ka lasta ning selles lapsi ja vanust süüdistada.

Uhkusega saan tunnistada, et laste-eelne kaal on mul jälle käes. Olin 62kg ennem Cooperit, sain sama kaalu peale ka pärast teda üsna stabiilselt ning olen nüüd peaaegu viis kuud pärast Amberi sündi samuti samas kaalus. Kui pärast Cooperit ma nii palju muutusi figuuris ei märganudki, siis nüüd on vähe märgata küll. Eelnevalt ladestus mul rohkem rasva pigem puusadesse ja kintsudesse, siis nüüd on nood tunduvalt saledamad, istmik on lausa kokku kuivanud, ning kõhu ümbrus on väga väga pehme.

Dieeti pidada ma keset talve ei suuda. Kui õues on jahe, siis ikka tahaks meelsamini sooja ühepajatoitu ja midagi magusat, kui vaid salatit ja mingit lihafileed. Lisaks imetamine teeb mind ülimalt näljaseks. 

Trenniga on nii ja naa. Mõned päevad suudan ilusti võimelda, et natukenegi lihast juurde saada, siis on paar päeva jälle nii palju tegemist või olen nii väsinud, et ei jõua. Õnneks nüüd Cooperit lasteaeda viies kõnnin palju rohkem. Lasteaed on kodust täpselt 1km kaugusel, lisaks muud kõndimised, seega 4x nädalas kõnnin päris hea mitu kilomeetrit ära. Täna käisin just enne Cooperile vastu minekut kärutamas ning avastasin hea sirge tee selle jaoks. Kui ilusaid ilmu olema saab, siis raudselt lähen veel rohkem, et siinseks suveks rohkem vormi saada.

Üldiselt tunnen end nii peenikeselt kui ka paksult samal ajal. Kaalu rohkem kaotada raudselt ei tahaks, sest mu 173cm pikkuse juures ei oleks see väga ilus. Kuid olemasolevale tahaks raudselt rohkem toonust ja lihast juurde, et suvel oleks uhke rannas olla ja et end natukene paremini tunneks. 

Paar pilti ka mu praegusest punn-kõhust ja pannkook-istmikust, et kunangi oleks hea meenutada :)

Uus Meremaa "kiiksud"

- Ülimalt sõbralikud inimesed - Olen seda eelnevalt maininud, aga see on endiselt üks mu lemmikuid siin. On täiesti tavaline, et täiesti võõrad inimesed ütlevad tänaval tere ja soovivad kena hommikut. Kindlasti need, keda ma olen Cooperit lasteaeda viies juba paar korda näinud, kui ka täiesti võõrad, keda näen esmakordselt. Poodides kassapidajad teevad tihti rohkem juttu, kui vaid tervitus ning asjade summa nagu Eestis tihti on (kui sa üldse tervitusegi saad). Kõige vahvam juhtum oli reedel, kui ma käisin oma viisa jaoks röntgenit tegemas. Sattusime natukene vihmasaju kätte ning ootasime ühe parkimisplatsi suurema puu all koos lastega, et P meid töölt koju tulles auto peale võtaks. Kokku seisime seal ausalt vaid 5 minutit. Selle aja jooksul aga peatas üks noor naine oma auto meie juures, muretses, et ega meil kaugele minna ei ole, sest ta saaks kasvõi vihmavarju laenata. Nii armas!

- Väga külmad majad - Majad on siin raudselt vaid suve jaoks ehitatud. Ühekordsed aknad, peaaegu olematu soojustus, keskküte puudub absoluutselt. Kuigi päevad on tihti päris mahedad ja soojad ka keset talve, siis öösel võib ka siin põhjasaarel üsna jahedaks minna. Paar hommikut on lausa härmatis maas olnud. No ja sedasi läheb ilma kütteta ka toas üle öö üsna külmaks. Seetõttu tihti enne magama minekut panen end just rohkem riidesse, et liiga külm ei hakkaks. Pusa, pikad püksid ja sokid raudselt. Eriti, kui Amberiga korduvalt öö jooksul üleval olen. Lisaks on siinsed majad mõnusalt enamasti ühekordsed, üsna ruumikad, oma aedadega ja naabrid on ikka paar meetrit eemal. Mõnus vaheldus võrreldes sellega, kuidas UKs kõik üksteise otsas elavad.

- Üsna vaba elustiil - Selles mõttes, et inimesed ei närvelda ringi ja üldiselt võetakse vabalt. Näiteks P töökohal saab reedeti kella 16st rahus kontoris õlut juua. Õlu on firma poolt. Töö tavaliselt lõpeb kell 17. Ta on seda eelnevalt öelnud nii siinsete kui ka Austraalia kontorite kohta, kus ta töötanud on, et seltsielu on mitmetes üsna lahe ja tööandja poolt soodustatud. Lisaks on siin seltsiklubid, kus kogukond lihtsalt kokku saab, enamasti, et koos paar klaasi midagi mõnusat juua (joomiskultuur tundub siin samuti üsna eestilik ja kohalik vein on ju imeline). Ehk mujal on teisiti, aga mu ämm-äi kuuluvad ühte, kus nad ise korduvalt nädalas käivad. Mina käisin nendega ühel mälumängu õhtul, kus kohal oli küll palju-palju inimesi ja päris lahe oli. Päris viimaseks meie tiim ei jäänudki.

- Loodus - Ma ei ole küll veel peamistes imelistes kohtades käinud, aga lähedal olevad rannad on imelised. Alati ka sinna sõit. Eriti mõnusad on käänulised kitsad teed, mis sinna viivad, mida ümbritseb paks paks mets nagu Jurassic Park'is. Endiselt paneb mind imestama, kuidas ka keset talve on nii paljudel puudel lilled õitsemas. Suvel ma ilmset kukun ilu üle lausa pikali. Nüüd tuleb vaid meile korralik matkavarustus muretseda, et me veel rohkem looduses olla saaks.

(Postitust ilustavad pildid nädalavahetuse sõidust Pautau North piirkonda)

Neljakuune Amber

Vahepeal on raske uskuda, et meie pere pesamuna on juba kolmandik aasta vana. Teise lapse needus, et iga väike peer ja silmapilgutus kaob kuidagi päevakaosesse ära, aga tähtsad on nad kõik ikka küll.

Amber on meil nii nii rõõmsameelne beebi. Hommikuti ärkab, suur naeratus näol. Tal on küll kaks ekstreemsust, ta on kas väga tõsine, või super rõõmus. Õnneks seda teist on rohkem.

Kaalu ja pikkust ma tal ei tea, sest ma ei ole temaga veel arsti juurde jõudnud. Kodukaaluga tuli nädal tagasi umbes 7,5 kilo. Pikkust ei tea, aga 3-6 kuu riided hakkavad väikeseks jääma ning olen talle 6-9 kuu riideid ostma hakanud, millel küll on veel kerge kasvuruum. Vaktsiine ta ka veel saanud ei ole, aga selle organiseerin ma üsna varsti ära. Neid ei hakanud kolides tegema, sest iga riigi vaktsiinikavad olid erinevad. Nüüd kahjuks mina ise ei saa perearsti juures registreerida ilma viisata veel ja P on tõeline mees, ma olen vaid 7x palunud, et ta ankeedi ära täidaks. Aga varsti teeme kõik ära, ausalt. Õnneks on ta siiamaani meil väga terve ja tubli olnud ning ei ole arstiabi vajadust tundnud. Ise tean ka enam-vähem mida teen. Tegelikult on väga vabastav, et me ei pea teda kusagile regulaarselt näitamas käima ja saame oma asja ajada.

 Amber on veel ilusti rinnapiima peal. Lisatoitu ma ei ole absoluutselt veel andnud ning plaan on kuuenda kuuni ära oodata ning siis koheselt näputoiduga alustada. Cooper tegelikult talle ükskord ühe kommi surus suhu, kui me viis sekundit eemal olime, aga selle võtsin ma võimalikult ruttu Amberi suust välja, kui märkasin. Jube lahke venna ikka. Minu piima peal kosub ta ju nii ilusti, ei ole midagi veel juurde vaja.

Areneb ta meil ikka ka natukene. Eestis ta paar korda pööras, aga siis unustas selle oskuse kuidagi ära. Sel nädalal õppis ta aga uuesti seljalt kõhule keeramise ja nüüd ei püsi üldse selili. Muudkui lops ja lops teisipidi. Siis muidugi väsib ära ja hakkab virisema. Kuid natukene suudab end juba käte abil kõhuli olles ringi keerutada ka. Harjutab meelsasti, kuigi ma talle kordan, et kiirustada vaja ei ole.

Unega on nii nagu on. Päeval 2-3 uinakut, millest üks tihti 2-3 tundi, teised tunnikese või vähem. Ööuni algab enamasti 20 paiku ning päev algab kella 7-8 ajal. Kui veel Eestis olles ärkas ta vaid 2x öö jooksul, siis nüüd pigem iga 2h tagant. Paar ööd lausa iga tund ja siis tundsin end natukene väsinult küll. Õnneks üldiselt olen Cooperi kõrvalt öisete ärkamistega harjunud. Amber õnneks natukene viriseb, saab siis tissi ja magab kohe ilusti edasi. Magab ta meil veel vankri kärus, kuid see hakkab varsti väikeseks jääma ja siis peab talle mingi oma voodi leidma. Meie voodi siin on liiga väike, et ta tervet ööd meie juures olla saaks. Mõnel hommikul ta üritab küll päeva 5-6 ajal alustada ja jääb siis minu kaisus tuttu, siis ma suudan paar tundi veel edasi magada, voodiäärest kinni hoides. Päevauned rõõmsalt keset meie voodit, käed laiali.

Juuksed on tal enamus ära kukkunud, vaid kukla taga on nad veel üsna tihedad. Küll rohkem juukseid, kui Cooperil selles vanuses, seega lootust on, et talle saan kiiremini patsi punuda.

Väike ülevaade viimase aja tegemistest

Olen siin üsna vaikne olnud, sest pole olnud palju, millest kirjutada. Kuhugi kaugele me seigelnud ei ole, pigem oleme tihti vihma tõttu kodused. Oleme üritanud asju ajada, et normaalse elu varsti saada ning asjad sujuvad.

Üks suur asi on see, et P alustab homme uuel töökohal. Käis kahel intervjuul, sai mõlemad töökohad ja viimasel minutil valis ühe neist. Palk ei oleks küll veel päris see, mida äraelamiseks vaja oleks, aga vähemalt hakkab raha sisse tulema, kuni ta edasi parematele kohtadele kandideerib. Vähemalt mingigi rutiin meie ellu tulemas. Lisaks sellele on P-l uus hobi - golf. Käib seda isaga iga pühapäeva hommikul mängimas ja läheb üsna hästi. Tore, et ta ka kodust lõpuks välja saab ja meeste seltsi.

Cooper ja P ühel hallil hommikul kohalike laste ragbit vaatamas.

Cooper on meil kaks nädalat lastaiast kodune olnud ja ma ausalt rõõmuga saadan ta homme jälle lastaeda. Kolmesed lapsed ei ole mu lemmikud oma ekstreemsete tujudega, raudselt hullem, kui ta kaheselt oli. Õnneks lasteaed talle siin meeldib, kuigi hommikuti sinna jõudes natukene ikka nutab ka mõni kord, kui aru saab, et mina sinna jääda ei saa.

Cooper verandal õuna söömas ja vihmasadu vaatamas. Väike muutus šokolaadist ja YouTube'st.

Veel üks samm normaalsuse poole on meie oma auto, mille P alles eile kätte sai. Olime väga üllatunud, et talle sellele finantseeringut andi, vajades vaid uue töö lepingut tõestamaks, et ta raha teenib. Kuid nii mõnus on võimalus ise igal hetkel kuhugi minna, kuhu vaja, ning ei pea kasu-ämma autot laenama.

Ega ma ka päris kodus vaid ei koo, ajan oma visaasju ka. Helistasin ühe küsimusega siinsesse immigratsioonibüroosse ning nad soovitasid hoopis teisele ajalisele viisale kandideerida, kui esmalt plaanis. Selle jaoks on aga tervisetõendit vaja, mille jaoks ma teisipäeval arsti juurde lähen. Arstikontroll, vereproovid ja röntgen lähevad kokku umbes 500 dollarit (u 320 Eurot), kuid need kestavad 3. aastat, seega kehtivad ka selleks, kui ma lõpuks tähtajatule elamisloale avalduse saadan. Partneri tähtajaline elamisluba on natukene alla 400 dollarit (u 255 Eurot). Tähtajatu elamisluba, millele ma hiljem kandideerida saan on natukene alla 1900 dollarit (u 1215 Eurot). Päris taskuraha ei ole, aga samas tunduvamalt odavam, kui viisad UK jaoks. Helistasin korduvalt ja kontrollisin, et m ajaliselt hiljaks jäämas ei ole ja sain kinnitust, et ei ole. Viisa-avaldus peab nende juurde jõudnud olema enne mu siinse kolme kuu möödumist, mille tähtaeg on 7. septembril. Ma saan oma avalduse küll pikalt ennem seda saadetud ja saan rahus öösiti magada. Selle pärast, et mulle viisat ei anta, ma väga ei muretse ja ma olen 99% kindel, et ma selle tänu P'le ka saan.

Lisaks sellele käin ma hetkel veel poolenisti illegaalse immigrandina P vanaema juures koristamas väikese tasu eest. Nimelt ta koristaja jäi talle varastamisega vahele ja vaene naine väga kedagi ei usalda. Ma hea meelega aitaks teda ilma tasutagi, kuid ta lausa nõuab maksmist ja vanainimestega vahepeal vaielda ei saa. Tegemist on nii toreda naisega, seega ma hea meelega veedan tunnikese nädalas temaga ja võtan tolmu.

Üleüldse ootan järgmise nädala rutiini. P läheb hommikuti tööle, mina jalutan Cooperi lasteaeda, siis paar tundi kodus rahu vaid beebiga. Vaid kolmapäeviti jalutan otse Cooperi lasteaiast vanaema juurde koristama. Siis jalutan Cooperile järgi kella 12:30ks ja saame õhtuni asjatada, kuni P töölt koju tuleb. Laupäevad on perepäevad ja pühapäevad on ta golfipäevad isaga. Mulle sobib. Kahjuks meie linnaosast väga tihedalt busse kesklinna ei lähe, aga ligidal on ka mõned poekesed, eriti palju taaskasutuse asju, seega tegemist ikka on. Nüüd järgmine samm on ise sõitmine lõpuks ära õppida, mida ma küll kardan, aga aina rohkem ja rohkem tunnetan, et eriti just lastega on seda vaja. Lisaks, kui ma ise lõpuks tööle jälle lähen, oleks seda vaja.

Endiselt on siin superlahe ja ma nii ootan suve juba :D