Ülikoolis käigust töötava emana

Kuigi ma ei ole ammu ammu oma kooliasjadest kirjutanud, ei tähenda see, et ma õppimise oleks katki jätnud, ikka harin end ilusti edasi. Oma kõrghariduse omandamisest on vist vaid üks üle aasta vanune postitus.

Tollases postituses mainitud teine semester, mille mooduliks oli Uuriv Psühholoogia 1, sai ka ilusti üsna edukalt läbitud:

TMA on Tutor Marked Assignment ehk hinnatav kodutöö. Nende hinne kokku on OCAS (erinevatel TMAdel on erinev tähtsus, seega üks võib olla OCASi hindest vaid 10%, kui teine TMA annab sellest koguhindest 20%) ja OCASi hinne on omakorda pool terve kursuse hindest. Overall examinable score (OES) on kursuse lõputöö, mis annab teise poole kursuse hindest.

Koos sellega sai 120 ainepunkti täis ja Level 1 läbitud, mis oleks täiskohaga ülikoolis käies esimene aasta.

Tuleb tunnistada, et kuna me otsustasime teist last proovida ja ma ka ilusti plaanipäraselt kohe rasedaks jäin, siis ma pikalt mõtlesin, kas ma järgmisele õppeaastale avalduse saadan. Õnneks olen sel aastal tööl käies enamuse õppetöö seal tehtud saanud, seega otsustasin, et õpin ikka samas tempos ilusti edasi. Tööl õppimine on jah üks selline asi, et selle eest mulle palka ei maksta, aga samas kui öö jooksul on vaja vaid maksimum kümnele kõnele vastata, siis millegiga peab end ärkvel hoidma. Kuude viisi käisin ülemustele pinda, et kas lisatööd saaks, aga seda meile ei leitud. Isegi päevasel ajal tööl olevad kolleegid vaatavad aeg-ajalt oma telefonidel filme, kui väga aeglane päev on ja muud tööd pole, seega ma ei tunne üldse halvasti, et ma isiklike asjadega oma tööaega sisustan. Üritage ise öö läbi üleval püsida, kui midagi muud teha ei ole. Üsna raske. Seega tööga, või selle puudumisega, on mul vedanud.

Teise taseme esimese mooduli nimi on Living psychology: from the everyday to the extraordinary (eesti keeles umbes: Elav psühholoogia, igapäevasest erakorraliseni). Teemad on selles moodulis üsna põnevad olnud: tehisintellekt, lähisuhete konfliktid, inimeste looduseelistus, vandenõuteooriad, müstika uskumine, seksuaalsus jms. Moodul annab taaskord 60 ainepunkti.

Selle mooduli lõpp on aga pärast beebi sündi, mistõttu olen ma usinalt graafikust ees hoidnud ja võimalikult palju ette ära õppinud. Õnneks Open University korral on see lihtne, sest kogu aasta material antakse korraga ette ära ja siis ise õpid, kuna tahad, vaid hinnatavad kodutööd peavad õigeks ajaks esitatud olema.

Oktoobris alustatud kursusele olen pidanud praeguseks kaks kodutööd esitama. Järgmise tähtaeg on 7. veebruar, mis mul on juba paar nädalat valmis olnud. Olen algust teinud ka sellest järgmisega, mille tähtaeg on 21. märts. Jooksvast materialist olen 11. nädalat graafikust ees ehk hetkel läbin materiali nädalast, mida peaks õppima 25. märtsist. Pärast seda ongi vaid kaks nädalat jooksvat materiali läbi õppida ja siis vaid veel kaks kodutööd teha. Järgmisest järgmine kodutöö peab 2. mail esitatud olema ning pärast seda tuleb teha kursuse lõputöö, mille tähtaeg on 23. mai.

Südamest loodan, et enne beebi sündi (tähtaeg 7. märts) on mul kõik kodutööd valmis ning et ma olen kursuse lõputööga ka alustanud. Päris ära tehtud see mul vast ei ole, kui ma just väga ei pinguta.

Igavuse üle üldiselt ei kurda lapse (varsti laste), mehe, elamise, töö ja õppimise kõrvalt.

Rasedusest ja mis siiani beebile ostetud

Juhuu, lõpuks ometi ostsime uue monitori, kui kass meie eelmise suutis paar kuud tagasi ära lõhkuda. Nüüd läheb alles blogimiseks :D

Kirjutaks ülikiiresti natukene rasedusest, sest see on hetkel meie elus siiski üks suurimaid asju ja tulevasi muutusi.

31. nädala paun ja üldse ei vabanda pool-palga pepsi eest, sest selle kasvamist on vaja ka ikka jäädvustada :P

Täna olen täpselt 32. nädalat rase ja ootan pingsalt, kuna see kõik läbi saab. Beebiga on kõik ülitore, aga minu keha talub rasedust teisel korral kohe kindlasti vähem. Selg, puusad, vaagnaluud ja ribid valutavad absoluutselt pidevalt. Mõnel päeval on vaid kerge ebameeldiv valu, teistel päevadel ei saa pea kõndidagi, aga Cooperi kõrvalt väga lihtsalt diivanil oleskleda ei saa. Kehast rääkides räägiks ka kaalus, mis hetkel 73,9kg. Enne rasedust olin 62kg, seega pea 12kg juures. Cooperiga rasedaks jäädes olin ma 60kg ja raseduse 32. nädalaks oli kaal 75kg, seega ülinatukene vähem kaalutõusu sel korral. Cooperiga suutsin küll enne sünnitust veel 10kg juurde võtta ja raseduse lõpuks tuli 85kg ära. Loodan, et see päris sel korral ei juhtu, aga ei imestaks. 

Tujud ja emotsioonid on ka sel korral meeletud, endal ka aeg-ajalt häbi. Mine tea, kas tüdrukut oodates on hormoone rohkem või lihtsalt see, et suurem elamine, mida korras hoida, ja üks laps juba ees, kes palju energiat nõuab. 

Asjadest oleme üliväga ostnud. Mõned riided siit ja sealt, mis silma jäänud on. Üsna mitmed riided on ise tehtud ka, seega üle ei tasu pingutada.

Tänase seisuga on endal tehtud mõned pluusid, kleidid, hunnik kampsuneid, paar mütsi, üks valmis tekk ja üks poolik tekk.

Asjalikematest beebi-asjadest on mul vaid rinnapump, mis on Haakaa nimelise firma poolt tehtud ja mida väga paljud kõvasti kiidavad. Üldiselt rinnaga toitmise osas plaanin sel korral kohe kindlasti rohkem abi nõuda ja ise mitte naiivne olla, et see peakski mul päeva pealt loomulikult välja tulema. Olen ka rohkem kodutööd teinud, seega loodan väga, et see mul teisel korral ka edukalt välja tuleb.

Lisaks muidugi tähtis ost oli mähkimiskott. Sel korral valisin Cath Kidstoni oma, sest see oli lihtsalt nii ilus ja enne jõule oli see väikese alega müügil ka. 

Cooperist meil väga palju alles ei ole, vaid ta beebivann ja reisi-võrevoodi. Mõned üksikud riided ka, mis sobivad nii poisile kui ka tüdrukule. Arvan, et olen ära otsustanud, millise vankri tahan ja mitmed muud pudinad-padinad on Amazoni ostukorvi ka ära pantud. Ostmiseks ja suuremaks beebiks valmistumiseks läheb veebruaris. Ei suuda küll ära otsustada, kus beebi magama hakkab. Cooper oli meil esimesed neli kuud vankris, kuhu ostsin moosese korvi madratsi sisse. Sel korral ehk tahaks päris moosese korvi, või ostaks väikese magamisaseme Cooperi vana voodi sisse... Ei tea veel.

Tööl on mul ka veel 4 nädalat käia. Viimane tööpäev, või minu puhul õigemini töö-öö on 5. veebruaril. Siis esmalt kaks nädalat puhkust ja emaduspuhkus algab ametlikult 24. veebruaril. Sünnituse tähtaeg on 7märts, seega parajalt aega ennem kodus puhata ja Cooperiga aega veeta.

Beebipreili 4D ultraheli

Mõtlesin pikalt ja laialt, kas selle beebiga 4D-ultrahelisse minna. Lõpuks otsustasime, et ei lähe, sest üsna kallis lõbu ja P meelest ei näe lapsed selles kunagi armsad välja.

Facebookis jäi aga silma ühe 4D ultraheli firma võistlus, mille raames nad iga nädal ühele naisele tasuta ultraheli loosivad. Mõtlesin, et proovin, kuigi taolistes asjades ma iial ei võida. Nagu üleval oleval pildil näha, siis seekord võitsin küll!

Ultraheli ise pidi pühapäeval olema, kuigi see on mul kahe öö-vahetuse vaheline päev. Enne ka pärast ultrahelis käiku sain 4tundi und kokku ja järgmine öö surin, aga korra ikka võib.

Polnud kõige õnnestunum ultraheli ja mul on hea meel, et me selle eest ei maksnud. Beebi hoidis esmalt mõlemat kätt risti näo ees ning hiljem jäi nabanöör kõvasti ette. Paar pilti saime kätte, kust nägu ka näha - ilusad pontsakad põsed ja musisuu missugune. Väga väga tahtsin sugu ka kontrollida, aga muidugi olid tal jalad ka ristis. Ei tea, kas annab juba teada, millise iseloomuga ta on.

Vahva ikka oli saada kinnitust, et mul on päris beebi-väljanäemisega beebi kõhus :)

Kui haiged, siis ikka kogu perega

Kõik sai alguse sellest, kui Cooper kerge külmetuse sai. Palavik üle 38.5C ei tõusnud, aga oli tatine, köhis ja mõned korrad oksendas. Selle viimase kohta öeldi viimati Kiirabis käies, et selles vanuses lapsed tihti ei suuda oma röga ise välja köhida (jah, just nii toredalt!) ning seega ajab see neid hoopis oksele. Õnneks on laps ära õppinud selle, et oksendama peab kaussi. Kui tal just keset und paha ei hakka...

Paar päeva pärast Cooperit tuli mul üsna tugev külmetus peale. Nohune, meeletu köha ja üldse kehv enesetunne. Võtsin mõned parstsetamoolid,  kuna muud ju võtta ei saa rase olles ja lootsin, et asi läheb paremaks. Esimese nädala ei läinud isegi tööle, sest nii kehv oli olla. Nüüd kaks nädalat hiljem ei ole olemine sugugi parem ja ma ise kahtlustan sinusiiti. Üritan homme perearstile saada, ehk annavad mingeid antibiootikume, mida võtta saan ja mis inimese moodi tundma paneks.

No ja meie kolmas pereliige, isa P, ei saanud ka kehvem olla. Eelmisel laupäeval toidupoodi minnes lõid talle nii meeletud valud kõhtu, et ma pidin talle poe parklasse Kiirabi kutsuma. Andsid ühte valuvaigistit, ei midagi. Natukene morfiini, mis minutiks valu leevendas, aga see tuli tagasi. Siis otsustati, et viivad ta haiglasse. Pidime auto parklasse jätma, sest ma sõita ei oska ning saime koos Cooperiga esmakordaselt Kiirabi autos sõita, poisil oli vähemalt lusti kui palju.

Haiglas sai veel igasugu valuvaigisteid ning mingil hetkel hakkas parem olema. Võeti igasugu proove, tehti röntgen ja kahtlustati, et tal oli neerukivi. Pärast mitut tundi seal olemist otsustati, et saadavad meid kell 2 öösel koju ära ja tuleb tagasi CT-skännile. Taksoga autole järgi, koju ja uni oli kõigil hea. Cooper oli haiglas kolm tunnikest juba põõnanud ja eks tal sai kopp ette ka lõpuks. CT-skännis ei nähtud midagi, seega arvatakse, et väljutas neerukivi. Ehk minge koju ja vaadake, kuidas edasi.

Nüüd mõned päevad oli tal hea olla, aga täna tabas teda ka lõpuks külmetus, mis tundub rohkem kõhuviiruse moodi olevat. Mina suren aga oma vaevustega tööl, seega ei saa ta eest hoolt ka kanda. Hommikuks peab truksis olema, kuna alles alustas uuel tööl, seega ei ole aega haige olla. Mainiks ära, et ta ei ole üldse üks neist meestest, kes väikese nohuga voodis ägisevad, alati vapralt salgab haigused ja valud maha ja elab edasi.

Oeh, kui, siis ikka korraga. Oleme mõlemad üsna masendavad hetkel, sest muidu ju üsna terved ja truksis inimesed. Vähemalt Cooper tundub nüüd terve olevat. Praeguseks.

Peaaegu 25. nädalat rase

Teist korda rase olles on ilmselt tavaline rasedust esimesega võrrelda. Mõistan, kui lahe esimene kord oli, mistõttu ilmselt virisengi see kord rohkem. Ärge saage valesti aru, rase olla on endiselt imeline, aga väikese lapse kõrvalt on see raske.

Sel korral on seljavalu palju hullem, kui esimesel korral. Vasaku tuhara all on pidev närvivalu, mille tõttu ma kõndides vaid lonkan. Plaanis sel nädalal ämmaemandale helistada, ehk saan füsiosse ja mingit abi, sest mõte, et ma pean veel neli kuud selle valuga elama ajab nutma küll.

Nutmisest rääkides, siis emotsioonid on ka meeletud tänu hormoonidele. Sain vahepeal aasta vanemaks kolmapäeval ja see oli küll hirmus. Kaasa ei aidanud see, et P oli tõeline mees ja päeva eriliseks ei teinud, mistõttu ma õhtul nuttu lahistasin. Vähemalt nüüd teab, et kui ma isegi ütlen, et midagi ei taha, siis ei tähenda see alati seda, et ta mind üllatama ei peaks. Ärge muretsege, kingi, mida tahtsin, sain paar nädalat tagasi kätte, aga väike lootus ikka oli kasvõi lilli ja poest torti saada.

Eks igapäeva tegevused on ka energiarohkemad, mis olemise raskemaks teevad. Cooper laseb harva ühe koha peal istuda, lisaks on alati palju koristada ta järel. Siis söögitegemine jms ja pesumasina katki oleku ajal saan terve pere pesu ka käsitsi pesta, kuni uue masina saame (ehk varsti!). Mõni päev võtaks võhmale ka rase olemata. Ja siis kui saangi maha istuda, tuleb kallis Cooper ja üritab kõhu peal istuda või surub tulitavatele rindadele, mis paar nädalat tagasi juba lekkima hakkasid.

Lisaks teine rasedus pole enam nii uus ja põnev. Tean, mis ja kuna toimub ja rohkem ootan, et beebi juba käes oleks. Jumal tänatud, et me oleme olnud nii õnnistatud, et olen mõlemal korral kiirelt rasedaks jäänud ja rasedused on mõlemad ilma mingite komplikatsioonideta, seega tänamatu ma ei ole. Samas ei häbene tunnistamast, et paisumise aega ma väga ei naudi. Saaks kasvõi selja- ja puusavalust lahti või leevendust, oleks palju meeldivam olla.

Kõigele lisaks öö-töö ja koolitöö, milles ma tahan kõvasti ette jõuda, sest kolme viimase essee tähtaeg on pärast beebi sünni tähtpäeva ja hirmsasti tahaks nad ennem tehtud saada. Õnneks olen juba üsna kõvasti ette ära õppinud ja see plaan on üsna reaalne.

Mõned tehtud asjad beebipreilile

Nii mõnedki kootud-heegeldatud esemed on pisibeebile valmis. Mõned piisavalt väikesed, mida saab kohe sündides kanda, mõned 0-3 kuu suurused. Ideid ja mustreid, mida veel kõik enne ta sündi valmis saada tahaks on niiii palju. Muidugi mitu kampsunit, mis oleks pidanud küll poisile kui ka tüdrukule sobima, said ammu valmis. Nii, kui saime teada, et beebi on tüdruk, pidin kohe kleite ka tegema. Valge beebitekk on ka valmis, millest postituse lõpus vaid poolik foto, sest päris valmis olles pole jõudnud pilti teha. Lisaks plaanis veel mitmed kampsunid, kleidid, püksid ning mütse on ka vaja. Las näitan pilte parem ja lähen koon vahelduseks endale ka uued kindad :) Ja loodan Cooperile ka ühe kampsuni varsti ruttu valmis teha... Kudumist, kui palju :)

Arengurohke kuu Cooperil

Kui mingi aeg oli hirm, et Cooper kuidagi edasi ei arene ja arvasin, et mõningate asjade suhtes ei lähe meil elu sugugi lihtsamaks, siis viimase kuuga on ta järsku edasisamme teinud küll ja veel. Mu väikesteks mureallikateks on alati olnud ta söömine, magamine, lutt ja mähkmed. Lootsin, et ta kõigest enne teismeliseks saades ikka välja kasvab, aga tundub, et ta teeb seda isegi varem. (Vabandust ette, kui mingid trükivead sisse tulevad, meil on arvuti monitor katki ja trükin telefonil.)

Esmalt, söömine. Kartsin, et ta jääbki elu lõpuni piima jooma, aga poisil on isu tekkinud. Sellega on ta endiselt pirtsakas, aga pigem küsib toitu, kui piima, kui kõht tühi. viimase paari nädala vaieldamatu lemmik on pesto pasta, mida ta paar korda lausa hommikusöögiks nõudnud on. Et veelgi kummalisem olla, siis meeldib talle seda külmalt süüa. Väga vastu ei vaidle, vähemalt on see päris toit, mitte piim või šokolaad. 

Ilma kaaneta topsist joomine on ka lõpuks täiesti selge. Üks päev ise küsis oma topsilt kaant ära ja saab vabalt hakkama. Päeva jooksul on elamises joomiseks küll kaanega tops, sest see vedeleb tihti diivanil või põrandal, kusagil, kust ta seda kiirelt haarata saab ning seega õnnetusi vähem.

Magamine ja lutt olid teised asjad, milles meil edasisammu ei tundunud olevat. Lutti sai Cooper küll enamasti magamise ajal, aga nõudis vahepeal ka päeva jooksul ning magama selleta ei jäänud. Meil jäi lõpuks vaid üks alles, mille kohta otsustasime, et kui see kaob või katki läheb, siis ongi kõik. Nii kartsin seda päeva, kujutades ette, kuidas ta siis röökides magama läheb. Tuli aga üks õhtu, kui ta magama minnes lutti ei küsinud. Ühest õhtust sai kolm ja nüüd pole meil elamises enam umbes kolm nädalat lutti olemaski. Nii lihtsalt see läkski!

Magamaminek ise oli ka midagi, mis võttis aega. Mingi aeg pidime teda lausa jõuga kinni hoidma, et ta voodis püsiks, olles ise ilmselgelt väga väsinud. Endiselt meeldib mulle temaga koos voodis olla, kui ta uinub. Kuid nüüd ta tihti ise mingil hetkel küsib piima ja tahab voodisse, kus ta üsna kiirelt uinub. Uinumisega on ka sedasi, et kui talle mingil hetkel öelda, et mine nüüd magama, lõpeta mängimine, siis ta ilusti jätab lollitamise, paneb pea padjale, silmad kinni ja mõne aja pärast norskab. Magab viimasel ajal terve öö meiega ja meile see hetkel meeldib ja sobib. Ta voodi on küll teise tuppa ära viidud, aga me ei ole proovinud teda sinna veel. Enamasti kartes, et kass teda öö otsa kiusab, kuna ta tavaliselt magamistoa ukse taga on. Aga karta laseb, et tuleb ka see aeg, kui ta ise sinna tahab. Õnneks siis on ehk uus beebi juba kaisutamiseks.

Viimane kõige suurem mure oli sellega, et kuidas ta küll ühel päeval potile saada. Aeg ajalt ikka proovisin, aga poiss röökis ja potile ei istunud. Ei tundunud, et ta väga veel hädadest aru ka sai, kuid aina rohkem hakkas teda must mähe häirima küll. Nagu alati, pakkusin talle enne pessu minekut potile minna ja ühel heal päeval ta isegi nõustus ja ilusti sinna pissis. Mul oli üsna suur šokk, sest seda ma lootnud ei olnud. Otsustasin siis töölt puhkusel olles, et lasen tal kodus palja pepuga olla ning panen poti elutuppa ja vaatame, kuidas läheb. Jälle üle ootuste hästi! Cooper teeb kõik hädad ilusti ise potile minnes, mitte ei pea ma teda sinna regulaarselt panema ja "treenima". Isegi kui ma teises toas asjatanud olen, tema elutoas mängides, olen ma elutuppa tulles saanud potti puhadtada. 

Potil on ta küll tänaseks vaid neli päeva käinud, aga selle aja jooksul on tal püksata olles vaid kaks pisikest õnnetust olnud esimesel päeval. Asi on aga hoopis teine, kui tal püksid jalas... Aluspükse jalga panemast ta absoluutselt keeldub. Kui mähe jalas, siis teeb vabalt häda sinna, mitte ei küsi potile. Kui ma talle lihtsalt pikad püksid palja pepu peale panen, siis pissib need täis. Seega kuidagi peame talle selgeks tegema potile mineku, kui püksid jalas, kui ta sellega paljalt olles imehästi hakkama saab. Iga asi omal ajal :)

Lisaks kõigele on ta kõne ka edasi arenenud ning paneb aina rohkem sõnu ritta. Küll inglise keeles, aga vähemalt mingiski keeles, millest me aru saame.

Kui nüüd ta kuidagi hambaid pesema ka saaks, oleks hirmus tore. See on veel üks asi, mida ta keeldub tegemast ja mille jaoks vaja meil jõudu kasutada, et tal hambad päris välja ei kukuks. Olen proovinud laulukesi, erinevaid hambaharju, jms. Mõnikord mõned hambapesuteemalised videod aitavad, aga harva. Küll proovime edasi ja ehk ühel päeval käib see klõps ka ja asi läheb ladusamalt.