Šotimaal lõpuks käidud

Eelmine nädalavahetus oli meil üsna spontaane ja lahe. P võttis endal reedese päeva töölt vabaks ning mõtlesime, et kindlasti tahaks midagi teha. Olime bussipeatuse poole teel, kui ta ütles, et rendiks hoopis auto nädalavahetuseks ja läheks kuhugi. Mõeldud-tehtud. Õnneks lähedal olevast autorendist sai ta pärast internetist avalduse tegemise auto kahe tunni pärast kätte. Seni saime ruttu kesklinnas Cooperile uut turvatooli ostmas käia, millel pidi P küll ise järgi käima, sest Mothercare pidi kindlaks tegema, et see meie autosse ilusti istub. 

Kuna P pidevalt igatseb merd, siis oli lihtne otsus, et läheme mere äärde. Kiire paaritunnine sõit Scarborough'sse algas.

15 minutit sõitu ja Cooper kustus kohe ära. Meil on kindlasti endal ka uuesti autot vaja.

Natukene enne Scarborough't tuli meeletu mereudu. Terve päev oli ilust ja päikesepaisteline olnud ja mere äärde jõudes me enam eriti palju merd ei näinudki. Vähemalt lõhnas nagu meri ja sellise uduga oli ka tegelt päris lahe.

Scarbrough muuli pealt, natukene on näha :)

 

Auto oli meil veel kaheks päevaks ja muudkui mõtlesime, kuhu järgmisena minna. Terve õhtu vahtisin kaarti ja ei suutnud ära otsustada. Mõtlesime, et läheks kuhugi kaugemale lausa ööseks. Hommikuks otsustasin ära, et läheme Edinburgh'i. Kolmas korda proovisin Šotimaale minna, ehk läheb õnneks (esimene kord proovisin, kui ma Cardiffis elasin, siis jäi bussireis viimasel minutil ära, teine kord proovisime aasta tagasi, aga siis võeti auto poolel teel käest ära). Leidsin mingi odava hotelli, kuhu saime üheks ööks toa £50 eest ning broneerisin selle ilusti enne ärasõitu ära.

Nagu naksti, 5. minutit pärast ärasõitu Cooper magas:

Terve sõit kodust Edinburghi oli üle 3. tunni pluss vahepeatused. Cooper oli üllatavalt tubli ning hakkas virisema vaid siis, kui ta ära väsis, aga magama minna ei tahtnud või piima tahtis, mida mul kaasas polnud. Tagasi sõites olin targem ja ostsin Aptamil'i RPAd, mis vähemalt toatemperatuuril seisis.

Mängib mu tahvelarvutil ja naudib sõitu jalad ristis. Sokid tõmbas endal ise jalast, et mugav oleks.

 Šoti piiril peatusime ja tegime ilusti pilti. Sealt Edinburgh'i oli lühikene sõit ja viisime asjad hotelli ära.

Õhtusöögiks ostsime ühest väikesest putkast friikaid ja taignas küpsetatud kana. Taignas küpsetatud vorste saime ka, mis pildil, aga mulle hästi ei meeldinud. Kala oli küll imeline.

Vaade meie õhtusöögi paigast.

Käisime kiire tiiru Edinburgh'i kesklinnas ka, aga rohkem plaanisime järgmisel päeval teha.

Cooper Edinburgh'i lossi taustal.

Hommikul vargsasti suundusime kesklinna avastama ning käisime The Elephant House'is hommikust söömas. See on see kohvik, kus J K Rowling esimesed Harry Potteri peatükid kirja pani, mistõttu oli seal üsna palju inimesi väikeste märkmikutega inspiratsiooni saamas.

Cooper ei suutnud kuidagi paigal olla.

Edasi läksime lihtsalt jalutama ja linnaga tutvuma.

Edinburgh pilvisel päeval.

Ronisime mäe otsa. Samal ajal toimus Race for Life, mis on siinne heategevuslik jooks rinnavähi jaoks.

Cooper marsib mäest alla issi abiga.

Loodus!

Väike uudistaja.

Kohustuslik Šotimaal. 

Kui uni murrab...

Üks miljon naela. Ma arvasin miskipärast, et see rohkem ruumi võtab, aga päris kohvrisse see küll ära ei mahuks.

Edinburgh'i loss. 

Viimasena tahtsime Calton Hill'il käia ja imetleda vaadet linnale enne kojusõitu.

Vaade Calton Hill'ilt.

Super!

Mina ja mu väike kallis.

Edinburgh hakkas meile juba selle väikese reisi jooksul väga meeldima. Palju palju kenam, kui Ingismaa meie meelest. Nüüd tuleb mõelda ja planeerida, kas tahame sinna ka natukeseks kolida, ennem kui me kunangi Uus Meremaale ära läheme...