Nii kui lubati rohkem sooja tahtsin õue ja kohe kaugele. Üks koht, kus ma mõnda aega käia tahtnud olen on Lister Park, mis on meie kodust 6km kaugusel. Mõtlesin, et no mis see siis ära kõndida ei ole hea ilmaga ja teisipäeva hommikul pakkisingi lõuna kotti, võtsin kaasa ohtralt vett ja asusin Cooperiga pargi poole teele.
Terve tee pargini oli Cooper ilusti varjus, sest päike oli selja tagant ning enne lahkumist määrisin ta ilusti päikesekaitsekreemiga kokku ka. Oleksin pidanud endale ka seda peale panema, sest nüüd kaks päeva hiljem on ikka veel õlad õrnalt tulitavad.
Poole tee peal mõtlesin küll, et see park peab seda vantsimist väärt olema. Õnneks oli ka. Kui Bradford on üldiselt üsna räpakas linn, siis Listeri Park oli küll kui hoopis teises linnas, see oli nii ilusti hooldatud ja korras.
Kohe parki sisenedes oli näha ka Cartwright Hall, kus sees kunstimuuseum.
Cartwrighti Halli ees olid imekaunid lillepeenrad.
... ja selle kõrval oli ilus purskkaev.
Cooper sai ka natukene veele ligidamale. Kuni ta vastast tuul tuli ja talle vett peale pritsis.
Edasi sammusime lihtsalt natukene pargis ringi ja ma tegin iga külje pealt Cooperist pilte, et ta ikka aastate pärast näha saaks, et me ikka õues ka käisime ja ta päikest sai. Väikesel haipoisil on haimüts, haipluus ja sandaalid on ka haikalad, sest neil on külgedel pisikesed uimed ja varvaste all on hammaste pilt.
Seejärel käisime päikese eest peidus kunstimuuseumis. Ma kahjuks väga kunsti nautida ei saanud kuti kõrvalt, aga talle vähemalt meeldis sealne kaja väga ja kilkas nii kuis jaksas. Muidugi kunstisaalis tuli tal ka kunsti teha.
Ja siis oli aeg väikeseks jäätisepausiks, mida me mõlemad väga nautisime :)
Selle pargi mänguväljak oli ka väga lahe ja suur, aga Cooper alati huvitub mänguväljakute aedadest miskipärast rohkem. Ega seal väga ruumi kusagil mängida ei olnud ka. Pargi kõrval oli mingi kool, kust ühed õpetajad olid kavalad olnud ja olid kõik varateismelised lapsed mängima toonud.
Aga õnneks päris väikestel asjadel sai Cooper ka mängida ja õõtsutada.
Kui hakkas väsimus tulema, siis otsisime endale viludas pargipingi, et natukene lõunat ka süüa. Vaade meie istmelt sealsele väikesele järvele ja partidele.
Cooper huvitus küll palju rohkem autoteest, mida ta meie istekohalt ilusti nägi. Ta on üldse autodest nii vaimustunud, vabalt võiks päev otsa tee ääres seista ja mööda sõitvaid autosid vahtida.
Poja ei söö vaid kuivikut, saiaviilude vahel on ikka või sai sink ka. Isu oli tal suure tatsamise peale üsna suur.
Koju tagasi minnes olime mõlemad väsinud. Cooper suutis ka üheks minutiks silmad sulgeda, kuni üks auto ta üles äratas. See jäigi tal selle päeva ainsaks päevauneks. Sel ajal hakkasin mina aga end natukene kehvasti tundma, pea käis ringi ja süda oli kergelt paha kuumast. Otsustasin, et koju ma küll jala ei jõua ning seetõttu kesklinnast koju tulimegi bussiga.
Minu iiveldus ja pearinglus kestsid ka järgmise päeva, mis oli üle aastate kuumim päev, Londonis tuli lausa 36-37 kraadi vist ära. Bradfordis tuli vist 29-30. kraadi ära, aga seda me õues tundmas ei käinud. Ma ei tahtnud riskida sellega, et ma poole tee peal kuhugi käru lükates ära minestan, seetõttu üritasimegi end toas jahedas hoida.
Cooperil ei pea õnneks üldse riideid pesema viimastel päevadel, sest ta lihtsalt ei kanna neid. Siiski on kahjuks ta kuumalöövet täis. Üllataval kombel on tal aga ülimalt hea tuju ja vaatamata lööbele tundub ta sooja ilma väga nautivat. Ma arvan, et selles osas lööb ta pool-uusmeremaallasus välja.
Õnneks täna on juba natukene jahedam ja pilvine. Käisin ennem isegi poes ja üldse tunnen end palju paremini. Cooper on veel natukene löövet täis, aga endiselt rõõmus energiapall.
No comments:
Post a Comment