Abielunaise rõõmud

Kui eile tegin tööd mitme eest, siis täna võtsin palju vabamalt. Hea selle juures, et juhatajat ei ole, on see, et kui tõesti midagi teha ei ole, saan ma rahus internetis kolada, sest muidu istub juhataja täpselt minu kõrval. See klient, kes eile soovitas mul intelligentsi kasutada, tänas mind täna ja see teine hirmus klient ei ole veel tagasi vastanud. Samas kui lennujaama tullakse perega vaid pool tundi enne lendu ja esmalt käiakse meie letis valuuta-tellimust kogumas, siis ei tasuks meid oma lennust maha jäämises süüdistada. Aga see selleks, tööd ma koju kaasa ei võta :)

Räägiks hoopis sellest, kuivõrd saamatuks olen ma oma mehe muutnud. Tema jõudis esimesena töölt koju ja ma vihjasin, et ta võiks ka sööki teha. Vigises sõnumite vahendusel ja ma ei hakanud midagi lootma. Koju jõudes olin tõsiselt üllatunud, et sügavkülmutatud toit oli leidnud tee ahju. Läks mul kergelt? Ei. Panin endale toidu taldrikule ja jätsin tema taldriku tühjaks. Sellele järgnes mehe poolt viis minutit nurisemist, et miks ma ka talle ei võinud toidu taldrikule panna. Seletasin pikalt ja laialt, et kui minuga midagi juhtuma peaks, siis ta ei saaks küll mitte millegagi hakkama ja parem hakaku harjutama. Toidu sai ta ise taldrikule, isegi teise portsu võttis, aga ma olin ikka natukene hea naine ka ja pesin vähemalt nõud ära.

Ei ole lihtne see abielunaise elu. Ma ei taha mõeldagi, kui meil ühel päeval veel üks laps lisaks oleks...