Ka kõige roosilisemas abielus tuleb ette vaidlusi. Eriti kui tegu on kahe nii jonnaka inimesega nagu meie. Täna oli üks neist päevadest, kus hommikul sai ilma hüvastijätuta lahkutud. Põhjuseks üks lollakas kiri, mis meie majanaaber kööki pani ja tuletas meelde, et kõik võtaks vastutust prügikottide väljapanekul ja ostmisel. Kuigi just meiega ta läbi ei saa, mina seda isiklikult võtma ei hakanud. Liigagi korduvalt olen mina maja ainsa naisterahvana olnud see, kes prügikotte välja tassib. Teised nagu ei märka, kui kott täis on ja topivad oma kaheliitriseid piimapakke kuhila otsa ja ei liiguta lillegi. Samas mu kallis kaasa võttis seda väga isiklikult ja kirjutas vastu. Eks see ole väga nõme saada taolisi meeldetuletusi tüübilt, kes alatasa jätab mustad nõud kööki ligunema. Arvab, et ta on superkoristaja, kuid on üks räpakaimaid inimesi, keda ma iial näinud olen. Läbinisti võlts. Tüli tõusis sellest, et ma ütlesin kallile kaasale seda lihtsalt ignoreerida. Tema samas nägeles vastu, et miks ma lasen endast sedasi üle astuda alati. Aga ma ei lase endast üle astuda, ma lihtsalt tahan taolist käitumist ignoreerida. Mul on igasugusest draamast majakaaslastega kõrini, seda saime eelmises elukohas juba piisavalt. Loodan igatahes, et mehe töökoht Readingusse kolib ja meie siis ka elukohta vahetame. Aga eks me õhtul oleme sõbrad jälle :)
Täna olen tööl kella 10st 18ni ja nüüd on palju vaba aega hommikul. Kes teab, mis ajal ma õhtul koju jõuan..
Sain vanaks täna. Saan Eestis kasiinosse minna nüüd. Ja Ameerikas alkoholi osta ja käsirelva omada. Elu on lill!
Sa kirjutad nii ausalt oma pisikesest nägelemisest! Mõtlesin enda peale, kuidas ma muutunud olen. Riiud ja ütlemised on ikka alles, aga lahendused teised :D
ReplyDeleteOmal ajal võisime samamoodi sõnatult lahku minna, kuid nüüd sunnin end leppima, enne kui oma teed läheme (sest elu on üürike, ning kunagi ei tea, mis päeva jooksul juhtuda võib...)
Isegi kui leppimine väga kohmakalt vahel välja tuleb, proovin seda teha. Sama käib ka laste kohta, kes kenasti parasjagu eas, kui vanemad on kõige rumalamad maailmas ning neist aru ei saa :) Ma ei luba neil kunagi uste paukudes lahkuda, ilma et me oleks kallistanud ja head aega öelnud (ükskõik kui viril see hüvastijätt ka on).
Tahtsin lihtsalt jagada oma kogemusi, mis ei tähenda, et terve maailm samamoodi peaks tegema - kuigi oleks ju kena :D