Depressed drama queen

Eile tabas mind must masendus. Esmalt oli tööpäev hirmus, sest nii meeletult palju oli teha nii klienditeeninduses kui ka protsessidega. Sattusin peaaegu natukene pahandusse ka, sest tahtsin ühte klienti väga-väga aidata, kes oli hädas meie enda kolleegi pärast, mitte oma süü tõttu. Tahtsin natukene sahker-mahker teha ja küsisin ühelt teiselt kolleegilt, kas ta mind sellega aidata saaks, too aga läks ülemusele kaebama. Midagi kuritegelikku tehtud ei saanud, aga ma ise ka imestasin, et mul isegi selline mõte pähe tuli. See ei olnud kusjuurest absoluutelt ilma omakasuta, tahtsin lihtsalt teist inimest aidata.

Peale tööd sain Rogeriga kokku ja peale paari sõna vahetamist läksime tülli ja kõndisime tänaval erisuundades minema. Mina põrutasin kohe bussi peale ja tulin koju, kus ma ülejäänud õhtu veetsin voodis küll magades ja küll lugedes. Roger tuli koju tund hiljem, paugutas uksi ja me ei vahetanud sõnagi. Samal ajal voodis omaette olles ma muudkui mõtlesin oma tobedast reegleid rikkuvast mõttest tööl ja tundsin nii meeletut häbi, et see ei lasknud mul üldse ollagi.

Mul on "imeline" omadus alati kõigel negatiivsel mind VÄGA mõjutada lasta. Kui midagi juhtub, siis ma alati mängin selle enda peas korduvalt üle ja see sööb rohkem ja rohkem hinge. Leidsin, et sellisel ülemõtlemisel on isegi inglise keeles nimi olemas. Mitte ei saa aru, miks ma ei oska elada üks päev korraga ja nautida väikeseid rõõme elus.

Tänase hommiku veetsin diivanil oleskledes, kohvi juues ja lõpetades "Girl Who Played With Fire" raamatu. Mingi aeg andis Roger esimesena alla ja tuli mind tüütama ja nüüd oleme me sõbrad jälle. Ta lahkelt eile isegi tusane olles ostis mulle pudeli veini, mis nüüd käiku läheb. Enne küpsetan muffineid JA keeksi ning kavatsen kõik täna korraga ära süüa. Muidu nädala algusest saadik olen taas dieedi-lainel olnud ja väga korralikult söönud, aga täna lohutan hinge toidu ja joogiga ja homme naudin salatit jälle.

Uskumatu, kuivõrd dramaatiline võin ma, üsna vaikne ja kinnine inimene, olla.

Comments

  1. Lugesin su kahte viimast postitust ja.. tunnen ennast küllaltki paljus ära. Mul on imeline omadus kõik asjad mitu korda hullemaks mõelda - ketran ja ketran asju oma peas ning lõpuks jõuan mingi eriti destruktiivse järelduseni. Nii et mõni suhteliselt väike ja tühine asi tundub lõpuks nii hirmus halb. Ma pean ka ütlema, et ma olen üritanud ennast viimasel ajal muuta. Olla õnnelik väikeste asjade üle ning uskuda, et kui ma mõtlen enamuse ajast headele asjadele, siis kutsun ma sellega need asjad mu ellu. Keskenduda positiivsele, mitte negatiivsele. Ma ei tea, kui edukalt mul see enese muutmine läinud on.. vahel tuleb ikka tagasilööke ka. Aga see on vist tavaline. Ja ma üritan pidevalt enda vastu leebem olla - sest ka mina olen perfektsionist - ja nõuan endalt sageli liiga palju.
    Ja niisama FYI - vähemalt blogi piltide järgi on sul küll superhea figuur, nii et vahetevahel võid end keeksiga lohutada küll.
    Tervitused kanali teisest servast!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ka end üritanud positiivsemaks muuta, aga raske on. Ma isegi ketran enda peas tühiseid negatiivseid juhtumeid, mis toimusid aastaid tagasi ja mida ilmselt teised osapooled enam ei mäletagi.
      Lisaks ma täiega kardan teiste inimeste ees häbis olla, mis just täpselt reedel juhtus. Täna on küll enesetunne parem, aga ma kujutan ette, et homme enne tööle minekut suudan ma end jälle natukene üles kütta, sest siis tuleb tolle sama olukorraga jälle kohtuda. Aga me kõik teeme vigu ja ma tegin oma vea vaid seetõttu, et ma tahtsin kedagi teist aidata, seega ei ole ma vähemalt maailma suurim kurjategija :P

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!