Aasta ilma telerita

Pilt ühel õhtul jalutamas käimisest, Whangarei Town Basin.

Kunangi kuulsin peredest, kes elasid telerita ja mõtlesin, et millised kummalised. Oleme ise nüüd aasta kummalised olnud ja ega väga ei igatse, kui nüüd täiesti aus olla. Üsna kummaline on mõelda, kui palju aega kulutasime mingite suvaliste saadete vaatamisele, kuna nad lihtsalt tulid kanalilt. Täielik aja raiskamine. Mitte, et me nüüd nagu oravad rattas õhtuni paneme või et me iial ekraane ei vaata.

Ekraane vaatame me kõik erinevatel seadmetel, kuid just valime ise, mida vaatame ja kunas. Mul on tavaliselt mõni box set käsil, hetkel vaatan Monki. Minu vaatamise aeg on hommikuti, kui pisidega enne päikest ärkan, või mõnikord ka päeval Hunteri une ajal, kui teised lapsed lasteaias-koolis. YouTube'i videosid ma eriti ei vaata, vahelduseks on TED Talki kõned, kui midagi harivamat tahan või mõni film aeg ajalt. Kuid päeva peale vaatan videosid kokku üsna vähe. Õhtuti asjatan niisama ringi või kui pisid magavad, siis pigem teen käsitööd või loen raamatut ning puhkan kõrvu.

Eelmisel aastal olin näiteks The Chase telemängu suur fänn ja iga päev vaatasin. P'le ütlesin, kuidas ma fakte õpin. Tuleb tunnistada, et ega meelde ei jäänud mitte muffigi. Muid tõsielusaateid pole ma ammu vaadanud. Eriti just need, kus poolpaljad noored kaaslasi otsivad või lihtsalt muudkui pidu panevad ja üksteisega magavad. Talendisaadetest on ka nagu kopp ees juba. Ja ma tean, et ma kõlan nagu tõeline mutike, haha. Seega päris telekanaleid ei igatse, eriti interneti olemasolekul. 

Tunnen, kuidas õhtuti on kohe rohkem aega. Näiteks laste pesemine tundus varem selline ettevõtmine, kuid nüüd ei pane eriti tähelegi, kuna mida muud ma siis ikka teeks. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga inglise tuttavate puhul olen nii tähele pannud, kuidas paljude jaoks on tähtis, et lapsed vara voodisse läheks, et enne magamaminekut lastevaba aeg oleks. Ja too tähendab enamasti teleri ees istumist, tihti veiniga. Mu lapsed pelgavad und ja tihti lähen kohe peale neid voodisse, mis on 21-22 ajal (Amber ja Hunter on enamasti küll natukene enne seda magamas). Aga mulle meeldib, et me veedame õhtuni koos aega, muidu näeks ma neid lasteaia-kooli kõrvalt nii vähe. Tihti üritan küll ennem lugeda, kuid üsna kiirelt hakkab silm ikka looja langema.

Nii et jah, oleme ka telerita imelikud, kuid hea meelega :)

Sotsiaalmeedia limiteerimisest

 

Internet on mind võlunud sellest saadik, kui ma seda teismelisena rohkem kasutama hakkasin. Ma ei ole just kõige seltsivam inimene, kuid interneti vaheldusel suhtlemine on palju kergem. Samuti on palju lihtsam leida mõttekaaslasi. Seega pole ime, et lehed nagu Facebook ja Instagram mind oma haardes hoidnud on. Olen samuti üsna visuaalne inimene ning võin pilte pikalt vahtida, mistõttu olen ma häbiväärselt palju aega kulutanud mõttetule lehtede kerimisele. Lisada sekka väike tunnustus, kui keegi minu piltidele laike ja kommentaare ning pole ime, et see kõik nii sõltuvust tekitav on.

Sotsiaalmeedia kasutamise vähendamisest oleme P'ga korduvalt rääkinud, kuid midagi suurt ei muutunud. Kuni praeguseni. Facebookis pole tegelikult ammu suur postitaja olnud, kuid seal kuulusin mitmetesse gruppidesse, mis mult aega ja aeg ajalt ka närve röövisid. Mõned aastad tagasi paning iga mõttevälgatuse Twitterisse ka kirja, kuid seda pole ma ammu ammu kasutanud.

Instagram on mu suurim patt olnud, kus ma pikalt teiste postitusi jälgisin ning ise palju jagasin. Mu enda konto oli u 8,5a vana ning olin sinna peaaegu 5000 postitust teinud. Seinale, storytesse läks ka palju lisaks. Olin küll üle saanud iga päev postitamise vajadusest, kuid siiski oli see jube aja röövel. Tundsin ise, kuidas võrdlesin end liialt teistega, kuidas ma huvitusin liialt teiste elust ja ei elanud enda elu piisavalt, vahtides telefoniekraani. Samuti olen palju täheldanud, kuidas ma telefonist eemal olles eriti keskenduda ei suuda. Piinlik tunnistada, et mingi tehnikavidin ja mingid saidid minid nii mõjutavad, kuid ma tean, et minusuguseid on tänapäeval palju.

Mistõttu tuli suur otsus oma sotsiaalmeedia üle korrastada. Esmalt lülitasin välja kõik teated telefonil, neid näen alles siis, kui äppi avan, mitte ei piiksu telefon pidevalt. Lisaks Facebookis lahkusin enamustest gruppidest, mis mulle tegelikult midagi juurde ei andnud. Instagrammis lõpetasin paljude teiste jälgimise, kes samuti mulle tegelikult midagi juurde ei andnud ning paljusid jälgisin vaid kohustusest, kuna nad järgisid mind. Sedasi jäid vahele postitused neist, kellest tõsiselt huvitusin, kes inspireerisid. Lisaks tahtsin kõik oma pildid kustutada, kuid kõik korraga tundus võimatu olevat ning üks haaval oleks jube pikk protsess olnud. Seetõttu kustutasin kogu konto ning tegin uue. Nii hea on nüüd olla! 

Mulle ütles oma 3 inimest, et nad teeks sama, aga ei taha pilte kaotada. Mul on küll kõik Googles salvestatud, kuid kui ma kontot kustutama asusin, siis leidsin ka lingi, kus saab kõik oma pildid alla laadida, juhuks, kui keegi sama teha soovib kunangi. Edaspidi kasutan seda saiti/äppi palju otstarbekamalt. Teisi uudistan piiratud aegadel, enamasti öisete imetamiste ajal. Telefon aitab ärkvel olla sel ajal rahulikult, kuid päris raamatu lugemiseks olen ma tavaliselt liiga väsinud, seega mõttetu sotsiaalmeedia sobib selleks. Päeval hoidun neist lehtedest ja elan vaikelu edasi, kuid vabastav on see, et ma ei pea vajalikuks igasugu pisiasju teistega jagama. Uuele kontole veel midagi lisanud pole. Plaanis on, kuid väga valikuliselt ja harvem.

See on küll üsna popp teema hetkel pärast dokumentaali The Social Dilemma, mida ma ka vaatasin. Olin enne seda juba korduvalt vaadanud mitmeid TED Talk videosid samal teemal ning lugenud mitmeid blogiartikleid inimeselt, kes sotsiaalmeediast täiesti loobusid. Seega on see selline pikk protsess olnud, kuid tunnen, et samm õigele suunale. Piirates oma telefonikasutust suudan ma näiteks raamatut lugedes paremini keskenduda, annan lastele kvaliteetsemat tähelepanu ning tunnen üldse rahulikumalt, muretsedes vaid enda ja pere üle, mitte selle üle, mida mingi võõras kusagil lõunaks sööb. Kõike päris ära kustutama ei hakka, kuna ma perest ja paljudest tuttavatest kaugel ning väike suhtlemisvajadus mul ikka aeg ajalt on. Vähemalt praegu, mine tea, ehk see ühel päeval muutub.

Raskusi ületades

Tunnen, et sisemise rahu leidmine läheb aina ladusamalt. Meil on hetkel üsna pingeline periood, kuid leian siiski rohkem hetki, kui keskendun vaid käesolevale ja liialt kõike üle ei muretse. Muretsemata ei saa, kuid suudan end aeg ajalt välja lülitada, mis kindlasti aitab.

Miks pingeline periood? Pere suhtes on kõik hästi, kuid rahaliselt on hetkel natukene raske, mida ilmselt mitmed praegusel koroonaajal tunnevad. Nimelt P otsustas pärast pikka kaalumist aasta alguses tööst paar kuud pausi pidada ja õppima hakata, et natukene karjäärialast suunda muuta. Tollal tööd oli veel vabalt leida ja väikese pausi oleks me hästi majandades üle elanud. Siis tuli koroona, täiesti valel ajal meie jaoks. P'i kursus sai läbi just keset meie karantiini, kui ta ei oleks ühelegi intervjuule saanud minna. Perepeana saab ta õppides elatustoetust, seega otsustas edasi õppida, kuni koroona vähe koomale tõmbab. Kodus kinni olles tekkis tal ka fotograafiahuvi, mida ta siis edasi õppis. Fotograafiat ja digitaalset disaini. Vaatamata kõigele oli mul nii hea meel, et ta lõpuks midagi loovat leidis. Tal on käsi nii hea joonistamisele ja silma disainile, kahju lausa, et ta seda suunda varem püüelnud  pole. Tulevikus oleks foto ja disaini oskus jube hea oma äriks, et mitte kellegi teise heaks elu lõpuni töötada. Igatahes, õppis ja vahelduva eduga hoidis tööpakkumistel silma peal. Muidugi siin on sama juhtunud, mis üle maailma, et paljud on töö kaotanud ning uut tööd pole. Seega iga viisakam töökoht saab kõvasti rohkem tugevaid kandidaate. Elades väikelinnas on tihti tutvus samuti oluline ning kahjuks neid meil eriti ei ole. Ta on paar tööotsa saanud, mis on küll väga nürid tööd ja minimaalne sissetulek, kuid eks praegustel aegadel on midagi parem kui mitte midagi. 

Majandama peame aina kitsamalt ja sellistel aegadel on ju tüüpiline, et kui midagi katki läheb, siis läheb. Näiteks mu prillid. Mul on samad prillid oma 5 aastat olnud ja just nüüd läks üks sang katki. Õnneks päeval on mul enamasti läätsed, prillid vaid enne-pärast magamist, seega kodus saab kleeplindi-parandusega hakkama. Lisaks on meil auto ja kaubik ning ideaalis saaks ühe neist maha müüa. Kuid muidugi kaubik ei lähe nüüd lambist tööle, ise me mehaanikat ei tunne ning puudub raha, et keegi seda vaatama tellida. Ja lapsed aina kasvavad kõigest välja. Ja siis on nad kõik haiged ja meie ustav 7 aasta vanune Brauni kraadiklaas läheb katki. Ja elektriarve on müstiliselt 2x suurem, kui ette planeeritud, kuigi meil ei ole külmikut ei telerit ja aru me ei saa, kuhu see elekter siis läheb. 

Aitab halast, vähemalt sai hingelt ära. Kui ei saa raskemaks minna, peab hakkama paremini minema. Seega vaatamata kõigele on mul hea meel, et ma olen õppinud pisiasjadest õnne tundma. Ma olen nii tänulik, et vaatamata väikestele külmetustele on meie lapsed terved. Ma olen nii tänulik, et kui kaks pisemat ärkavadki 500x öö jooksul, siis saan ma neid soojas voodis tagasi magama imetada, katus peakohal ja turvaline olla. Ma olen nii tänulik, et vaatamata praegusele kesisele menüüle, on meil siiski kõhud täis ja õnneks oskan ma kartulitest üsna mitmekülgseid roogi valmistada. Ma olen nii tänulik, et mul on käsitööoskus, mida ma üritan rakendada, et mõned asjad müügiks teha, et natukene perele lisaraha teenida. Ja me saame hakkama ja see mõõnaperiood läheb üle ja P leiab tasuvama töö jne. 

Alustasin hiljuti Yale'i poolt pakutavat tasuta internetikursust The Science of Well-Being, mis ongi just sellest, et mis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb ja kuidas me ise õnnelikud olla saame. Kel inglisekeeleoskus, soovitan raudselt, väga lahedat infot õpib ja paneb mitmetest asjadest teisiti mõtlema küll. 

Päikest!

Natukene oma kolmest amiigost

 

Meie peres beebit nagu enam ei olegi, mis on tore aga omamoodi imelik ka. Eks Hunter on natukene veel beebikas, vaid 19kuune, aga samas on ta teistest nii teistmoodi ja palju asjalikum nii väiksena, et ei tundu, et ta enam nii beebikas on. Ta on meeletult abivalmis ning teeb paljusid asju ilma, et talle oleks vaja neid öelda. Nt kui midagi maha läheb, siis läheb otsib kusagilt lapi. Üks päev küpsetasin küpsiseid ja ta esmalt pidi viima ühe Amberile ja ühe Cooperile, kui enda oma sööma hakkas. Juttu on ka parajalt. Amberiga on teda võrrelda raske, kuna Amberi kõne on eriti hiline. Aina jutukamaks ta muutub oma väikeses tempos, seega ei muretse. Tema hakkas näiteks piima küsima kui rohkem 3ne oli, Hunter juba nüüd kisab tisse nähes "milk, milk!", haha.

Eile saatsin tädile video, mille ma poistest mänguväljakul tegin, näitamaks, kui hulljulgelt Hunter ronib ja liumäest üles-alla käib. Tädi kommenteeris, et ta ühe koha peal ilusti kuulas, kui ma ütlesin, et tule siia. Jah, ta kuulab meid! Mistõttu on temaga väljas käimine hoopis teine. Cooperil oli periood, kui ta tahtis minema joosta ning Amberil on see veel endiselt, kuid pesamuna tõesti kuulab ja käib ilusti kõrval. Amberi tulise tormakusega ei julge me veel eriti kusagil käia, eriti, kui neid nii palju on. Eile küll ununes mul teda lasteaiast koju tuues kandekott koju. Tavaliselt viskan ma ta sellega endale ruttu selga ja tuleme ruttu koju, oleme vaid 300m lasteaiast eemal, aga mõned sõidutee ületused. Eile lasksin tal käru küljes olevast nöörist kinni hoida ning ma nii imestasin, et ta terve tee hoidiski ilusti kinni ja kõndis kõrval. Paar teist korda, kui ma teiste lasteta olen talle järel käinud ja olen kõndida lasknud, siis pool teed olen ma tal joostes järel olnud.

Nii et mine tea, on lootust, et lähiaastatel julgeme me oma pesakonnaga rohkem väljas käima hakata ka, kartmata, et keegi end eluohtlikku olukorda paneb. Ilmselt tundub natukene ekstreemne, aga küll need lapsevanemad mõistavad, kellel samuti on hullumeelsed lapsed, kes vaid ära joosta tahavad. See ei ole kerge!

Hilise kõnega on meil Amber veel mähetes ka (ma olen üsna kindel, et neil kahel on seos, just kui oodata lapse valmis olekut, mitte treenida kella peale potil käiku). Ilmad hakkavad meil vaikselt soojenema, seega lasen tal ja Hunteril tihti õues paljalt olla, mida nad nõuavad tihti ise. Hunter juba teab, et siis toome poti ka välja ja ta käib ning käsutab siis Amberit "Amber, potty!", haha. Mõlemad meeleldi istuvad potil, kui ma ütlen, et mine proovi, aga mitte essugi ei ole kummagiga ma sinna saanud. Ikka tirtsutavad mööda muru, aga eks harjutame edasi. Toas olles ma neil tirtsutada ei taha lasta, kuna enamasti oleme mängutoas, kus seinast-seina vaip maas ja me üürime, ei tahaks põrandat laste väljaheitega ära rikkuda. Loodame, et saan vähemalt ühe neist suve jooksul potil käima ka, hoiame pöialt.

Cooper on meil endiselt ülitubli suur venna. Hetkel on tal viimane päev puhkust koolist ja nii armas olnud olnud vaid tema ja Hunteriga aega veeta. Muidu on Hunter ja Amber sellised kleepekad, et Cooperile aja leidmine on raske, aga ma iga päev üritan vähemalt korra-kaks temaga mängida ja aega veeta. Ega ta niisama juttu lobiseda ei tahagi, alati ikka oma ettekujutatavaid mänge teha. Viimasel ajal on ta arvutiga rohkem asjalikuks hakanud, mida on nii lahe vaadata. Trükib üsna kiirelt juba ja otsib endale ise Googlest mänge mängimiseks. Peaaegu nagu suur miis! Aga ikka väike ka, mida ma üritan tihti meeles pidada.

Niimoodi nad vaikselt kasvavad ja arenevad. Kõik elavad mul üsna pidevalt seljas, näiteks hetkel trükin nii, et Amber laob oma mänguasju mulle õla peale. Aina rohkem mõtlen sellest, mis ma siis teen oma eluga, kui nad mind sedasi pidevalt oma vastas ei vaja, kuid sellest räägiks teine kord.

Lahutatud!

 

Ajaloo huvides panen kirja, et 18. septembrist 2020aastal olen ma ametlikult lahutatud naine! Lahus oldud küll pea 8a, aga tehtud sai lõpuks.

P'ga läheme kohtumajja ilmselt mingi aeg järgmisel aastal, et ma liialt kaua ametlikult vallaline ei oleks. Teeme vaikselt kahekesi ära, on vaid leida paar võõrast tunnistajateks. Peo teeme siis, kui me Eesti kolinud oleme :)

Kisub jälle kodu poole

Meil on viimasel ajal jälle tõsisemalt jutuks tulnud teema, et mingi aeg Eestis elada. P on seda alati teha tahtnud ja 3.5aastat tagasi ma isegi kirjutasin sellest. Tollal jäi kolimata seetõttu, et me ei olnud abielus ning P ei oleks viisat saanud. Kuid nüüd on mu eksmehest varsti lahutus tulemas ja saame me lõpuks ometi abielluda. Mis tähendab, et me saaks siis rahus kõik koos Eestisse kolida!

Siia kaugele Uus Meremaale kolisime eelkõige, et ta perele ligidamal olla. Kahjuks see ei ole sugugi nii tore välja tulnud nagu me lootsime ning oleme siiski edasi kahekesi lastega. Minu pere küsib endiselt kõige tihedamini, kuidas lastel läheb, tädi regulaarselt nõuab pilte, saadab lastele taskuraha, nagu tõeline vanaema. Siinne ämm elab meist küll kaugel, kuid temagi pea iial ei helista. Ta on meil paar korda külas käinud, kuid pole Hunterit veel kordagi näinud. Hunter on 17kuune... Tal on küll omad probleemid, kuid natukene nukker ikka. Kõige suurem pettumus on olnud äi, kelle juures me lausa esimesed kaks kuud elasime. Kolisime aasta tagasi Whangareisse tagasi, kuna tal diagnoositi vähk ja P jaoks oli tähtis, et ta isa ligidal oleks. Alguses helistas P isale regulaarselt ja käis külas, kuid midagi sealt poolt vastu ei tulnud. Lapselaste kohta küsiti harva ning P sai kõnesid vaid siis, kui isa midagi tahtis. Ta elab meist hetkel umbes 5km eemal ja on Hunterit vaid korra läbi auto akna näinud. Meenutame, et Hunter on 17kuune, mitte vastsündinu... P on korduvalt hakanud mainima muude linna kolimist, sest eks see teeb haiget, et isa on nii ligidal, kuid nii hoolimatu. Palju ta ka pingutab, kui midagi vastu ei saa.

Lisaks ega siinne elu pole lõpmatud rannapäevad ja lillepidu. Siinse boonus on raudselt see, et riik aitab peresid rahaliselt imehästi. Mina saan rahus kodune olla ning P saab poole kohaga tööl käia ja õppida ning elame toetustega ära. Suved on siin küll päikeselised, aga ausalt mingi periood on nii kuum, et õues ei kannata olla. Talved on küll mahedad, kuid majad on nagu kaardimajad, kus seintes pole soojustust ja ühekordse klaasiga aknad on igal hommikul läbimärjad. Kütmine elektriga on kallis. Talvi ma siin eriti ei salli. 

Lisaks aina rohkem mõtleme sellele, millised sõbrad me lapsed saada võivad. Miski, mida ma varem ei teadnud, on see, et siin on meeletult palju gänge ja kuritegevust. Mootorrattagängid oma nahktagidega on üsna tavaline nähtus. Ja nad on julmad. Hirm on suur, et mis siis, kui me lapsed valede inimestega läbi käima hakkavad. Cooper on just eriti õrnake ja tundub, et ta oleks ümbritsevatest sõpradest üsna mõjutatav. Eks Eestis leidu ka igasuguseid, kuid mulle tundub omadest kogemustest, et palju vähem kui siin. Mina tulin ju üsna normaalne välja :)

Seega tunneme, et ehk on aeg hakata töötama selles suunas, et lähi aastal-kahel Eesti poole suund seada. Muidugi on mul hirm, nagu postituses 3a tagasi. 

Seekord eelkõige keele tõttu, kuna mu lapsed räägivad hetkel vaid inglisemkeelt. Olen natukene uurinud, et keelelaagrid vms on küll natukene vanematele lastele (7 ja vanemad, kuid Cooper saab märtsis 7). Kui kellelgi on soovitusi, kuidas hakata neile vaikselt eesti keelt tutvustama, andke aga teada. Või kui keegi on kokku puutunud lastega, kes alles eestisse kolides keelt õppinud, jagage, et ma natukene kindlamalt tunneks. Cooper on ju koolipoiss, kuidas ta saab kohe kooli minna, kui keelt ei oska, või on selle jaoks eraldi koolid või saaks ma temaga koduõpet teha? 

Olen ka uurinud, et kuna ma Eestist nüüdseks üle 10a ära olnud, siis peaks me tagasipöörduja toetust saama, kui ma suudan ära tõestada, et ma nii kaua ära olnud olen, on vaja vaid vanu paberitöid üles otsida. Lisaks viskasin kiire silma üle lastetoetustele, et me oma pesakonnaga oleks lausa ametlikult lasterikas pere ning alates kolmest lapsest saaks tänase seisuga 300 Eurot kuus lisaks. Seega tuleks muretseda vaid töökohtade eest. P on endiselt fotograafiast väga lummatud ning hetkel teeb fotograafiakursust, seega see oleks ehk väike lisaraha tavatööle lisaks. Inglisekeelset tööd ta ehk ka leiaks, sest eelmine kordki sai ta juba intervjuu enne me Eestisse tulekut, mis kahjuks ära jäi, kui saime teada, et viisat ei saaks. Ma küll ei tea, mis ma tegema hakkaks. Olen üle 3aasta kodune olnud, eelnevalt tegin kontoritööd, kuid ehk saaks ka oma inglisekeeleoskust kuidagi rakendada. Kui me oma pisid lasteaeda üldse saaks, kuna emmegruppidest on mulje jäänud, et lasteaiad on üsna ranged mähete, magamise jms suhtes ja mu omad nii ontlikud pole, haha. 

Aga jah... Mõte on olemas, P on superelevil, ma pabistan, teeme ära. Pole paigas, kui pikalt me seal oleks. Ehk mõned aastad, ehk jäämegi, oleneb, kuidas läheb. Kindel on see, et siis on meil küll olemas vanavanemad, kes aeg ajaltki meile puhkust anda saaks lastest. Juba mõte sellest, et vaid kahekesi paariks tunniks välja minna saaks, tundub utoopiline. Ühel päeval tahaks küll elu Austraalias ka proovida, kuid eks seda näitab aeg, mis meist moosekantidest saab. 

Ära häbene ja lahutus-uudist

Tahtsin teha postituse, et mainida, et kui te tahaks iial mulle midagi öelda või ühendust võtta, siis tehtke seda julgelt kas meilides marisaar16@yahoo.com või saatke mulle Instagrammis sõnum. Olen hiljuti paar sõnumit saanud ja ausalt nii armas on kuulda inimestest, kes mu väikest kirjanurka, mis küll super tihti ei täiene, on aastaid jälginud-järginud. Kõik on olnud imelised inimesed, kes ühendust võtavad ja üsna selge, et kui te mu mõtteid aastaid järginud olete, siis oleme ilmselt üsna ühed inimesed!

Mainiks ruttu ära, mida keegi just eelmine nädal küsis, kes mind pikemalt jälginud on. Nimelt, olen ma siiani olnud oma eksiga ametlikult abielus. Eelmine nädal panin avalduse sisse ja täna saatsin talle paberid. Ühepoolne lahutus, seega põhimõtteliselt oleks ma pidanud organiseerima kellegi, kes talle füüsiliselt dokumendid üle annab ja ütleb "you've been served!". Ta veel endiselt UKs, seega sain variandi, et saatsin talle meili, mille pean printima, vanduma ja uuesti kohtusse saatma ja siis varsti varsti tuleb ametlik lahutus ja saan lõpuks P'le mehel minna. Juhuu!