Mis meil toimub

Kui väga midagi ei tee, siis ei kipu siia kirjutama ka, aga elumärki tahaks ikka näidata. Viimased nädalavahetused on üsna igavad olnud, sest pereisa elab kõvasti ragbi maailmameistrivõistlustele kaasa. Eile oli poolfinaal ning Uus Meremaa sai läbi, seega on veel järgmise nädalavahetuse finaal vaja üle elada, siis saame issi tagasi. See ja järgmine nädal ei ole meil üle tee Children's Centre's ühtegi ringi ka, mida nüüd on lausa 4 päeva nädalas. Kolm nädalat järjest saime selle kaudu tasuta ligidal olevasse soft play'sse ka, siis oli lausa viis tööpäeva sisustatud, küll oli tore. Mitte, et me kuhugi hetkel kipukski, sest oleme kõik jälle haiged. Cooper ees tatine, meie ikka järgi. Pea on nii paks, et hea meelega logelengi kodus diivanil päev otsa.

Üks suurim muutus Cooperiga viimasel ajal on see, et ma üritan ta öist piimajoomist eemaldada. Öösiti ärkas 2-3 korda ning ühe korraga jõi 4 untsi piima (u 115ml, inglise keeles fluid ounce, vedeliku mõõtmiseks). Hakkasin piima siis veega lahjendama. Esimene nädal 1 unts vett, 3 piima. Teine nädal pool vett, pool piima. See nädal saab ta 3 untsi vett ja vaid 1 unts piima. Suurim üllatus on olnud see, et ta seda lahjendatud piima joob ja täisrasvast piima ei nõua. Isegi kui ma sellest saan lahti, et ei pea külmiku juurde piima võtma ning saan talle vaid voodi kõrvalt vett anda, oleks minu silmis edasiminek. Nüüd viimased 3 ööd on ta vaid korra ärganud, üks öö oli harv juhus, et ta magas öö läbi. Selle juures on suurim rõõm ka sellel, et Cooper nüüd hommikusööki hea meelega sööb. Seda ta varem ennem 2-3. tundi pärast ärkamist ei puutunudki. Nüüd nosib hea meelega juba 10. minutit pärast ärkamist röstsaia. See, mida ta hommikusöögiks tahab, on omaette teema, sest see on väga kitsas valik, kuna putre ja hommikusöögihelbeid ta ei võta suu sissegi. Järgmine nädal proovin talle vaid vett öösel anda ja vaatame, kas ta kunangi otsustab ka, et ei viitsigi vaid vee jaoks üles ärkama hakata.

Suure emaks olemise kõrvalt olen uue mooduliga väga usinalt õppinud ka. Just sai neljanda nädala asjad õpitud ning juba saab esimest hinnatavat kodutööd ka kirjutama hakata. Olen muudkui ka mõelnud, mida ma oma psühholoogia erialaga edasi teen. Olen pikalt mõelnud, et tahaks töötada vaimupuuetega inimestega. Teine mõte on, et neuropsühholoogia on ülimalt põnev. Seda oma õppematerialidest õpitu põhjal ning natukene Grey's Anatomy'st mõjutatult. Esmalt tundub see küll ülimalt suur ja uhke eesmärk, mis on kättesaamatu. Samas, midagi ei ole kättesaamatu, kui ma selle nimel tööd ei tee. Kliiniliseks neuropsühholoogiks saamiseks peaks ma küll veel aastaid ja aastaid õppima ja doktorikraadi saama, kuid see oleks minu meelest ülimalt prestiižne amet. Mul oleks endal enda üle uhke olla ja kindlasti oleks ka Cooper. Küll mul on alles suured unistused vahepeal :)

Vahepeal tehtud käsitöö

Jahedamate ilmade tulekuga ma ainult kooks ja kooks, et ma ise kui ka laps soojas oleks. P endiselt ei taha mu kootud esemeid, pirtsakas selline. Hetkel olen väga mütside lainel, sest nendega saan ma hakkama. Hea meelega teeks Cooperile kampsuneid ka, aga ma ei tea, kas mu kudumis-oskused päris nii head ka on. Minu meelest käsitöö asjad sobivad natukene paremini tüdrukutele kui poistele, mis mõne arvates võib täitsa totter arvamus olla, aga minu meelest nii on. Nüüd oleks vaja mulle tütart ka juurde, eksju :P

Igatahes, kui vaid müts peas püsiks, siis neid Cooperil hetkel jagub.

Väike kolli-müts, mis minu meelest päris vahva välja tuli. Selle kohta saab ta üsna tihti komplimente.

See mütsikene sai talle küll hirmus suur ümbermõõdult, aga vähemalt saab ta seda ehk mitu aastat kanda.

Võtsin kätte ja lõpuks õppisin palmikute kudumise ka ära. Nii hakkas meeldima, et mul on nüüd Cooperiga ühesugune müts.

Sekund, kui palmikutega müts peas püsis. Toas ei saa talle üldse mütse pähe, alati kisub ära. Õues kestavad need paar minutit, kuni liiga soe hakkab.

Sokid sai kutt ka endale lõpuks. Pilt tehtud enne otsade ära peitmist. Ei midagi erilist, aga vähemalt on toas varbad soojas need paar minutit, kui sokid jalas püsivad. Nagu pildil näha, siis sel hetkel ei tahetud teisi riideid, aga vähemalt varbad olid soojas.

Lihtne must müts ja pruunid käpikud. Üllataval kombel kindad püsivad Cooperil hästi käes. Hetkel olen talle vaid ühe paari teinud, kindlasti peaks tagavarasid juurde tegema. Tekk tehtud ammu-ammu, kui ma teada sain, et ma poissi ootasin. See on nüüd küll kasutamiseks natukene väike, aga kärus olles on hea suurusega, et teda natukene rohkem soojas hoida.

Taaskord on mul idee natukene mütse müügiks ka teha. Sest palju Cooperil neil mütse ikka vaja on, kui nad nagunii vaid paar minutit peas püsivad. Teha mulle neid aga meeldib, seetõttu võiks vähemalt lõnga-raha tagasi teenida. Kui ports mütse valmis, siis tahaks kuhugi interneti-avardustesse müüki panna, aga ei ole veel ära otsustanud kas Etsy'sse või lihtsalt teha Facebook'i leht. Mitmed mu Märtsiemad on jälle huvitatud vähemalt, seega ehk paar müün ära ka. Eelmine aasta tegin mütse müügiks tellimustele, aga sel aastal koon lapse ja õppimise kõrvalt, seega endal on lihtsam teha ports valmis ja need siis müüki panna ja vaid mõned tellimused teha, kui keegi väga väga tahab, sest ei ole lihtsalt NII palju aega enam. Õnneks Cooperi kõrvalt kannatab juba natukene kududa, kui ta ärkvel on, iga kord ta aidata enam ei taha :)

Robin Hood's Bay

Nädalavahetusel tuli mul suur isu mere äärde minna ja kala ja friikaid süüa. Õnneks P oli sellega nõus ja pühapäeval käisimegi Robin Hood's Bay'd uudistamas, mis meist vaid paari tunni sõidu kaugusel oli.

Pikalt me seal ei olnud, jalutasime rannas ringi ning sõime õhtusööki, aga koht oli ise väga armas.

Cooper randa uudistamas ennem, kui papud mudaseks said ja ta siis paljajalu ringi tatsata sai. Ilm oli soe ja tuulevaikne ning üks laps oli rannas lausa trikoos, seega me oma last nii väga ei külmetanud ka.

Meie käru järjekordsel ulmelisel rajal. Me suudame oma kärusid alati nii paljust läbi lükata, et ma imestan, et meil neid siiamaani vaid kaks olnud on. Jooksu-käru oleks endiselt vaja, millega me kõnniteedest kõrvale kergemini seigelda saaks.

Issi ja poja lompe leidmas.

Vesi meeldib Cooperile väga ja meil oli üsna tegu, et ta päris vee juurest eemale saada. Tõus aga hakkas vaikselt sisse tulema ning tahtsime sealt ikka minekut teha. P'l oli hea meel, et Cooper ka merelembeline on :)

Sain ühe pildi 50st,  kus me Cooperiga mõlemad enam-vähem ilusti poseerime ka.

Mul oli Tripadvisor'i kaudu ära otsitud üks fish and chips'i putka, aga kahjuks ei olnud targad ja meil ei olnud sularaha kaasas. Koht ise oli nii väike, et lähim raha-automaat oli 10minutilise autosõidu kaugusel. Seega sõime ühe hotelli restrorani aias, kust selline vaade paistis.

Cooper imekombel püsis ka enamuse meie söömise aja kärus, kui ma talle samal ajal snäkke sisse söötsin, sest päris toidust ta alati väljas käies keeldub. Friikat mult sõi, aga pärast selle mälumist sülitas selle ka välja, nii armas.

Posh fish and chips, mis kahjuks pettumuse valmistas. Kala oli maitsetu ning pealmise väikese tüki poole peale sõin ma paar luud ära, mistõttu ma üldse enam edasi süüa ei saanud. Vähemalt friikad olid head.

Ilus sõit kodupoole, mille jooksul Cooper rahus põõnas. Ma tõelise vanaemana kudusin sõidu ajal mütsi :P

Taaskord oma Märtsiemadest

Olen eelnevalt oma Märtsiemade grupist kirjutanud, aga tahtsin veel korda jagada, kuivõrd tähtis see grupp naisi minu jaoks on, kuigi ma olen neist vaid nelja isiklikult kohanud. Hetkel on meie Facebook'i grupis 158 naist ning üle poole neist on üsna aktiivsed postitajad. Ja me mitte kunangi ei vaidle, kõigi rõõmud ja mured kuulatakse vaikselt ära ning rõõmustatakse ja nukrustatakse koos.

Kuigi grupp ei ole just supersuur, siis erinevaid inimesi ikka leidub. Me ei postita vaid mähkmete ja potitreenimise teemadel, kuigi eks need ole ka tähtsad, vaid absoluutselt kõigest. Uskumatu, kuidas inimesed usaldavad just seda gruppi enne oma lähedaste. Kui palju pilte on jagatud äsja tehtud rasedustestidest küsimusega, kas on teine triip või on silmapete. Seda tihti ennem, kui isegi partneritele on öeldud, et ehk on veel ühte last oodata.

Nii paljude naiste peale on meil ka palju suhteprobleeme, mis tihti saavad just meie grupi lehel välja lahatud, sest vaid endale on raske hoida, aga samal teemal ei taha enda lähedasi koormata. On olnud palju lahkuminekuid, küll sõbralikemaid, küll jalutavad mehed lihtsalt minema. Kõige tähtsam on ilmselt hiljuti ühe india naise sobinguabielu lõpp. Vaene naine oli aastaid koduvägivalda talunud ning lõpuks ometi leidis ta endas jõu see mees välja visata ja suhtele lõpp teha, kuigi jäi viie lapsega üksikemaks. Nüüd tal vaesekesel avastati pap-testi tehes vähirakud, mis õnneks varajases staadiumis, aga hoiame talle kõik pöidlaid ja varbaid, et ta ka lõpuks oma rahu ja õnne leiaks.

Mainimata ei saa jäta hiljuti ühe teise naise üledoosi. Ma olen temaga paar korda ka kohtunud, sest elame samas linnas, mistõttu see mulle eriti südamesse läks. Kõik teadsid, et pärast oma lapseisast lahkuminekut oli ta üsna sügavas depressioonis, aga päris pauk selgest taevast oli, kui ta ühel päeval jagas, et on üledoosi pärast haiglas. Aitasime kõik jõu ja nõuga ning lõpuks sai ta ka aru, et tal on oma haigusega lisaabi vaja.

Ja kõigi päris karmide tragöödiate vahele elame kaasa ka ühele Down'i sündroomiga tüdrukule, kelle ema imearmsaid videoid jagab, kus ta on viipekeelt õppinud, ja lilliputi poisile, kes omas tempos edasi arenevad. Lisaks üks teine tüdruk, kelle vanematele öeldi raseduse ajal, et tal on 5% võimalust ellu jääda. Sündis veel väga väga varakult ning tal on jalgadega probleemid, millel on mingid toed peal, aga neiu aina kasvab ja tegi arstidele ninanipsu.

Kirjutama pani aga üleeile juhtunu, mis on minu meelest ülimalt liigutav. Ühe märtsiema elukaaslane sai mootorrattaga sõites surma, kui kahe autoga kokku lõi. Lisaks tavalistele kaastundeavaldustele tegime tunniajalise vaikuse hetke oma grupis ning kõik süütasid kodus küündlaid mälestuseks ja postitasid vaid neist pilte. Lisaks sellele tehti selle märtsiema selja taga grupp ta toetuseks, kus kogutakse annetusi, et teda ka meie poolt meeles pidada ning ülejäänud raha talle matustekulutusteks saata. Praeguseks on kokku juba üle 200 naela, paljud saadavad omalt poolt kaarte, tellisime kulleriga lilled ning roosipuu mäletuseks tellitakse ka, mis on nii armas idee (on teada, et tal on aed olemas).

Imeline on olla osa sellisest grupist toetavatest naistest, kes üksteisest nii palju hoolivad, kuigi enamus ei ole üksteist kohanudki. Aeg-ajalt küll heietame, et me peaks oma kommuuni looma, kus me kõik koos harmoonias elada saaks :)

18-kuune Cooper

Meie pisikene beebi sai täna 18. kuud vanaks ehk on juba täitsa suur poiss. Aeg tõelisele emme-heietusele - kuhu küll see aeg lendab?! Üleval pildil võrdluseks Cooper ühepäevaselt ja täna. Kulm kortsus, aga see oli ainus pilt, kus ta karu käes hoidis ja otse vaatas. Vist sai tusaseks, et poseerima pidi, mitte ei saanud multikaid vahtida. Igatahes on aeg panna kirja, mida kõike Cooper sellises kõrges vanuses oskab ja mida mitte.

NUMBRITES

Arsti juures ei ole Cooperit ammu mõõtmas ja kaalumas käinud, aga kodukaalu peal oli ta täna 13,8kg. Üsna pontsakas on ta endiselt. Paar päeva tagasi üritasin teda uksepiida najal mõõta ka ja umbes umbes tuli mingi 85-86cm, mis ei ole aga üldsegi täpne, sest Cooper tahtis pidevalt pea kohal olevat pliiatsit haarata.

Hambaid on tal nüüdseks 16. Nüüd on vaja vaid kõigil teistel piimamolaaridel vaja välja tulla.

Kannab number 5 mähkmeid, öösiti 5+ Pamperseid.

UNEST

Cooper ärkab endiselt vähemalt korra-kaks öö jooksul üles. Kui ta on tõbine või hambad valutavad, siis vahepeal ka rohkem. Õhtuti läheb ta magama enamasti 8-9 ajal ning päeva alustab ta keskmiselt 6 ajal. Tal aeg-ajalt on perioodid, kui ärkab natukene peale 5t ning teistel aegadel põõnab rahus 7ni.

Päevasel ajal teeb Cooper enamustel päevadel ühe uinaku, mis tavaliselt kestab 3. tundi. Jällegi, vahepeal piisab vaid tunnist-kahest, teinekord põõnab lausa 4. tundi jutti, aga 3h on kõige tavalisem. Aina tihedamaks muutuvad ka pävad, kui ta üldse lõunaund ei taha. Need päevad mulle eriti ei meeldi, sest need ei tähenda, et ta õhtul varem magama läheks.

Päevaune teeb ta enamasti meie voodi peal. Vahepeal ärkab ta üles ja jääb siis uuesti diivani peal magama, aga üsna harva. Ööunele jääb ta ka meie voodi peal, sest seal me pikutame temaga, kuni ta uinub ning kui me ise voodisse läheme, siis tõstan ma Cooperi oma võrevoodisse ümber. Üsna tihti hommikuti 4-5 ajal keeldub ta oma voodis edasi magamast ja siis on meie kaisus.

Iseseisvalt ta ei uinu. Ta magama saamised näevad alati välja sellised, et ta pikutab ja joob piima voodi peal ja ma ümisen unelaulu. Ööunele minekuks on tihti vaja ka issil kohal olla. Siis ta üritab mingi aeg mängida, siis jälle pikutab kuni lõpuks ära kustub. Pole absoluutselt plaanis hakata teda kuidagiviisi "treenima" ise uinuma, küll ta seda teeb, kui ta ise selleks valmis on.

TOIDUST

Toitumisest esmalt räägiks piimast, sest see meeldib talle endiselt väga. Piima joob ta enne päevaunele ja ööunele minekut, samuti natukene, kui öösiti ärkab. Vahepeal tuleb ka keset päeva piimaisu peale. Piima me talle ei keela ja endiselt joob ta seda lutipudelist. Ma olen proovinud seda panna küll nokaga tassi sisse või kõrrega tassi sisse, aga see talle ei meeldi, sülitab kohe välja.

Kui võttis aega, et Cooper päris toitu sööma hakkaks, siis praegu sööb ta küll juba peaaegu kõike. Hommikusööki ta küll endiselt tihti ei taha, nälg tuleb tihti alles paari-kolme tunni pärast peale ärkamist. Pastatoidud on ta vaieldamatud lemmikud või muud pajaroad, näiteks chilli con carne või siinne karjuse pirukas. Olen talle üritanud võimalikult paljusid erinevaid toite anda ja ainus, mis talle meeldinud ei ole on hiinatoidud.

Kui ta muust keeldub, siis sinki sööb pea alati. Kinderi šokolaadi ka.

Vedelikust saab ta vaid vett juua. Vahepeal harva minu klaasi seest paar lonksu mahla saab, kui tahab.

KÕNE

Cooper endiselt kuuleb minu käest eesti keelt, kui me kahekesi kodus oleme ning muul ajal inglise keelt nii mult kui ka issilt. Aru saab ta mõlemast väga hästi. Ta oskab enda peal osutada silmadele, ninale, suule, kõrvadele, kõhule, nokule ja varvastele, kui küsida, kus need asuvad. Järgmisena üritan talle pea ja käed selgeks saada.

Sõnu oskab ta ka öelda mõlemas keeles.

Eesti keeles:
emme
aitäh (lemmiksõna)
kaka (seda nii kaka kui ka pissi kohta veel)
ei taha (koos pearaputusega)
sokid (kõlab pigem "dokid", aga ütleb ilusti sokkide kohta)
papu (ilusti jalatsite kohta)
õue (kui ta õue nõuab)
jah (tihti, kui ma küsin ta käest, kas me midagi teha võiks või kas ta midagi tahab)
Mari (minu nimi on viimase paari päeva uus sõna, mis küll kõlab pigem "Mavii")

Inglise keeles:
dada (issi kohta)
car (auto)
tree (puu, enamasti, kui me õues oleme ja puude alt läbi kõnnime, siis osutab ülesse ja ütleb "tii")
doggy (on küll koer, aga seda ütleb ta nii kasside kui ka koerte kohta)
choccy (šokolaad, häbi-häbi)
ham (sink, h-tähte ta ei ütle küll ja kõlab kui "äämmm")
cake (kook, sest ma küpsetan liiga palju)
willy (noku, kõlab kui "wivvy", seda nii enda oma kohta kui ka issi peale osutades kui too riideid vahetab)
key (võtmed, sest talle meeldib võtmetega mängida)
hi (tere, vajab veel natukene harjutamist)
baby (beebi, aga Cooper kutsub baby'ks kõiki lapsi kuni varateismelisteni, alati näitab näpuga ka tänaval)

Loomade häälitsustesi teeb ta pigem inglise keeles ning oskab teha woof-woof koera kohta ja baa-baa lamba kohta.

SOTSIAALSUS

See on alati mul südameteemaks olnud, sest pere ja sõpru meil ju siin ei ole. Käin temaga igal reedel mängurühmas, nüüd lisandub Jiggle Tots tantsu-mängurühm kolmapäeviti ning aeg-ajalt käime mängukeskustes ka, kus ta teiste lastega suhelda saab. Rõõmuga saan öelda, et see oskus tal aina pareneb. Kui varem võttis pikalt aega, et ta ümbruse ja teiste lastega harjuks, aga nüüd on nagu vana kala.

ELULISED OSKUSED

Paar korda on ta osanud endal püksid jalast võtta, pluusiga ta veel hakkama ei saa. Uksi oskab ka lahti teha, kui ta vaid kodu uste linkidele ulataks. Võtmeid oskab ilusti lukuauku panna. Oma söögitoolis saab ta kinnitusrihma klõpsu ka poolenisti ise kinni.

Kahvliga süüa oskab, lusikaga söömist on tal veel vaja harjutada.

Lõpuks ometi sai ta ka aru sellest, et topsist juues tuleb seda kallutada. Juhhuu! See võttis aega ja ma hakkasin juba vaikselt muretsema, kui ta ühel päeval pudelist vett juues seda ilusti kallutas ja nüüd oskab ta seda ka lutipudelitega teha.

Telefoni ja tahvelarvutiga mängib ka vabalt, sest moodne laps ikka. Telerit oskab ka tööle panna.

LEMMIKTEGEVUSED

Üks kindel lemmiktegevus on muusika kuulamine ja tantsimine. Iga kord, kui ma MTV telerisse taustaks käima panen, on ta teleri ette naelutatud. Vahepeal istub päris mitu videot lihtsalt vaikselt, teinekord tõeline disko käib.

Lemmikmänguasjadeks on raudselt potid-pannid-kausid. Ta mängib tihti päevad läbi vaid söögitegemist ning oma päris mänguasju ei puutugi. Küll läheb potti toiduks köögirätt, mida ta seal segab, teinekord tahab, et ma sinna mõned keetmata makaronid paneks. Iga kord, kui ma talle kausi sisse midagi näksimist annan, kallutab ta selle ka pottidesse ja teeb jälle süüa.

Jätkuvalt meeldib talle väga aknast välja ka vaadata. Nüüd oleme ühe mänguasjakasti akna alla pannud, mille otsa ta ise ilusti ronida saab, kui vaja uudistada, mis õues toimub.

Õues ringi joosta meeldib talle ka väga, seega ma ikka üritan meid nädalas paar korda parki ajada, kus ta end välja joosta saaks.

LUTT

Cooper kasutab öösiti veel lutti, aga päevasel ajal ta seda ei saa. Isegi päevaune saab ilma selleta tehtud. Magama minekuga probleemi ei olegi ning tihti võtab ta õhtulgi magama minnes endal ise luti suust, aga mingi aeg öö peal tuleb tal luti-isu peale, seega poole ööst tal see suus ongi. Hommikuti võtan tavaliselt tal selle suust nii pea, kui ta ärkab, aga kui ta unisem on, siis saab maksimum 10. minutit seda veel lutsutada. Väga veel ei häiri, et tal see öösiti on, eks näis, kuna üritame sellest täitsa lahti saada.

TUJUD

Enamasti on ta väga rõõmasemelne laps. Kui valel ajal ärkab pärast lõunaund, siis võib küll pikka aega viril olla. Aeg-ajalt, kui midagi ei saa, siis viskab kisama, hammustama ja peaga lööma ka. Ma arvan, et päris terrible two's see veel ei ole, sest päris pikali ta jonnihoost visanud ei ole.

Hiljuti avastasin ka, et ta on väga kaastundlik. Iga kord, kui teleris on mingi saade, kus keegi nutab, siis hakkab ta ise ka suure häälega nutma. Meeleheitel Koduperenaisi ma enam tema ärkvel oleku ajal ei saagi vaadata.

Kui kedagi huvitab midagi, mis mul endal ei tulnud pähe kirjutada, küsige julge kommentaarides :)

Ülikoolist

Esimene semester hakkabki juba läbi saama ning neljapäeval on tähtaeg viimase essee esitamiseks. Essee lugesin eile viimast korda läbi ja tegin enesehinnangu, mis oli ka osa sellest ülesandest. Sotsiaalteadus endiselt mind väga ei huvita, aga andsin endast õppimisel kõik ning olen oma tulemustega täitsa rahul:

TMAd on kõik ülesanded, milles suurim osa oli essee ja tihti oli neil lõpuks väike enesehinnangu ülesanne. iCMA oli tegelikult ülilihtne valikvastustega harjutus, aga midagi läks mul seal väga untsu. Tegin ühe korra kõik ära, siis paar päeva hiljem läksin ja muutsin paar vastust, mis ilmselt hinde alla tõmbasidki. Aga vähemalt ei kukkunud läbi.

Järgmine moodul hakkab 3. oktoobril ning selleks on Uuriv Psühholoogia 1, mis on sissejuhatav moodul psühholoogiasse. Mul on nii nii hea meel, et ma saan lõpuks midagi psühholoogiaga seonduvat lõpuks õppida ja ma arvan, et mul on siis ka natukene rohkem motivatsiooni õppimiseks.

Algava semestri raamatuid on seekord kolm ja need tulid kohale paar nädalat tagasi. Olen aga oma praeguse mooduli viimase esseega tegevuses olnud ja ausalt ei ole ma uusi õpikuid sirvidagi jõudnud. Ostsin endale õppimiseks kausta ka, et A4 lehele oleks parem kirjutada ja üldse, sest kontoritarbed on minu jaoks põnevad.

Nädal tagasi avanes ka uue mooduli õppeleht internetis, mille järgi ma siis õppima saan hakata. Eile tegin kaks esimest väikest ülesannet ära ja kohe-kohe hakkan esimese nädala asju uurima, et natukene ees olla alustuseks.



Avastasin ka, et see moodul kestab maikuu lõpuni, mis tähendab, et peale seda järgmine moodul algaks järgmise aasta oktoobris. Vaatame, kuidas meil olukord on, sest siis oleks mul võimalus poole kohaga õppimise asemel täis kohaga õppida. Oleneb, kuidas Cooper end siis üleval peab ja kui palju rohkem aega mul õppimiseks oleks. Tundsin küll praegu lõpeva semestri juures, et ma ei pidanud eriti üldse pingutama ning ma suutsin üsna kiirelt materjali läbida. Aga eks vaatame, ehk Cooper suudab siis iga öö läbi magada ja mul on natukene rohkem energiat (unistada ju võib!).

Lapse kulul natukene nalja

Vahepeal on mul igav ka, kui Cooper mitu minutit järjest ühe koha peal istub ja MTVd vahib. Hiljuti proovisin oma telefoni kaamera seadmeid ja tegin Cooperist tuukri, päkapiku, suvitaja ja Hello Kitty :)

Mu lemmikpilt, issile saatsin tööle, tema päris nii ei arvanud :P