Kui väga midagi ei tee, siis ei kipu siia kirjutama ka, aga elumärki tahaks ikka näidata. Viimased nädalavahetused on üsna igavad olnud, sest pereisa elab kõvasti ragbi maailmameistrivõistlustele kaasa. Eile oli poolfinaal ning Uus Meremaa sai läbi, seega on veel järgmise nädalavahetuse finaal vaja üle elada, siis saame issi tagasi. See ja järgmine nädal ei ole meil üle tee Children's Centre's ühtegi ringi ka, mida nüüd on lausa 4 päeva nädalas. Kolm nädalat järjest saime selle kaudu tasuta ligidal olevasse soft play'sse ka, siis oli lausa viis tööpäeva sisustatud, küll oli tore. Mitte, et me kuhugi hetkel kipukski, sest oleme kõik jälle haiged. Cooper ees tatine, meie ikka järgi. Pea on nii paks, et hea meelega logelengi kodus diivanil päev otsa.
Üks suurim muutus Cooperiga viimasel ajal on see, et ma üritan ta öist piimajoomist eemaldada. Öösiti ärkas 2-3 korda ning ühe korraga jõi 4 untsi piima (u 115ml, inglise keeles fluid ounce, vedeliku mõõtmiseks). Hakkasin piima siis veega lahjendama. Esimene nädal 1 unts vett, 3 piima. Teine nädal pool vett, pool piima. See nädal saab ta 3 untsi vett ja vaid 1 unts piima. Suurim üllatus on olnud see, et ta seda lahjendatud piima joob ja täisrasvast piima ei nõua. Isegi kui ma sellest saan lahti, et ei pea külmiku juurde piima võtma ning saan talle vaid voodi kõrvalt vett anda, oleks minu silmis edasiminek. Nüüd viimased 3 ööd on ta vaid korra ärganud, üks öö oli harv juhus, et ta magas öö läbi. Selle juures on suurim rõõm ka sellel, et Cooper nüüd hommikusööki hea meelega sööb. Seda ta varem ennem 2-3. tundi pärast ärkamist ei puutunudki. Nüüd nosib hea meelega juba 10. minutit pärast ärkamist röstsaia. See, mida ta hommikusöögiks tahab, on omaette teema, sest see on väga kitsas valik, kuna putre ja hommikusöögihelbeid ta ei võta suu sissegi. Järgmine nädal proovin talle vaid vett öösel anda ja vaatame, kas ta kunangi otsustab ka, et ei viitsigi vaid vee jaoks üles ärkama hakata.
Suure emaks olemise kõrvalt olen uue mooduliga väga usinalt õppinud ka. Just sai neljanda nädala asjad õpitud ning juba saab esimest hinnatavat kodutööd ka kirjutama hakata. Olen muudkui ka mõelnud, mida ma oma psühholoogia erialaga edasi teen. Olen pikalt mõelnud, et tahaks töötada vaimupuuetega inimestega. Teine mõte on, et neuropsühholoogia on ülimalt põnev. Seda oma õppematerialidest õpitu põhjal ning natukene Grey's Anatomy'st mõjutatult. Esmalt tundub see küll ülimalt suur ja uhke eesmärk, mis on kättesaamatu. Samas, midagi ei ole kättesaamatu, kui ma selle nimel tööd ei tee. Kliiniliseks neuropsühholoogiks saamiseks peaks ma küll veel aastaid ja aastaid õppima ja doktorikraadi saama, kuid see oleks minu meelest ülimalt prestiižne amet. Mul oleks endal enda üle uhke olla ja kindlasti oleks ka Cooper. Küll mul on alles suured unistused vahepeal :)
No comments:
Post a Comment