RIP Valge Orhidee

Olen alati mõelnud, miks meie valge orhidee nii kidur on. Samal ajal kui roosa orhidee õitseb täiega ja õied on pikalt kestnud, siis valgel orhideel tulid küll mõned õied, aga need närtsisid üsna kiirelt.

Otsustasin taime uurida ja avastasin, et selle varred olid mingeid pruuni täpikesi täis, mis olid ka lehtedel. Google väike otsing andis tulemuse, et tegemist on mingi putukavärgendusega, mis on ravitav, aga võtab aega. Meie väikesel lillekesel olid need täpid aga isegi väga juurte juures, seega otsustasin, et pigem viskame selle välja ja vähemalt ei ole ohtu, et lopsakas roosa orhidee ei nakatu.

Nüüd ongi köögiaknal alles vaid kaks jõulukaktust (taaskord üks kasvab mühinal, teine natukene vaiksemalt), kolm potti basiilikut ning vaid üks orhidee. Üsna hõre tundub, aga aknast näeb nüüd rohkem välja.

Lebo töö juures

Nädala avastus oli see, et ma saan oma tööarvutis Google Chromega käia lehekülgedel, mis Internet Exploreris on ära blokitud. Sedasi ma täiesti häbenematult trükin siin ja teen näo nagu ma teen tööd.

Olgem ausad, täna ma lihtsalt ei viitsi asjalik olla ja ka mitte keegi teine siin kontoris. Vastan telefonikõnedele, saatsin paar tagapärimist teistesse osakondadesse, et mõned projektid õigeaegselt tehtud saaks, saadan klientidele emaile, saatsin Heathrowsse telefonikaarte ja teen nädalat kokkuvõtvaid Excel tabeleid. Peale selle loen uudiseid ja laisklen, aga täna on ju reede, seega natukene võib. Lisaks ei ole ühtegi ülemust kontoris, seega pääseme kõik kergemalt.

Paarile töökuulutusele olen ankeedi saatnud, mis tundub küll töö juures tehes üsna alatu, aga samas kui midagi muud teha ei ole, siis hea aja veetmise moodus. Praegusel protseduuride juhi kohal on mul alles olla vaid üks nädal ja siis tuleb N tagasi, kes Austraalias reisimas käis.

Peale tööd tuleb väike tripp toidupoodi, kus plaanis osta peale paari hädavajaliku toiduaina pudel veini. Ma ei ole kaks nädalat veini joonud, seega palgapäeva puhul natukene luban. Maikuus olen aga hoopis teine inimene: ei joo alkoholi, ei söö iga päev kooki, joon palju vett ja kui igapäevane vihm otsa saab, siis hakkan jooksmas ka käima.

Lõpetan mõttega, et hirmsasti tahaks veel õunakooki, mis ma eile tegin...

Biskviit vol 2

Tuli välja parem, kui laupäevane pannkoogi moodi biskviit, aga siiski mitte perfektne. 

Kasutasin 4 toasooja muna, 2dl suhkrut, 1dl jahu, 1dl maisijahu (kartulitärklise asemel, sest seda meie poes ei leidunud) ja 1tl küpsetuspulbrit. Taigen tuli minu meelest ideaalne - vahustasin mune suhkruga 6 minutit ja see oli ülimalt õhuline, sõelusin jahud kaks korda läbi ja segasin imeõrnalt  munavahu hulka. 

Ma olen kindel, et viga on küpsetuses. Esmalt küpsetasin 20minutit 200C juures ning kook kerkis nähtavalt ülihästi. 20minuti lõpus oli aga keskosa veel jumalast vedel, seega vähendasin temperatuuri 175Cni ning küpsetasin veel oma 35minutit, kuni ma lõpuks enam-vähem küpsenud biskviidi sain. Ilusastki kerkinud kook vajus küll keskelt vähekene lohku ning pealne oli kergelt besee-moodi ja krõmpsuv, seega tuli pealset natukene ära lõigata.

Peale panin kohvikoogist järgi jäänud kreemi ning mõningad röstitud mandlid ja maitse oli iseenesest väga hea ja täitsa biskviidi moodi.

Varsti tuleb kindlasti proov 3, sest ma pean saama ideaalse biskviidi! Siis on plaanis lasta koogil 200C juures kohe vähemalt 35-40 minutit küpseda. Kõik, mis ma teen, PEAB alati hästi välja tulema, seega ma ei saa keskpärase tulemusega leppida, eriti kui plaanis vähem kui kuu aja pärast olevaks pulma-aastapäevaks ise üks uhke tort valmis meisterdada.

Stay tuned...

Lihtsuses peitub võlu

Me suutsime olla kaks nädalat ilma Sainsburys käimata! Paar korda väikesest Tescost piima-saia ostsin, aga kodus läks kõik viimased toiduraasud ärakasutamisele, mis oli hea. Tänaseks oli mul üksikasjalik nimekiri olemas, millele kõigele isegi sain hinnad kõrvale. Ostsime mõned asjad lisaks ja toiduarve tuli seekord £65, mis on meie toidukoguse kohta üsna hea. Meil on hulgaliselt kanaliha ja aedvilju ja loodetavasti ei pea me nüüd kaks nädalat jälle suures toidupoes käima. 

Peale toidupoes käiku tegin kiirelt pärmitaigna, millest valmistasin üleval pildil oleva pitsasaia. Kerkinud pärmitaigna rullisin lahti, määrisin peale natukene võid ning kondentseeritud tomatipastat. Puistasin peale hulgaliselt tükeldatud sinki ja juustu, keerasin taigna rulli ja küpsetasin u 20 minutit ahjus. 

Tulemus oli nii hea, et me mõlemad sõime kõhud hästi punni. Eks viimasest söögikorrast oli u 6h möödas ka ja kõhud olid peale väljaskäiku üsna tühjad.

Magusaks proovisin teha kohvitorti, aga juba biskviit ebaõnnestus täiesti ning jäi keskelt natukene tooreks. Panin tordi ikka kokku, kraapisin toore taigna välja ja panin keskele rohkem kohvikreemi. Hetkel see ollus taheneb külmikus ja varsti proovin ära, kas tasub ikka süüa.

Igatahes järgmine suur eesmärk on ära õppida korralik tordipõhi :)

Teleseriaali meelde tuletades

Täitsa hulluks ajab... Mul on juba paar kuud olnud meeles üks teleseriaal, mida ma väiksena vaatasin, aga selle nimi ei tule meelde ja mitte midagi ei leia ka Google abiga. 

Vaatasin ma seda telerist 1990aastatel ning see oli Ameerika päritolu pere-komöödia seriaal. 

Tegemist oli perega (ema, isa, poeg, tütar), kes elasid kas loomaaias või mingis loomade varjupaigas. 

Minu meelest oli seriaali algusmuusikaks "The Lion Sleeps Tonight".

Neil oli ahv, kes aknal kõõlus ja vahepeal eksis krokodill ka nende elamisse ära.

Võib-olla ma kujutan ma seda täiesti ette, aga ei anna rahu ja hirmasti tahaks teada, kas keegi teine seda mäletab või ehk isegi nime teab.

Tuunikala-pasta ja suhkrust võõrdumine

Olen korduvalt siin maininud, et väga tahaks enda suhkru-söömist vähendada. Minu küpsetamise armastamise juures on see väga raske ja hale on mehest, kes niutsub õhtul, et nii hea oleks muffineid näksida. Aga ma ei tee neid! Kuigi on alles teine päev, kus ma olen tõsiselt tubli olnud ja mitte ühtegi kooki ega magusat asja söönud, on see tõsine edusamm. Näiteks täna peale lõunasööki sõin magustoiduks apelsini ja peale õhtusööki sõin õuna.

Tuleb tunnistada, et mida vähem suhkrut tarbin, seda vähem tahan.

Täna avastasin imeilusa koogiblogi ja ma isegi suudan seda vaadata ilma ila tilkumata. Okei, natukene tilgub, aga ei ole tunnet, et ma kohe suren maha, kui ma kooki küpsetada ja süüa ei saa. Plaanis on oodata nädalavahetuseni ja siis natukene maiustada.

 Õnneks on meil kodus imevähe suhkrut, seega ei saagi küpsetada. Oh, kui kahju.

Üleüldse on kapid tühad ja külmik on üsna õnnetu, aga ma olen võtnu sihiks, et reedeni me toidupoes käi. Meil on mõned natukene patused asjad (üks pitsa, friikad ja paneeritud kanafileed) sügavkülmas, mis oma toidukorda ootavad, lisaks aedvilju, meil on mune, riisi, pastat, hakk-sojat, seega nälga me ei jää.

Täna oli aeg teha pastat. Lapsena ma makarone ei söönud, aga nüüd söön neid vähemalt nädalas korra. Ehk mulle lihtsalt ei meeldinud need kuivad makaronid, mida eestipäraselt vaid vorsti või hakklihaga tehti. Praegu aga nosiks neid hea meelega. Makarone/pastat hakkasin ma hea meelega sööma Cardiffis, kus sai elamist itaallastega jagatud ja nemad tegid pastat hoopis teistmoodi, kui minu ema ja tädi on seda teinud, koos kastmega ja palju maitsvamalt.

Tänase pastaroa jaoks kasutasin ühe purgi tuunikala, pool sibulat, kolm tomatit, soola, pipart, maitseainesegu, piprakastet. Esmalt panin makaronid keema. Teises kastrulis praadisin sibula, lisasin tuunikala ning seejärel väikesteks tükkides lõigatud eelnevalt kooritud tomatid. Seejärel lisasin vürtsikastme ja maitseained ning lasksin sellel segul umbes 10 minutit haududa, kuni makaronid keesid. Kui kõik oli valmis, siis segasin nad omavahel segamini ning serveerisin kõva riivjuustuga.

Kiire ja maitsev, mis üks tööpäeva pärastine õhtusöök peabki olema.

Olümpiale

Eile saime natukene kodust välja ning viskasime pilgu peale Olümpia linnakule ja Westfieldi kaubanduskeskusele Stratfordis. Olümpialinnakut veel ehitati kõvasti ning turvasüsteem oli seal juba kõva. Isegi paar giididega turmismigruppi uudistasid ehitisi üle aia. Kaubanduskeskus ise oli isegi suurem, kui White City oma, kus me tavaliselt käime. Ka rahvamass oli palju suurem. Ma ei taha mõeldagi, kui palju inimesi seal on, kui Olümpia algab. Siis me kohe kindlasti sinna ei lähe ja kavatseme üldse kesklinnast eemale hoida.

Täna sain hommikut üksinda veeta, sest kallis kaasa suutis kella 5ni hommikul üleval olla ja XBoxiga mängida. Tegin natukene trenni, sõin putru ja nüüd neljandat kohvi juues kandideerisin paarile töökohale. Jep, olen hakanud kohvi jälle jooma.

Töökohtadega esialgu mõtlesin, et super oleks praeguse töö kõrvalt kodus mingit trükkimise tööd teha lisarahaks, aga kahjuks selliseid pakkumisi eriti ei ole. Seetõttu kandideerisin paarile klienditeeninduse kohale meie ligidal, mille palk on palju suurem, kui mu praegune.

Peale selle olen hakanud tõsisemalt mõtlema kodusele väikesele koogi-ärile ka. Olen hakanud sellega natukene eeltööd tegema ja taoliste koduste äride kodulehekülgi uurima ning veebisaite, mis annavad abi oma äri alustamisega. Lisaks sellele tuleks saada paar tervisekaitse dokumenti, firmale nimi mõelda, firma registreerida, logo välja mõelda, koduleht valmistada, reklaamlehed valmistada ja siis olekski nagu päris.