2a ja 4k vanune Cooper

Aeg on viimasest Cooperi teemalisest postitusest möödunud ja paneks kirja, et ta meil ikka natukene areneb ka. Päris lapsgeenius ta ei ole, aga täitsa tubli kahene.

Söömine

Cooperi toitumine on meil küll alati probleemiks olnud. Kui mingi aeg ta isegi hakkas päris toitu sööma, siis viimased kaks kuud olen ahastuses olnud, et laps jälle midagi ei söö. Küll paari viimase päeva jooksul on olukord paranenud. Ta on kõige üle lihtsalt ülimalt pirtsakas. Ainsad, mida ta praegu hea meelega sööb on röstsai, kananaginad (või mis iganes nende nimi eesti keeles on), kurk, indiatoidud riisiga (korma tundub lemmik olevat), mõned muud toidud aeg-ajalt. Hea meelega ajaks vaid krõpsu ja pontsikuid näost sisse, kui vaid saaks, aga neid ta nii tihti ei saa, kui tahaks. Puuviljadest sööb vaid banaani, kuid sedagi üks nädal sööb mitu päevas, teine nädal ei kõlba keelegagi katsuda.

Joob enamasti vett. Üle päeva saab mahla, aga ise tundub ta vett eelistavat. Kuigi tal just maailma parim dieet ei ole, siis vähemalt ükski limonaad ega koola tema huuli veel puutunud ei ole.

Kana-kormat ja riisi nosimas.

Magamine

Magab ta tunduvamalt paremini, kui näiteks aasta tagasi. See, et ta öö otsa magab, on aina tihedam nähtus. Lõuna-uinakuid teeb ta umbes pooltel päevadel. Enamasti siis, kui on mul öö-vahetuste vaheline aeg ja mina päeval magan. Päevauned on tihti üsna hilja, 15 ajal ja võivad vabalt 3-4h pikad olla. Neil päevadel läheb ta ka üsna hilja ööunne, tihti 22 ajal, mis sobib, sest P peab mind kella 21ks nagunii tööle sõidutama. Päevadel, kui ta lõunaund ei tee, on ta tihti 18:30 voodis norskamas.

Magama jäämine on tal küll omaette ooper viimasel ajal. Magama jääb vaid eelnevalt piima juues ning peab kas minu või P peal pikutama. Kui piim otsa saab, siis keerab end ringi meie peale risti (nagu alumisel pildil) ja kui hästi läheb, siis paari minutiga norskab. Teinekord üritab veel mängida ning P peab paar korda tõsiselt Cooperile ütlema, et ta magama läheks (minu sõna ei kuulata, issi oma küll). Magama jääb ta meie voodil ja enamustel öödel tõstan ma ta mingi aeg oma voodisse, mis on veel meie oma kõrval. Aeg-ajalt jääb ka meie keskele magama. Mõningatel öödel ta ka ärkab oma voodis ning kolib siis meie juurde edasi magama. Ärkab ta olenevalt päevast 6-7 ajal. Täna oli küll suur erand, magas üldse halvasti öösel ning siis kell 4 otsustas, et ta enam magada ei tahagi. Õnneks tänased ööd on harvad.

Sedasi magame me koos, kui ma oma öötöö vahepeal üritan natukene und saada.

Lutt

Nagu ülemistel piltidel näha, siis poiss magab veel lutiga. Seda saab ta ainult magades, ärkvel olles on tal lutt keelatud. Õnneks ta selle üle väga torsis ei ole ja ilusti sülitab alati luti välja, kui üles ärkab. Me ei näe selles mingit probleemi, et tal see veel öisel ajal on. Mitte ühtegi kaisulooma ta endale võtnud ei ole (peale meie), seega väike lohutus öiseks ajaks. Minu meelest pea-asi, et tal see päeval suust väljas on.

Mähkmed

Siinkohal vist paljud eestlased küll ahastavad, et mu laps veel mähetes on, kuna Eestis tundub olevat väga popp laste varajane potitreenimine. Seal mähete hindu nähes ma tegelt ei imesta...

AGA meie järgme juhtnööre, mis meile siin riigis antakse, mis enamus soovitavad järgida oma last ja potitreeningut teha siis, kui nad ise selleks valmidust näitavad. Mis tähendab, et mingil ajal hakkavad nad täitsa ise potti küsima või mähkmeid vihkama. Poste puhul peetakse tavaliseks, et nad umbes kolmeseni mähetes on ja kõigil on täitsa poogen, kelle laps on veel mähetes ja kellel ei ole. Eestlased, võtke õppust.

Meil on kodus kõik vajalik potitreeninguks olemas ning aeg-ajalt, kui Cooper sabarakuna minuga koos vetsus on, istub ilusti ka enda potile. Seda teeb ta küll vaid mähetes või pükstes. Aeg-ajalt üritan ma teda ikka sinna mähkmeta ka üritada panna, aga sellest keeldub ta absoluutselt. Ja ma ei hakka oma last poti peale sundima, et ta hakkaksi arvama, et pott on hirmus. Mähkmevaba aega me ka väga lubada ei saa, sest meie korter on vastikult tervenisit vaibaga kaetud. Ei tundu, et Cooper väga tunnetab, kui ta häda teeb, seega vaip oleks meil ilmselt mähkmevaba aja lõpuks kõik pissist läbi vettinud. Küll kuti oma tempos mähkmest vabaks saame.

Väike kunstnik.

 Kõne

Kõne on kindlasti üks, mis on viimase paari kuuga kõige rohkem arenenud. Kahjuks küll inglise keel. Omaette olles räägin Cooperiga küll usinalt eesti keelt, aga kuna P on mõnda aega kodune olnud, siis inglise keelt on meie kodus hetkel rohkem. Kuid harjutan edasi ning loodan, et kui inglise keel tal rohkem selge, siis õpib eesti keele ka kõrvale. Eesti keelest saab ta aru küll sama hästi kui inglise keelest, seega ma veel lootust ei kaota, et ta meil päris rääkima hakates kakskeelne on.

Üksikuid sõnu ütleb ta juba palju-palju ning väga meeleldi kordab uusi sõnu meie järgi. Kahte sõna paneb ta veel harva kokku. Enamasti on selleks 'mummy catch' või 'daddy catch' (emme püüa, issi püüa), kui ta meile palli viskab. 'Wake up' karjub ka meeleldi, kui me magamist mängime. 'Thank you' oskab ka ilusti öelda, kuid aeg-ajalt vahetub see minu rõõmuks eestikeelse 'aitäh'iga. 

Numbreid meie noormees aga armastab. Loeb kõik 10ni, kuigi seitset (seven) on natukene raske öelda. Tunneb kõik ilusti isegi kirjapildis ära, mis küll hetkel tähendab, et ta igasuguste suvaliste asjade pealt numbreid muudkui loeb. 

Laulma on ta ka viimasel ajal natukene hakanud, kuigi selle sõnu ta veel ei ütle, aga viisi oma pudikeeles peab küll. Lemmik on Twinkle Twinkle, mille juurde ta alati usinalt liigutusi ka teeb.

Cheese! paar nädalat tagasi muuseumis käies.

Lasteaed

Lasteaias käib meil nagu hoopis teine laps. Kui esimesed kolm kuud jätsmine ta sinna iga kord nuttes, siis nüüd ilusti jalutab ise lasteaeda sisse, lehvitab ja hõikab 'bye!' ning suundub mängima. Juba kodus lasteaeda minekuks valmis sättimine on alati lihtne ja läheb meeleldi meie suureks rõõmuks.

Mida Cooperile teha meeldib?

Üks suur-suur lemmik viimasel ajal on küpsetamine. Talle nii meeldib kõik ained kaussi panna ja kokku segada (minu abiga muidugi). Kui midagi pärmitaignast teen, siis meeleldi sõtkub enda väikest tükikest. Päris iga kord ta küll küpsetisi ei söö, aga valmistama on kõva. Väga tihti võtab ise kapist jahu (see on meil ühes alumises kapis) ja vispli välja ja nõuab, et me nüüd midagi teeks.

Tegime üks päev juustu-küüslaugu saiu ning kaneelikukleid.

Mängimine ja autod on ta teine suur kirg. Ta suudaks oma autosid tundide viisi ritta panna. Cars on meil hetkel kõige rohkem vaadatud multikas ka. 

Tegelikult ta päris PlayStationiga veel ei mängi, aga kui issi korraks mängimast ära kaob, siis on alati usinalt tema kohal. Tehnikahuvilisena tahvelarvutil mängib meeleldi omi mänge, enamasti numbritega või autopuslesid.

Cooper on ka hirmus kõva peituse mängija. Tavaliselt suvalisel hetkel paneb käed silmade ette ja hakkab numbreid lugema, siis peame meie peitu minema. Lõpus hõikab 'ready, come!' ja siis läheb otsimine pihta. Ise ta veel peita ei oska, tavaliselt seisab lihtsalt keset tuba ja üritab vaikselt olla, aga eks harjutamine teeb meistriks.

Muud

Kaalu on tal hetkel 16kg, pikkust ei tea, sest ta ei püsi piisavalt paigal, et teda uksepiida vastas ära mõõta.

Hambaid on tal 19 ning viimane 20s on ka otsa välja ajanud. Kõige tagumised on alles viimase paari kuu jooksul välja tulnud, seega loodan, et ehk ta toidust keeldumine on hammaste tuleku süü.

Üldiselt on ta väga-väga armas ja kaisulembeline poiss. Tihti tuleb ja kaisutab ja annab küll ühe küll teise põse peale mopsuga musi.

Tüüpilise kahesena on ta emotsioonid laest lakke ning kisa on igasuguste pisiasjade üle kõva tulema. Aga eks see käib asja juurde.

Aprillis-juunis tehtud kudumid

Blogivaikuse ajal ei ole ma varrastel absoluutselt puhata lasknud. Tunnetan ise, et olen kudumises natukene osavamaks läinud ning suur osa selles on inglisekeelsete juhendite lugemise ära õppimine.

Eelmise kudumispostituse lõpus lisasin pildi poolikust sallist, mis nüüd on täitsa valmis. Paremal pool on väike täke, kus silmus mitu rida maha ununes, aga kaela pantult pole see üldse näha. Mõnus soe sall, mida on hea tööl õlgadele visata, kui seal väga külmaks läheb.

Lisaks olen ära õppinud õmblusteta ühes tükis kampsuni kudumise. Kui varem tundus see hirmraskena, siis pole absoluutselt. Kõige esimene harjutus oli lihtne kampsun Cooperile, mis kootud ringis alt üles.

Kehaosa ja varrukad valmis enne kokkukudumist.

Asjaosalisel uhkelt seljas.

Lisaks paksudele kampsunitele tahtsin endale väga suvisemat pluusi ka. See oli üsna lihtne, kuid aegavõttev projekt tööl igavledes. Aega võttis, kuna üsna peen lõng, aga valmis sai ja ma olen sellega rahul. 

Kui eelmine kolmnurkne õlasall mulle meeldis, siis hirmsasti tahtsin teha ka ühte pitskoes õlasalli. Mul oli ilus roheline lõng olemas ning Ravelry'st leidsin ka sellele sobiva mustri. 

Poolik töö.

Pestult pressimas. Kahjuks ära kuivades hakkasid ääred ikka natukene rulluma, aga üldpilt on endiselt hea.

Väike beebikampsun, mille puhul proovisin ülevalt-alla ühes tükis kudumist, mis on ka üllatavalt lihtne. Mõnus muster ja kiirelt sai valmis, mis on miski, mis mulle meeldib. Suured projektid vahepeal viskavad poole peal üle. Ehk ühel päeval endale või siis kellelegi kingituseks.

Häbipost poolikutest projektidest.

Tahtsin üle pika aja kahe lõngaga üritada mustrit kududa. Natukene rohkem, kui pildil on ühe soki jaoks valmis, aga väga rahul ma ei ole ja pole kindel, kas lõpetan ja teise soki teen. 

See alt-üles kootud kampsun on tegelikult valmis kootud, ootab vaid nööpe ja siis pressimist, aga ma ei ole sellele veel sobivaid nööpe leidnud.

Ülisuur kampsun minule, mis oli mu esimene ülevalt-alla ühes tükis kudum. Mustrit sai natukene valesti loetud ja see on hiiglaslik, mistõttu on ka terve igaviku võtnud. Varrukad on endiselt puudu, ootan tahtmist neid edasi teha. Vähemalt talveks peaks üks suur ja mugav kampsun valmis olema.

Brexit

Elu on vahepeal vaikselt edasi kulgenud töö ja rahuliku koduse elu saatel. Nagu ilmselt ka Eesti meedias juttu olnud on, siis meil eelmine nädal toimus Brexit ehk referendum Euroopa Liitu jäämise või lahkumise poolt. Enamus neist, kes valimas käisid, otsustasid, et UK peaks EList väljas olema. Mis tulevik toob, väga ei tea, eks näis.

Mina, kui Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, valida ei saanud. Kui oleks, oleks ma muidugi jäämise poolt hääletanud. Paanikat ma tulemuse üle küll ei tunne, sest ühtegi sisserännanut nad asjata välja viskama ei hakka, kui siin juba pikalt oldud. Tulevaste muullaste sisse saamine ehk on natukene raskem, aga kes seda ka teab, päris Põhja-Koreaks UK vast ei muutu.

Kõige rohkem on kogu referendumi juures muret tekitanud inimeste reaktsioon. Reede hommikul, kui kõik valimistulemused teada said, oli mu Facebook täis palju ahastust ning mitmed täitsa Britidki olid mures, kas nad peavad ära kolima, et oma lastele parem tulevik tagada. Absoluutselt mitte ükski mu sõpradest-tuttavatest sel sotsiaalmeedialehel ei jõisanud, et juhuu, oleme EList väljas. Samas tean, et nii mõnedki hääletasid välja, kahjuks tihti küll kõiki poolt- ja vastuargumente mitte lugedes.

Siinses meedias on üsna palju kavastatud, kuidas marurahvuslased on siinsete eurooplaste ja ka teiste muullaste vastu ülimalt rassistlikud olnud. Küll ollakse vastikud toredate poola ettekandjate vastu, öeldes, et miks sa nii rõõmus oled, kui varsti minema pead. Lisaks on juhtunud piisavalt seda, et ka Indiast (ja paljudest muudest maadest väljaspool ELi!) pärit inimesed saavad samuti sõimu tänaval, et nad varsti minema peavad. Näitab, kui asjatundmatud paljud siinsed elanikud kahjuks on.

Valimistejärgselt on alla astunud meie peaminister David Cameron, küll mitte koheselt, ning mitmed muud üsna tähtsad poliitikud. Hoiame nüüd hinge kinni, et kes selle tähtsa rolli järgmisena endale saab. Lisaks tahab Šotimaa taaskord referendumi pidada, et muust UKst iseseisvaks riigiks saada ja taas ELi liikmesriigiks saada. Eks näis, on ajalooliselt põnev aeg selle riigi jaoks.

Väga detailidesse ma ei hakka minema, sest ausalt ma neid väga ei tea ja suurt uuringut ma kogu teemasse teinud ei ole, sest see ei olnud minu otsus. Ma ei arva küll, et UK järsku keskaega langeb ning ebakindlus mõjutab alati valuutakursse jms nagunii.

Meie oma pikaajalist tulevikku siin riigis nagunii ei näe. Loodame väga-väga lähiaastatel piisavalt raha kokku säästa, et mõnda aega Eestis elada, et Cooper end natukene rohkem eestlasena tunneks, ning siis Uus Meremaale ära kolida ja P perele ligidamal olla.

Maailma parim reis Eestis!

Hirmus on mõelda, et Eestis käigust on juba kaks nädalat möödas! Esimene kord, kui Cooper ja Phil Eestit nägid, seega oli ka mulle väga teistsugune Eestis käik koos oma väikese perega. Siiamaani kindlasti kõige parem Eesti reis või puhkus üldse, sest me kõik nii nautisime seda. Oleks kohe raha võtta, millega seal mõne aja ära elaks, koliks hea meelega Eestisse mõneks ajaks tagasi. See on midagi, mida ma ei ole iial öelnud ega mõelnud...

Cooperi esimesed lennukisõidud on ka tehtud. Valmistusime kõige hullemaks, aga läks üsna normaalselt. Või kui normaalselt üks kaheaastasega lennukisõit olla võib. Kõige hullem oli see hetk, kui ta pidi lendu tõusmise ja maandumise ajal oma toolis turvavöös istuma. 

Lendasime Lufthansaga Manchesteri lennujaamast läbi Frankfurti. Lapsega reisimiseks üsna hea lennufirma, sinna sõites anti Cooperile värviraamat ja pliiatsid, tagasi sõites sai ta pusle ning lisasnäkke.

Lend Frankfurti oli 1h 40min, mis oli talutav, kuid Frankfurtist Tallinnasse läks 2h 15min ja viimase poole tunni jooksul hakkas poisil silmnähtavalt igav ning ta üritas muudkui jalutamas käia.

Frankfurtis lennukeid vaatamas lendude vahel.

Tallinnas ootas meid ilusti rendiauto, millest ma üldse pilti teha ei jõudnudki. P on elu aeg paremal pool rooliga sõitnud, seega sai põnev olema. Ta küll arvas, et liiklus on teisel pool, aga alles autosse istudes tuli ka pähe, et käigukang on teisel pool. Kuna esimese öö veetsime Tallinnas, siis vähemalt palju ta sõitma ei pidanud, kuid pidi natukene kesklinnas sõitma. Seega, kui keegi nägi Lennujaama lähistel kummaliselt ja aeglaselt sõitvat autot Liivalaia poole teel, siis need olime meie :P

Tallinnas üürisime endale ööks korteri Liivalaias ja see oli nii super. Hind oli soodne, meil oli palju ruumi ja asukoht oli täitsa paras.

Poisid puhkamas pärast reisimist.

Cooper kiitis Eesti heaks.

Öine vaade korterist.

Plaan oli esmalt olnud üsna vara ärgata ja siis Tallinnaga tutvuda, aga kui mu äratuskell kell 8 helises ja kõrval selline vaatepilt oli, siis ei olnud südant neid äratada. Põõnasid 10ni, ma läksin 9:30 pessu.

Ilmaga meil Eestis käigu ajal vedas väga. Käisime tiiru Vanas Tallinnas ning natukene mere ääres. Mingi aeg andis Cooperi Eestist ostetud mähe üles, kui ta mu süles oli ning siis oli suur jooks auto juurde tagasi, kus kõik vahetusriided olid. Hea jooks 15kilose kutiga mere äärest Solarisse parklasse :D

Selleks ajaks mõtlesime, et aeg on ka Võru poole sõitma hakata. Autosõit ise läks ludinal, P'l oli vasakul pool sõitmine selgem. Tegime vahepeatuse Tartus Lõunakeskuses, et tädi elukaaslasele sünnipäevakink osta, mida pidime Tallinnas vaatamas, aga mis meelest läks.

Autosõidulised.

Neid on UKsse nii vaja! Cooper alati hea meelega läks kärru, mitte ei jooksnud mööda poodi ringi nagu segane.

Esimesel õhtul Võrus olimegi lihtsalt pere seltsis, nautisime ilma, vaadet Tamulale ja veini.

Järgmisel päeval käisime Munamäe tornis ära. Küll hoiatasin P't, et raske matk ja ta pidi lõpuks künka otsa jõudes peaaegu naerukrampide kätte ära surema. Aga vaade tornist oli endiselt imeline.

Perepilt.

Tüüpiline pilt Cooperiga. Tallinnas meeldisid meile need pluusid nii väga, et ostsime ühe mulle ja ühe Phillipile, hiljem alles lugesin, et need on olümpiariided :D

Õhtu Võrus oli taas pere seltsis, grillisime, jõime veini ja nautisime ilma.

Seejärel käisime Valgas. P tahtis väga Lätis ära käia, seega mõtlesin, et Valga on selleks parim, saab lihtsalt piiripunkti kõrval pilti teha. Jõudsime sinna aga Piirilaadale, kus oli meeletult inimesi. Käisime tiiru laadal ära, Cooper sai kaubamajas autos sõita ja tulime Võru poole tagasi.

Õhtupoolikul käisime ära kohustuslikul jalutuskäigul Tamula rannast Roosisaare sillani.

Cooper tõelise looduslapsena nautis väljas olemist väga. Jooksis rõõmsalt igal pool ringi ning liiv oli tema jaoks ka lahe.

Nii lahe, et ta pidi ära proovima, mis see ka maitseb. Tõelise totuna krõmpsutas ta seda hea meelega, kuigi üle ühe ampsu me ei lubanud võtta, juhuks, kui järgmisel päeval mähkmes tsement on.

Selle päeva õhtul oli tädi elukaaslase suur juubelipidu, kus me kolmekesi kestsime vähe, sest Cooper läks seal väga kiirelt väga virilaks väsimusest. Mina olin paar tunnikest, kuni poisse igatsema hakkasin. Cooper küll siis juba magas ning P'ga saime jälle rõdu peal istumist, veini ja üksteise seltskonda nautida, sest ega meil kodus olles väga palju aega sedasi lõõgastuda ei ole.

Järgmisel päeval käisime kiirelt Mustlas, et näidata, kus ma üles kasvasin ja ema haual. Viisime küünlaid ja emale roosi.

Kaunid Võru majad, kus Cooper tahtis jalga puhata nagu väike jota :P

Esmaspäeval me vist midagi väga konkreetset ei teinudki või ei tule meelde. Õhtupoolikul käisime P'ga kahekesti väljas, esmakordselt pärast Cooperi sündi. Cooper jäi ilusti kell 8 magama, et vanaema-vanaisa ei pidanud temaga väga tegelema ning magas kuni me koju jõudsime. Väga maitsev eine Ränduris ning mõned dringid.

Teisipäeva veetsime päeva Tartus. Kusagil väga konkreetses ei käinud, jalutasime natukene ringi ja Botaanikaaias. Ilm oli hirmus palav ja mõnus.

Rõõmud, kui reisid käruta ja laps ära väsib.

Cooperi esimene  kohtumine veesprinkleriga.

Meie kõigi esimene kord Hesburgeris. Nii lahe, et laste mänguasi nii suur oli.

Õhtupoolikul käisime mu ristipoja vanematel külas grillimas, siidrit joomas, ilma ja vaadet nautimas. Cooperil oli seekord jälle suur aed, kus ringi joosta ja veel teise lapse järel, seega oli super õhtu.

Suure kurbusega pidime aga koju tagasi ma tulema. Väike eesti poiss oli üsna õnnetu asju pakkides:

Tallinna lennujaamas sai parajalt aega sealses mängunurgas veeta, kust oli pärast üsna raske Cooperit ära vedada.

Lennud ise läksid taaskord üsna hästi, nuttis vaid siis, kui pidi toolis kinni olema. Seekord sain mõlemal lennul ka lennukis mähkme vahetuse ära proovida. Oli palju stabiilsem, kui ma kartnud olin.

Koju jõudmine oli väga masendav. Inimene inimeses kinni, maja majas kinni ja ei mingit rohelist. Rämps ja prügi tänavate ääres, inimesed, kelle jaoks see ongi elu ja kes rohkemat ei oska tahtagi. Igatahes motiveerib väga kõvasti töötama, et siit ära kolida saaks. Nüüd on väike plaan, et enne kui ma päris Uus Meremaale ära läheme, siis võiks mõned kuud Eestis ka veeta. Kui ma või me mõlemad tööd leiaks, siis isegi aasta, sest väga tahaks, et Cooper ka oma eesti juurtega rohkem sõber oleks.

Eesti ja sealne pere, me nii igatseme sind!