Õrna kasvatuse poolt - esmamõtted

(Lühike postitus teema tutvustuseks ja mu esimeste mõtete kirjapanekuks)

Kiindumusteooriast ja turvalisest kiindumussuhtest kuulsin ma esmalt oma esimese ülikoolikursuse ajal, kui psühholoogia oli vaid valikmoodul. Siis polnud lapsi veel plaaniski, aga see teema tekitas minus kohest huvi ja kirge. Aasta hiljem ootasin enda esimest last ning teadsin, et oma kasvatuses järgime just mu õpitut, mitte seda, mida enamus teisi inimesi ja kasvatusraamatuid soovitavad. Eriti huvitav oli see, et kui ma hiljem kaugõppes põhiainena psühholoogiat õppisin, olid kiindumusteooria ja kiindumussuhted jälle teema, mida õpetati. Pani mõtlema, et kui see on üks esimesi asju, mida tulevastele psühholoogidele õpetatakse, miks ei ole see üks peamisi asju, mida ka lapsevanematele õpetatakse?

Ainsworthist ja Bowlbyst (kiindumusteooria esmaloojad, kirjutan neist teinekord rohkem) õppisin ma küll esmakordselt oma 5-6 aastat tagasi, kuid kogu see temaatika on endiselt mulle väga südamelähedane. Sellele on lisanud rohkem teavet naturaalsest ja õrnast kasvatusest (natural and gentle parenting) ning kui kahjulikud võivad igasugused unetreeningud jms olla. 

Kõige selle juures mainiks, et meie tavalised kasvatusmeetodid on vaid Lääne ühiskonnale omased. Aasias, Aafrikas ja mitmetes muudes piirkondades on tavaline, et lapsed magavad koos vanematega, imetavad pikalt ning nende vajadusi järgitakse rohkem. Lääne ühiskond on üsna lastevastane, kuna pisikesed beebid pannakse ülivarakult üksinda teise tuppa magama, öö otsa magamine on ületähtsustatud, kuigi enamus beebid lihtsalt ei ole selleks bioloogiliselt võimelised, mistõttu unekool ja laste end magama nutmine on justkui normaalne, kuigi see on nende aju arengule üsna kahjulik. Arvamused sellest on küll õnneks muutumas, aga vanemad generatsioonid endiselt pahurdavad, et kui me lapsi liialt hoiame, hellitame nad ära ja et laps peab oma kohta teadma. Kuulsime korduvalt Pi isalt ja ta naiselt, et me peaks Cooperi puhul rohkem füüsilist karistamist harrastama ning P vanaema on üritanud mulle selgeks teha, et beebid peavad väikesest saadik teadma, et maailm ei ringle nende ümber ja kuidas ta oma lapsi teise tuppa nutma jättis.

Lühikene imetamise aeg on samuti läänelik, enamasti, kuna naised peavad väga tihti ruttu tööle naasma. Eesti on 3aastase emaduspuhkusega õnnelik. Inglismaal saavad naised aasta kodus olla, siin Uus Meremaal tõsteti emaduspuhkust just 16 nädala pealt 22 nädalale ning Ameerikas mõnes kohas ei saa naised mingit puhkust ning peavad vaid mõne nädala möödudes tööle naasma. WHO (World Health Organisation) näiteks soovitab imetada vähemalt teise eluaastani või rohkem, mis tihti töö tõttu on üsna võimatu.

See teema on tegelikult nii pikk ja lai, et ma arvan, et ma teen rohkem eeltööd ja lisan viiteid artiklitele ja uurimustöödele, et kogu seda teemat natukene rohkem tutvustada. Kirjutaks rohkem sellest, kust tuleb arvamus, et lastele liigse kiindumuse avaldamine rikub neid ära ning kuna ja miks me paneme lapsi eraldi magama ja miks unetreeningut nii tähtsustatakse. Lisaks rohkem sellest kuivõrd vajalik on turvaline kiindumussuhe lapse arengule, miks ma olen unetreeningu vastu jne. Vaatame, kuhu see teema mind viib ja loodan, et saan kasvõi ühele lugejale midagi uut õpetada :)

Internetivabad pühapäevad

Nagu alati, tegin ma endale selleks aastaks nii mitmedki uue aasta lubadused. Mõned neist on vaikselt maha tõmmatud (tee nädalas 3x trenni) ja teiste kallal veel töötan (saa autojuhiload). Üks, millest ma olen aga ilusti kinni pidanud on interneti/sotsiaalmeedia vabad pühapäevad.

Tunnistan ise, et sotsiaalmeedia tekitab mul üsna suurt sõltuvust. Olles lastega kodune ja üldiselt üsna antisotsiaalne, siis on see minu jaoks ideaalne võimalus maailmaga endiselt ühenduses olla. Paljud aga teavad, et kui hakkad Facebooki või Instagrammi vaatama, siis möödub märkamatult palju aega.

Pühapäeviti ärgates läheb mu telefon kuhugi kaugemale ära, et mul ei tekiks isugi seda vaadata. Esimesed paar nädalat olid natukene raske, aga nüüd ma lausa ootan pühapäeva. Tihti tuleb esmaspäeval maailmaga ühenduses olles tõdeda, et ei jäänud millestki rabavast ilma.

Kui muidu ei katsu telefoni pea üldse, siis kui midagi väga vaja otsida on, ma teen seda. Näiteks ilma või pangakontot. Aeg ajalt üritan nädala jooksul ka vähem telefoni otsas olla ja siis saan P'lt sõnumeid, et kas kõik ikka korras on. Aga ta hakkab vist sellega vaikselt harjuma. Mul on veel pikk tee, et sotsiaalmeedia mind päris külmaks jätaks ja eks sel ole omad võlud, aga tore on teada, et ma suudan sellest väikeseid pause teha.

Loosiõnn

Jaanuarist saadik olen ma üsna usinalt igasugustes internetis olevates võistlustes osa võtnud. Üks P'i endine kolleeg teeb seda ka üsna palju, ning temaga koos siis otsime neid muudkui. Enamasti võtan osa võistlustest Instagramis ning mõned ka Facebookis. Ei mingeid selliseid, kus peab kõike jagama, pigem siin pead lihtsalt kommenteerima ja kellegi teise nime ka täägima. Ei midagi keerulist ning Amberit imetades/magama pannes on mul seda aega teha küll.

Arvestades, et ma päris iga päev neid ei tee, siis arvan, et mul on üsna hästi läinud ja seni olen neljal korral võitnud. Võidu tunne on lahe, sest töö selle jaoks oli väike ja ei maksnud midagi. 

Esimese auhinna, mille ma võitsin, pani välja Avocado NZ ühendus, mis loosis välja kolm pakki sõbrapäeva magustoidu tegemiseks. Sain kuus super ilusat ja suurt avokaadot, natukene šokolaadi, üks kookospiim ja retseptiraamat. Neist asjadest sain ma avokaado-šokolaadikreemi teha, mis tegelikult tuli jube hea välja, vaid super super rikkalik. 

Teine võit oli tegelikult üks mesilasmürgi näomask, millest ma pilti ei leiagi, aga link on siin. Võin ausalt öelda, et see ei teinud küll absouutselt mitte midagi. Hea teada, et ma ei pea nüüd eluliselt vajalikuks pea $10 ühe maski eest välja kandma.

Kolmas võit paar kuud hiljem oli selline ilus suur lina, mida saab igalpool elamises või õues kasutada. Hetkel katab see ilusti meie suvatugitooli ära, mis on paremaid päevi näinud. Rahaliselt on see praeguseni kõige hinnalisem auhind, $129.

Viimane auhind tuli vaid kuu või nii tagasi ja see on seitse pudelit kuivshamponi, mis hetkel siin $10 pudeli eest müügil on. Just hinna tõttu ma eriti kuivshampoone ennem kasutanud ei ole, aga nüüd on nii hea hommikuti juukseid värskendada, kui ei viitsi neid pesta.

Eks näis, kuidas edasi läheb ja mis põnevaid asju ma veel võita võin.

Käsitsi pastategu

Igasugu kokasaated on mu suured lemmikud, näiteks MasterChef ja My Kitchen Rules (eriti Austraalia variandid) ja Great British Bake Off. P-l on neist ilmselt siibrini, aga laseb mul rahus vaadata ja arutab toimunut ilusti minuga.

Reaalsus on küll selline, et enamusi neise tehtavaid toite ma meile teha ei saa, kuna mul on kaks pudinat alati samal ajal midagi nõudvat ning eelarvelised takistused. Mõningat asja tahaks aga väga proovida.

Hiljuti näiteks tuli nii isu ise pastat teha. Pastamasinat mul ei olnud, aga sain ka ilma selleta hakkama. Taigen pasta jaoks oli superlihtne ja ka odav - jahu, natukene soola, muna ja soovi korral natukene oliivõli. Eks retsepte ole internetis mitmesuguseid. Kõik kokku segada, tainast natukene sõtkuda ja külmikusse tahenema. Üsna kiire protsess.

Ilma pastamasinata pasta välja rullimine ja käsitsi lõikamine oli kõige aeganõudvam osa, eriti kuna Amber hakkas virisema ja ma paar viimast portsu lõikasin teda süles hoides. Kunangi raudselt investeerin pastamasinasse, sest tulemus oli seda väga väärt minu meelest.

Värske pasta vajab vaid mõned minutid keetmist ning kastet. Seega, kui kõik on eelnevalt ette valmistatud, siis on üsna kiire toit. Pasta peale tegin küüslaugu kastme ning teised nosisid hea meelga (va Cooper, aga ta keeldub enamusi toite).

Tunnistan, et pastategu oli kuutagune tegu või nii ja ma uuesti pole teinud, aga mõttes on see olnud küll. Tuleb lähiajal jälle proovida vist. Seekord oleks vahva mingeid täidisega ravioolisid vms teha.

MasterChef, siit ma tulen!