Emme sai linnaloa

Kodusel emal on oma head ja vead. Üldiselt ma oma rolli meie peres naudin, kuid mõnel hetkel tuleb kopp ette ka. Tunnetasin just hiljuti, et ma olin väga närviline ja pinges ja ei nautinud oma igapäevi. Amberil on hetkel jälle mingi kasvuspurt, mille tõttu on ta kohe ekstra kleeps mu süles pidevalt. Seda ikka juhtub, kui aega endale ei saa või ei leia. Olen korduvalt P'le maininud päevast omaette, aga kuigi ta on sellega alati nõus, pole ma seda teemat rohkem surunud ja seda tõeks ei teinud. Viimati sain ma mõlemast lapsest korraga eemale 6-7 kuud tagasi (v.a. 2x 10min poes käik, kui ämm siin oli)! Ehk see nii hull ei tundugi, aga emadele on vahepeal ka puhkust vaja.

Ma küll ei ole kõige parem selle mõtteviisi rakendaja, mistõttu ma ühel päeval pisarad põskedelt alla voolamas, poest koju tulingi. Nimelt oli see igapäeva surve aina sees kasvanud ning kui Amber kärus vaid röökis ja röökis, et ma teda sülle võtaks, aga ma ei saanud, sest käru sangadel olid toiduostud ja käru oleks muidu uppi läinud, siis ma rohkem ei suutnudki ning häbiga poest poolenisti välja jooksin ning poolel teel koju nutma puhkesin. Kaks päeva hiljem saingi kauaoodatud päeva endale ja ma ei tundnud mitte ühtegi süümekat (okei, paar väikest süümekat alguses oli) selle ees.

Esmalt algas päev väikese sissemagamisega, sest P ärkas koos Amberiga kell 6:30 ja ma põõnasin 9:30ni. Kuna eelneval päeval tuli lõpuks meie uus madrats kohale, oli uni väga magus. Enne seda olime 6 kuud õhkmadratsil kuidagi hakkama saanud. Panin siis vähe viisakama kleidi selga oma päevaks ning kokku olin oma armsast perest eemal umbes 3h.

Käisin lihtsalt poodides ilusaid asju vaatamas, mida ma muidu nautida ei saa, kui lapsed kaasas on.

Esimese asjana ostsin muidugi portsu lõnga, mida ma siis rõõmsalt terve päeva kaasas vedada sain.

Maniküüris käisin ka, kuna ma absoluutselt ei leia kodus hetke omal endal küüsi lakkida. Tehti küll vaid kiire viilimine ja lakk, aga ilus on nüüd vaadata küll.

Jalutasin veel niisama ringi ning lõpuks käisin kohvikus lõunatamas ja ajakirja lugemas. Ma ei mäleta, kuna ma viimati lihtsalt istusin ja ajakirja lugesin! Enne Cooperit tellisin ma regulaarselt kahte erinevat, aga pärast ta sündi sai selgeks, et ega ma väga aega nende lugemiseks ei leia. Seega see mu number 1 prioriteet enam ei olegi. Aga vahelduseks oli väga vahva.

Tarkuseterad ühest vahvast artiklist (ei viitsi hetkel tõlkida):

Lisaks ostsin endale paar riiet ka. Tegelikult kolm, sest ühes poes oli ale Hollisteri riietel ning 3 sain vaid 20 dollariga kätte. Ostsin üsna igavad püksid ja pusa ja sellise vahva seeliku: 

Kui ma P'le sõnumi saatsin, et tule mulle järgi, mu vasak rind on piimast lõhkemas, oli ta tegelikult juba teel, kuna siis hakkas Amberil vaikselt minuigatsus tulema ja vaeseke oli mööda elamist muudkui mind taga otsinud ja nuttu lasknud. Üldiselt oli aga vahva päev enese tuulutamiseks ja lapsed ning mees tunduvad nüüd kordades armsamad. Raudselt luban selliseid päevi endale veel, kuigi siis üritaks vähem raha kulutada ja teha midagi rohkem hingele, näiteks proovida joogat või lihtsalt kohviga parki raamatut lugema, mitte mööda poode trampima.

Meie uus kass, Jack

Inglismaal oli meil natukene alla aasta kassikene nimega Lola, keda me endiselt taga igatseme. Oleks meil palju raha olnud, oleks ta meiega kaasa tulnud. Oleme aga rahul sellega, et ta uue armastava kodu endale leidis. 

Kogu aja oleme aga alati lubanud, et me võtame ühel hetkel endale jälle kassi, kes siis meiega koos vanaks kasvada saab, kuna päris riikide vahelisi kolimisi rohkem plaanis ei ole. Hetkel. Meie üürilepingus oli aga kirjas, et koduloomi lubatud ei ole, seega pikalt me seda ei mõelnudki. Üks päev P aga huvi pärast kirjutas ja küsis, et kas nad ehk saaksid seda punkti üle mõelda ning saimegi loa endale loom majja võtta. Pidime vaid ühele paberile alla kirjutama, ütlemaks, et kui see loom midagi katki teeb, siis me maksame paranduskulud. Eelnevatest kogemustest lõhuvad lapsed ja kobakäpp mina tunduvalt rohkem, kui üks kass.

Pidasin mõnda aega kohalikel Facebook'i müügigruppidel silma peal, aga palju kasse seal ei olnud. Me ei olnud aega leidnud, et kohalikku loomakaitsesse minna sealseid kasse vaatama. Otsustasin ühel päeval aga ise Facebooki kuulutus panna, et kas kellelgi on kassipoegi ära anda või müüa. Vastuseid tuli palju ja kõik olid tasuta äraandmisel, mis oli omas mõttes üsna nukker, mõeldes, kui paljud pisikiisud endale uut kodu vajasid. 

Sirvisin inimeste pakkumisi ja mõtlesin, aga tunnetasime, et kõige esimese pakkumise kassid olid need õiged. Tollel naisel oli nimelt kolm kassipoega ära anda. Mõtlesime pikalt, kas me ehk kahega hakkama saaks, aga otsustasime ikka vaid ühe võtta, ühe triibulise poisi. 

Lapsed autosse, üks kast kaasa ja sõitsime kassipojale järgi. Eelnevalt käisime ruttu poes kassile hädavajalikke asju ja sööki ostmas. Cooper oli nii elevil, et ta jäi juba sinna sõites autos magama, kuna sõit oli oma 20 minutit. Magas ka autost voodisse tõstmise maha ning kassi ta ei näinudki kuni hommikuni.

Amber oli vähe pikemalt üleval ja uudistas karvakera meeleldi, kuigi natukene veel pelgas. Endiselt veel natukene pelgab ühel hetkel, samas teisel hetkel roomab tal järgi.

Ühel heal kassil on aga ka head nime vaja. P'ga mõtlesime õhtul mitmeid variante, ükski ei tundunud päris hea. Mõtlesime, et laseme Cooperil nime valida, seega pidime hommikuni ootama. Cooper oli ärgates kassi üle üsna õnnelik ja mängis mõnuga. Kui ütlesin, et ta saab talle nime valida, siis poiss paar sekundit mõtles ja siis teatas, et kassi nimi on Jack. Ma ise kartsin, et ta oma kolmeaastase peaga paneb kassile nimeks Batman või McQueen või muud sellist. Poiss on aga arukam, kui me arvasime. Nimi kassile sobib ja hea on teda selle järgi kutsuda ka.

Teretulemast meie perre, väike Jack!

Kohtumine ämmaga ja muud juttu

P'i ema olin ma vaid varem ühe korra kohanud, kui me esmalt Aucklandis maandusime ning P tädi juures mõned tunnid olime. Seal paari tunniga me üksteist väga tundma õppida ei saanud, aga mulje jäi kui armsast tagasihoidlikust naisest. Ta elab meist umbes 9-10h sõidu kaugusel, seega päris tihti me üksteist külastada ei saa. Ta võttis aga hiljuti kätte ja tuli meie juurde pooleteiseks nädalaks, mis oli väga armas aeg. Tegime rohkem sõprust ning võiks öelda, et päris ämmaga on mul väga vedanud. P'i isa teine naine, kelle juures me esmalt paar kuud elasime, on paras nõid, kellest me hea meelega eemale hoiame :D Seega boonuspunktid päris ämmale. Ilmaga meil tema siin olles küll ei vedanud ja esimesed 4-5 päeva lihtsalt sadas, seega ega me kuhugi väga minna ei saanud. Ega ta ei kibelenudki, sest tuligi aega meie ja lastega veetma.

Lastega sai ta ülihästi hakkama ning nood sõbrunesid temaga väga ruttu. Amber oli üsna vanaema-tüdruk, nagu ülemiselt pildilt näha. Üleüldse oli väga mõnus lõpuks tunda saada, kui meil siin ka rohkem abi oleks. Pittu me küll P'ga ei läinud, vaid paar korda kahekesi toidupoodi, aga asjaks seegi. Kõige parem oli aga see, et ta kordagi ei teinud kommentaare meie laste kasvatamise kohta. Päris traditsioonilised me ei ole, lapsed on hilja üleval ja Cooperi toitumine on aina probleemsem, kuid ta austas, et me teeme asju meie moodi ja päeva lõpuks on kõik õnnelikud. See oli põhiline tülipõhjus äia ja ta naisega elades, et nad muudkui virisesid, kui halvasti me oma lapsi kasvatame.Sellest nad ilmselgelt aru ei saanud, et me teeme meelega mõningaid asju teisiti, kuidas meid kasvatati. 

Igatahes, loodan südamest, et ämma meelest ma ta pojale sobiv pruut olen. Tegin küll piisavalt kooke üle päeva, et natukene pugeda :)

Igatahes, ühel selgemal päeval, kui Cooper lasteaias oli, käisin ämmaga linnas laiamas ka. Kohvitasime, ma tegin oma viisaavalduse jaoks uued dokumendipildid ning käisime paaris poes. Ühest taaskasutuse poest leidsin ma aga hoopis alloleva aarde. Tänaseks olen ühelt Inglise muuseumilt saanud vastuse selle kohta, et Compton Ware oli tõesti ühe sealse keraamiku firma ning see ilmselt üks nende viimase aastate töödest. Ei tea küll, palju see väärt võiks olla, aga ilmselt rohkem, kui vaid 1 dollar, mis mina selle eest maksin.

Sama päeva õhtu läks üsna lämbeks kätte, siis lapsed said end basseinis ka kastetud.

Paar päeva enne ämma ärasõitu oli ilm piisavalt hea, et lõpuks ometi randa ka minna. Oli küll üsna pilvine, aga endiselt soe. P suutis end ka pilvise ilmaga täiesti ära põletada õlgadelt ja nüüd koorub tal vaid nahka. Käisime Ocean Beach'is, mis on siiamaani üks mu siinseid lemmik-randu. Headel päevadel peaks seal ka delfiine näha olema, mida ma ei ole veel iial oma elus oma silmaga näinud. Halvematel päevadel võib seal ka valgehaid kohata.

Emme musi aitab ka selle eest, kui vesi silma läks. Sekund hiljem, oli poiss vees tagasi. 

Meil oli P'ga immigratsioonile rohkem koospilte vaja, seega harv ühine selfie.

Just seal rannas istudes tuli mul mingil hetkel jube suur rahulolu peale. Tol hetkel ämm mängis Cooperiga lainetes, Amber oli mul süles magamas, P oli kõrval, hea soe olla, loodushelid, jne. Elu tundus sel hetkel tõeliselt mõnus, mida on vaja aeg-ajalt meelde tuletada. Selliseid hetki tuleb rohkem tekitada.

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku.

Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüüd veel kaugemal olles on ju päris lahe. Seetõttu liitusingi Facebookis grupiga Eestlased Uus Meremaal ning esimese paari päevaga selgus, et siin elab veel üks eestlanna. Ruttu internetisõbraks ning ajasime korduvalt juttu.

Eilne kokkusaamine oli meil plaanitutest kolmas, aga esimene, mis ka teos sai. Tüüpiline perede värk. Esimene kord ütles tema viimasel minutil ära, kuna olid kogu perega haiged. Teine kord ei saanud meie minna, kuna pisikesed olid täpilised. Kolmas kord eile oli küll lühikene ta töö lõunapausil, aga vahva oli ikka. Cooper oli lasteaias pikemat päeva, seega oli mul aega. Käisime ta töö ligidal sushit söömas, mis Amberile maitses. Plika nosis terve minisushi ära ja ühe kevadrulli ka, ilma silma pilgutamata.

Eestlanna oli lahe ning juttu oleks temaga jätkunud küll ja küll. Tal on samuti kohalik mees ning üks Cooperist aasta vanem poiss. Raudselt tuleb veel regulaarsemaid kokkusaamisi.

Muudest suhtlemistest siin on mul kaks sõbrannat veel tekkinud, kellega küll vaid korra-kaks kokku saadud, aga interneti teel laste kõrvalt lobiseme küll. Üks naine on kolme lapse ema ja väga tubli fotograaf. Teine on mu naaber, kellel on pea kolmekuune pisikene. Kuigi viimane on täpselt kõrval, siis ikka ei ole eriti hetke, et lihtsalt kohvi jooma minna. Küll lapsed magavad või kodutöid vms. Õnneks on kõik väga arusaajad ja eks neil on täpselt samamoodi. Vähemalt vahva, et kui tahakski väga seltsi, siis paar inimest varnast võtta, mis on minu puhul väga uus. Mu tädi ilmselt kukub seda lugedes pikali, kuna ma olen alati nii antisotsiaalne olnud :D

Whangarei Quarry Gardens

Esmaspäeval oli meil põhjapiirkonnas riigipüha ja kuna me ei olnud ammu kusagil uues kohas käinud, siis soovitasin mehele, et läheks Quarry Gardens'itesse jalutama. Kunangi oli see koht nimelt mingisugune kaevandus olnud, mis nüüd üsna uhkeks aiaks tehtud on. Siinse lähistroopilise kliimavöödi floora võlub mind endiselt, seega uue aiahuvilisena tahtsin sinna väga minna. 

Ei olnud küll maailma kõige ilusam päev, kuna aeg-ajalt sabistas natukene vihma. Samas sellise ilmaga on kordades parem väljas olla, kui lõõmava päikese käes. Sissepääs oli annetuse alusel ning jalutuskäik võttis meil vaid umbes pool tundi või nii. Teinekord kindlasti võtaks väikese pikniku kaasa, kuna seal oli igal pool ilusaid istumiskohti.

Ega palju rääkida ei olegi lilledest ja taimedest, vaadake hoopis pilte.