Mis meil toimub

Kui väga midagi ei tee, siis ei kipu siia kirjutama ka, aga elumärki tahaks ikka näidata. Viimased nädalavahetused on üsna igavad olnud, sest pereisa elab kõvasti ragbi maailmameistrivõistlustele kaasa. Eile oli poolfinaal ning Uus Meremaa sai läbi, seega on veel järgmise nädalavahetuse finaal vaja üle elada, siis saame issi tagasi. See ja järgmine nädal ei ole meil üle tee Children's Centre's ühtegi ringi ka, mida nüüd on lausa 4 päeva nädalas. Kolm nädalat järjest saime selle kaudu tasuta ligidal olevasse soft play'sse ka, siis oli lausa viis tööpäeva sisustatud, küll oli tore. Mitte, et me kuhugi hetkel kipukski, sest oleme kõik jälle haiged. Cooper ees tatine, meie ikka järgi. Pea on nii paks, et hea meelega logelengi kodus diivanil päev otsa.

Üks suurim muutus Cooperiga viimasel ajal on see, et ma üritan ta öist piimajoomist eemaldada. Öösiti ärkas 2-3 korda ning ühe korraga jõi 4 untsi piima (u 115ml, inglise keeles fluid ounce, vedeliku mõõtmiseks). Hakkasin piima siis veega lahjendama. Esimene nädal 1 unts vett, 3 piima. Teine nädal pool vett, pool piima. See nädal saab ta 3 untsi vett ja vaid 1 unts piima. Suurim üllatus on olnud see, et ta seda lahjendatud piima joob ja täisrasvast piima ei nõua. Isegi kui ma sellest saan lahti, et ei pea külmiku juurde piima võtma ning saan talle vaid voodi kõrvalt vett anda, oleks minu silmis edasiminek. Nüüd viimased 3 ööd on ta vaid korra ärganud, üks öö oli harv juhus, et ta magas öö läbi. Selle juures on suurim rõõm ka sellel, et Cooper nüüd hommikusööki hea meelega sööb. Seda ta varem ennem 2-3. tundi pärast ärkamist ei puutunudki. Nüüd nosib hea meelega juba 10. minutit pärast ärkamist röstsaia. See, mida ta hommikusöögiks tahab, on omaette teema, sest see on väga kitsas valik, kuna putre ja hommikusöögihelbeid ta ei võta suu sissegi. Järgmine nädal proovin talle vaid vett öösel anda ja vaatame, kas ta kunangi otsustab ka, et ei viitsigi vaid vee jaoks üles ärkama hakata.

Suure emaks olemise kõrvalt olen uue mooduliga väga usinalt õppinud ka. Just sai neljanda nädala asjad õpitud ning juba saab esimest hinnatavat kodutööd ka kirjutama hakata. Olen muudkui ka mõelnud, mida ma oma psühholoogia erialaga edasi teen. Olen pikalt mõelnud, et tahaks töötada vaimupuuetega inimestega. Teine mõte on, et neuropsühholoogia on ülimalt põnev. Seda oma õppematerialidest õpitu põhjal ning natukene Grey's Anatomy'st mõjutatult. Esmalt tundub see küll ülimalt suur ja uhke eesmärk, mis on kättesaamatu. Samas, midagi ei ole kättesaamatu, kui ma selle nimel tööd ei tee. Kliiniliseks neuropsühholoogiks saamiseks peaks ma küll veel aastaid ja aastaid õppima ja doktorikraadi saama, kuid see oleks minu meelest ülimalt prestiižne amet. Mul oleks endal enda üle uhke olla ja kindlasti oleks ka Cooper. Küll mul on alles suured unistused vahepeal :)

Vahepeal tehtud käsitöö

Jahedamate ilmade tulekuga ma ainult kooks ja kooks, et ma ise kui ka laps soojas oleks. P endiselt ei taha mu kootud esemeid, pirtsakas selline. Hetkel olen väga mütside lainel, sest nendega saan ma hakkama. Hea meelega teeks Cooperile kampsuneid ka, aga ma ei tea, kas mu kudumis-oskused päris nii head ka on. Minu meelest käsitöö asjad sobivad natukene paremini tüdrukutele kui poistele, mis mõne arvates võib täitsa totter arvamus olla, aga minu meelest nii on. Nüüd oleks vaja mulle tütart ka juurde, eksju :P

Igatahes, kui vaid müts peas püsiks, siis neid Cooperil hetkel jagub.

Väike kolli-müts, mis minu meelest päris vahva välja tuli. Selle kohta saab ta üsna tihti komplimente.

See mütsikene sai talle küll hirmus suur ümbermõõdult, aga vähemalt saab ta seda ehk mitu aastat kanda.

Võtsin kätte ja lõpuks õppisin palmikute kudumise ka ära. Nii hakkas meeldima, et mul on nüüd Cooperiga ühesugune müts.

Sekund, kui palmikutega müts peas püsis. Toas ei saa talle üldse mütse pähe, alati kisub ära. Õues kestavad need paar minutit, kuni liiga soe hakkab.

Sokid sai kutt ka endale lõpuks. Pilt tehtud enne otsade ära peitmist. Ei midagi erilist, aga vähemalt on toas varbad soojas need paar minutit, kui sokid jalas püsivad. Nagu pildil näha, siis sel hetkel ei tahetud teisi riideid, aga vähemalt varbad olid soojas.

Lihtne must müts ja pruunid käpikud. Üllataval kombel kindad püsivad Cooperil hästi käes. Hetkel olen talle vaid ühe paari teinud, kindlasti peaks tagavarasid juurde tegema. Tekk tehtud ammu-ammu, kui ma teada sain, et ma poissi ootasin. See on nüüd küll kasutamiseks natukene väike, aga kärus olles on hea suurusega, et teda natukene rohkem soojas hoida.

Taaskord on mul idee natukene mütse müügiks ka teha. Sest palju Cooperil neil mütse ikka vaja on, kui nad nagunii vaid paar minutit peas püsivad. Teha mulle neid aga meeldib, seetõttu võiks vähemalt lõnga-raha tagasi teenida. Kui ports mütse valmis, siis tahaks kuhugi interneti-avardustesse müüki panna, aga ei ole veel ära otsustanud kas Etsy'sse või lihtsalt teha Facebook'i leht. Mitmed mu Märtsiemad on jälle huvitatud vähemalt, seega ehk paar müün ära ka. Eelmine aasta tegin mütse müügiks tellimustele, aga sel aastal koon lapse ja õppimise kõrvalt, seega endal on lihtsam teha ports valmis ja need siis müüki panna ja vaid mõned tellimused teha, kui keegi väga väga tahab, sest ei ole lihtsalt NII palju aega enam. Õnneks Cooperi kõrvalt kannatab juba natukene kududa, kui ta ärkvel on, iga kord ta aidata enam ei taha :)

Robin Hood's Bay

Nädalavahetusel tuli mul suur isu mere äärde minna ja kala ja friikaid süüa. Õnneks P oli sellega nõus ja pühapäeval käisimegi Robin Hood's Bay'd uudistamas, mis meist vaid paari tunni sõidu kaugusel oli.

Pikalt me seal ei olnud, jalutasime rannas ringi ning sõime õhtusööki, aga koht oli ise väga armas.

Cooper randa uudistamas ennem, kui papud mudaseks said ja ta siis paljajalu ringi tatsata sai. Ilm oli soe ja tuulevaikne ning üks laps oli rannas lausa trikoos, seega me oma last nii väga ei külmetanud ka.

Meie käru järjekordsel ulmelisel rajal. Me suudame oma kärusid alati nii paljust läbi lükata, et ma imestan, et meil neid siiamaani vaid kaks olnud on. Jooksu-käru oleks endiselt vaja, millega me kõnniteedest kõrvale kergemini seigelda saaks.

Issi ja poja lompe leidmas.

Vesi meeldib Cooperile väga ja meil oli üsna tegu, et ta päris vee juurest eemale saada. Tõus aga hakkas vaikselt sisse tulema ning tahtsime sealt ikka minekut teha. P'l oli hea meel, et Cooper ka merelembeline on :)

Sain ühe pildi 50st,  kus me Cooperiga mõlemad enam-vähem ilusti poseerime ka.

Mul oli Tripadvisor'i kaudu ära otsitud üks fish and chips'i putka, aga kahjuks ei olnud targad ja meil ei olnud sularaha kaasas. Koht ise oli nii väike, et lähim raha-automaat oli 10minutilise autosõidu kaugusel. Seega sõime ühe hotelli restrorani aias, kust selline vaade paistis.

Cooper imekombel püsis ka enamuse meie söömise aja kärus, kui ma talle samal ajal snäkke sisse söötsin, sest päris toidust ta alati väljas käies keeldub. Friikat mult sõi, aga pärast selle mälumist sülitas selle ka välja, nii armas.

Posh fish and chips, mis kahjuks pettumuse valmistas. Kala oli maitsetu ning pealmise väikese tüki poole peale sõin ma paar luud ära, mistõttu ma üldse enam edasi süüa ei saanud. Vähemalt friikad olid head.

Ilus sõit kodupoole, mille jooksul Cooper rahus põõnas. Ma tõelise vanaemana kudusin sõidu ajal mütsi :P

Taaskord oma Märtsiemadest

Olen eelnevalt oma Märtsiemade grupist kirjutanud, aga tahtsin veel korda jagada, kuivõrd tähtis see grupp naisi minu jaoks on, kuigi ma olen neist vaid nelja isiklikult kohanud. Hetkel on meie Facebook'i grupis 158 naist ning üle poole neist on üsna aktiivsed postitajad. Ja me mitte kunangi ei vaidle, kõigi rõõmud ja mured kuulatakse vaikselt ära ning rõõmustatakse ja nukrustatakse koos.

Kuigi grupp ei ole just supersuur, siis erinevaid inimesi ikka leidub. Me ei postita vaid mähkmete ja potitreenimise teemadel, kuigi eks need ole ka tähtsad, vaid absoluutselt kõigest. Uskumatu, kuidas inimesed usaldavad just seda gruppi enne oma lähedaste. Kui palju pilte on jagatud äsja tehtud rasedustestidest küsimusega, kas on teine triip või on silmapete. Seda tihti ennem, kui isegi partneritele on öeldud, et ehk on veel ühte last oodata.

Nii paljude naiste peale on meil ka palju suhteprobleeme, mis tihti saavad just meie grupi lehel välja lahatud, sest vaid endale on raske hoida, aga samal teemal ei taha enda lähedasi koormata. On olnud palju lahkuminekuid, küll sõbralikemaid, küll jalutavad mehed lihtsalt minema. Kõige tähtsam on ilmselt hiljuti ühe india naise sobinguabielu lõpp. Vaene naine oli aastaid koduvägivalda talunud ning lõpuks ometi leidis ta endas jõu see mees välja visata ja suhtele lõpp teha, kuigi jäi viie lapsega üksikemaks. Nüüd tal vaesekesel avastati pap-testi tehes vähirakud, mis õnneks varajases staadiumis, aga hoiame talle kõik pöidlaid ja varbaid, et ta ka lõpuks oma rahu ja õnne leiaks.

Mainimata ei saa jäta hiljuti ühe teise naise üledoosi. Ma olen temaga paar korda ka kohtunud, sest elame samas linnas, mistõttu see mulle eriti südamesse läks. Kõik teadsid, et pärast oma lapseisast lahkuminekut oli ta üsna sügavas depressioonis, aga päris pauk selgest taevast oli, kui ta ühel päeval jagas, et on üledoosi pärast haiglas. Aitasime kõik jõu ja nõuga ning lõpuks sai ta ka aru, et tal on oma haigusega lisaabi vaja.

Ja kõigi päris karmide tragöödiate vahele elame kaasa ka ühele Down'i sündroomiga tüdrukule, kelle ema imearmsaid videoid jagab, kus ta on viipekeelt õppinud, ja lilliputi poisile, kes omas tempos edasi arenevad. Lisaks üks teine tüdruk, kelle vanematele öeldi raseduse ajal, et tal on 5% võimalust ellu jääda. Sündis veel väga väga varakult ning tal on jalgadega probleemid, millel on mingid toed peal, aga neiu aina kasvab ja tegi arstidele ninanipsu.

Kirjutama pani aga üleeile juhtunu, mis on minu meelest ülimalt liigutav. Ühe märtsiema elukaaslane sai mootorrattaga sõites surma, kui kahe autoga kokku lõi. Lisaks tavalistele kaastundeavaldustele tegime tunniajalise vaikuse hetke oma grupis ning kõik süütasid kodus küündlaid mälestuseks ja postitasid vaid neist pilte. Lisaks sellele tehti selle märtsiema selja taga grupp ta toetuseks, kus kogutakse annetusi, et teda ka meie poolt meeles pidada ning ülejäänud raha talle matustekulutusteks saata. Praeguseks on kokku juba üle 200 naela, paljud saadavad omalt poolt kaarte, tellisime kulleriga lilled ning roosipuu mäletuseks tellitakse ka, mis on nii armas idee (on teada, et tal on aed olemas).

Imeline on olla osa sellisest grupist toetavatest naistest, kes üksteisest nii palju hoolivad, kuigi enamus ei ole üksteist kohanudki. Aeg-ajalt küll heietame, et me peaks oma kommuuni looma, kus me kõik koos harmoonias elada saaks :)