Päevareis Whitby'sse

Laupäeval tegime päevareisi Whitby'sse, kus olevas Whitby Abbey's me juba mõnda aega oleme tahtnud ära käia. Auto saamisega tegin ma meie English Heritage liikmekaardid ka korda, nüüd saame rahus mööda English Heritage vaatamisväärsusi käia :)

Sõit Whitby'sse oli umbes tund ja 50 minutit, mille jooksul Cooper mõnusasti üle tunni aja põõnas. Kui ta üles ärkas, tegime kiire kohvipeatuse Great Aytonis. Täiesti lambist vaatasime, et väga armas väike külakene on ning kusagil nägin silti, et kapten James Cook oli seal lapsepõlve veetnud (ta oli esimene eurooplane, kes teiste maade hulgas Uus Meremaa avastas). Mõeldud, tehtud, ostsime väikesest kohvikust kohvi ja jalutasime natukene ringi, et jalgu sirutada. Tegemist oli küll ülimalt armsa ja ingliseliku külakesega. 

Kännukuningas.

Pärast väikest peatust asusime jälle Whitby poole teele. Sinna jõudes nägime kohe merd ja jälle tundus, et tegemist on linnaga, mis väga meile meelt mööda on. Üsna idülliline merelinnakene.

Me käisime aga esimesena Whitby Abbey't uudistamas, mida me juba kaugelt linna sisenedes ühe künka otsas nägime. Whitby Abbey andis kusjuures inspiratsiooni Bram Stoker'ile "Draakula" raamatu kirjutamiseks. 

Kloostri varemed olid ikka üsna võimsad küll. Korda-mööda üritasime pilte teha ja Cooperil järgi joosta, kes väga ilusti meie järgi käia ei taha, ikka teisele poole.

Üritasin kunstilist pilti ka teha Cooperist kloostri taustal ja viskasin maha poolenisti pikali, aga kutt arvas, et ta poseerimise asemel ronib mulle peale :)

Õnneks varemeid ja taolisi suuri asju Cooperile uudistada meeldib. Jookseb rõõmsalt ringi ja ronib. Muuseumites on natukene jamam, kui ta peab ootama, et me midagi loeme, mida me tegelikult väga teha ei saagi. Seega sellised vaatamisväärsused sobivad meie perele hästi.

 Suurim hitt olid muidugi trepid, millest Cooper hetkel ülimalt vaimustuses on. Mina imetlesin vaadet ja lasksin issil temaga treppidel ronida.

Ja muidugi koos pilti ka lapsega...

 ... kes hästi poseerida ei tahtnud minuga...

... ja parema meelega ringi joosta tahtis...

... mida ta lõpuks ka täitsa teha sai.

Ja siis oli jälle issi kord tal järgi joosta :D

Väike joogipaus.

Kui me enam Cooperil väga järel joosta ei viitsinud, siis seadsime sammud auto poole tagasi, et sadama ja mereäärega tutvuma minna.

Whitby sadam oli ikka ka imeilus. Seal taga mäe otsas näete Whitby Abbey't ka, kust me just tulime. Linn oli aga rahvast täis, sest lapsed on siin riigis ka lõpuks suvepuhkusel ja ilm oli ka sel päeval imeilus.

Liivarand! See oli küll üsna niiske liiv, seega me päris liiva peale end mustaks tegema ei läinud.

Õhtusöögiks purde peal oli hoopis fish and chips, mida kohe pidi mere ääres käies ostma. Kui ma muidu maailma suurim kala-armastaja ei ole, siis mereäärsete kohtade väikestest putkadest saab ikka ülihead kala.

Cooper nosis issi juurest, kuigi ega ta väga ei tahtnud, sest tegemist oli üsna rasvase einega ja ta väga õliseid toite ei armasta. Paar friikat nosis õnneks ära.

Ohhh, meri!

Whitby oli imeline, kuigi me seal ülipikalt aega ei veetnud. Kunangi tulevikus läheks väga hea meelega kohe pikemaks sinna :)

Miks mul ei ole aega blogida?

Ausalt ma tahaks, et mul oleks aega rohkem blogida, aga kahjuks seda ma ei leia. Arvutis istuda ja trükkida saan ma vaid siis, kui Cooper magab. Kui ta ärkvel on ja mul midagi väga vaja teha arvutis on, siis ta tahab ka alati aidata. Cooper aga magab päeva jooksul ühe korra, kuigi see uinak on tihti 2-3h. Õhtuti läheb ta alles 8-9 ajal magama ja piinlikusega pean tunnistama, et ma üsna tihti lähen ka üsna ruttu pärast teda voodisse ära. Vahepeal vaatame koos P'ga filmi või sunnin ma end koolitööd tegema.

Mida ma siis teen, kui Cooper magab?

Käsitööd

Hetkel teen näiteks endale tekki. Ilusat ja roosat, et poisid ära võtta ei tahaks. Praeguseks on kõik 160 ruutu valmis heegeldatud ja ülimalt aeglaselt heegeldan ma neid tükikesi nüüd omavahel kokku.

Peas on küll juba 110 uut ideed, mida tahaks teha nii endale kui ka Cooperile varsti saabuvaks sügiseks-talveks. 

Koolitööd

Uhkusega võin vist öelda, et õppimine läheb täitsa hästi, kui vaadata mu kodutööde tulemusi :) 4 tehtud, kolm veel! Nii ootan, et see sotsiaalteaduse semester läbi saaks. Olen juba järgmiseks semestriks ka registreerinud ning siis saab lõpuks ka psühholoogiat õppida, Mooduli nimeks on Investigating Psychology, seega see on juba lootustandev. Praeguse mooduli viimase suure essee pean esitama 24. septembril ning uue mooduliga alustan oktoobris.

Küpsetan

Seda teen tihti ka Cooperi ärkveloleku ajal, sest tal on hea oskus just siis ärgata, kui ma ahjuukse lahti teen. Aga tihti saab ta une ajal retsepte valitud, koostisaineid välja kaalutud ja vahepeal riskin päris ahju töölepanekuga ka. Üleval olevad koogid-pirukad-saiad said aga kõik ausalt lapse une ajal valmis :)

Teen magavast Cooperist pilte

Sest miks mitte, ta on ju nii armas :D

Roundhay Park

Esimesel päeval, kui me auto saime, tahtsime muidugi suure tuhinaga kuhugi sõita. Kaugele minna ei saanud, sest P'l oli järgmisel päeval tööpäev, aga ilusamates kohalikes kohtades sai ikka ringi tiirutada. Cooperil oli täitsa savi, sest kuueminutilise autosõidu jooksul autokauplusest koju jäi ta juba magama, mis siis et lõunauneni oleks veel paar tundi aega olnud.

Sõitsime natukene põhja-Bradfordis ringi ja otsustasime, et sinna võiks ka ehk lühiajaliselt kolida. P töö läheb hästi ning kui me aastakese-kaks veel siin oleme, kuni Uus Meremaale minekuni raha kogume, siis tahaks paremas piirkonnas elada küll.

Ringi tiirutades tuli kohvi isu ja leidsime ühe pubi kõrval Wacky Warehouse'i mängukoha Cooperile, kus me ise kohvi juua saime. Ma ei teagi, mis eesti keeles soft play oleks, aga põhimõtteliselt ongi suur mänguruum, kus mitmel tasemel saab ronida ja mängida. Õnneks tänu Cooperi õrnale eale saime meie ka mängida, ehk teda turvata. Teised emad istusid ja jõud rahus kohvi, ma lippasin rõõmsalt lapsega ringi :D

Edasi tuli pähe mõte, et ma olen korduvalt tahtnud Leedsi Roundhay Parki minna. Mõeldud, tehtud. Lootsime, et ehk saame Cooperi ära väsitada, et ta läheb õhtul vara magama (plaaniks see vaid jäigi).

Esmalt muidugi kutile poole käigu pealt päikesekaitsekreemi peale, millega issi talle soengut natukene tegi.

Pargi iluaedade juures palusin endast ka täitsa üksi pilti teha. Kuidas ei oska enam poseerida... Last käes ei ole, siis ei oska kätega midagi peale hakata.

Lõpuks leidsime ka tee teisele poole parki, kus oli palju palju muru. Laiskvorstina ei viitsinud pilte töödelda, seega nautige mu lambist-valgusega telefoniga tehtud pilte :)

Avastasime ka, et Cooperile meeldib, kui ta käruga trikke tehakse. Märkate, et tal on uus käru ka? Lõpuks ostsime ära, sest vana vanker hakkas ikka väga ära lagunema ja käru on kergem autosse panna. Käisime kuu või nii tagasi lihtsalt Mothercare'i poes ja proovisime lambist kärusid. Nalja pärast katsusime Mini Easywalker'i oma ka (Mini ehk see sama firma, kes Mini Cooper autot toodab) ning mõlemad armusime sellesse ära. Seda on nii ülimalt kerge manööverdada, meie meelest isegi kergem kui mingi 3 korda kallim Maclareni oma oli. 

Cooperi ringijooksmise vahepeal käskisin tal endaga natukene viludas poseerida ka.

Ruumi oli tal vähemalt palju joosta. Eelistas küll mäest alla minekut, mäes üles minnes hakkas virisema.

Siis oli jälle kohvi-aeg. Leidsime pargis kohviku ka, kus sai mõnusalt rõdu peal istuda ja nautida vaadet tehisjärvele.

Siis tuli mul geniaalne idee tehisjärvele ring peale teha. Vaikselt väsiva lapsega me ei oleks pidanud seda proovima, kuigi lõpuks hakkama saime. Kärus istuda kutt ei tahtnud ja kõndida, pigem joosta, tahtis alati just teisele poole, kui meil vaja minna oli. Terve tiir läks ikka pikalt.

Lõpuks trikitasime ta kärru ära ka.

Peaaegu tiiru peale saades leidsime mingisuguse vana ehitise varemed ka, mis väga vahva oli. Sealt edasi käisime natukene metsa seest läbi ja jalad küll tänasid mind, kui me lõpuks auto ka üles leidsime.

Kui lootsime, et see väsitab Cooperi ära, siis olime ise ikka kordades rohkem väsinud. Cooper võttis magama minekuga aega, pikutasime temaga voodi peal tunni-kaks, kuni ta lõpuks pärast kella 9t uinus. 

Sinna parki läheme aga kindlasti kunangi veel, kui on ilus ilm ja me midagi targemat teha ei oska.

Meie uus auto

Meil on lõpuks ometi jälle peres auto, juhuu! Pikalt kirjutada ei jõua, sest Cooper just ärkas. Autole panin mina nimeks Hugo ning ta on nädalaga meile juba väga armsaks muutunud. Oleme selle esimese nädala jooksul juba natukene ringi sõitnud ka, aga sellest kirjutan lähipäevil ja jagan pilte :)

Tere perre, Hugo!