Häid jõule!

Kaunist jõuluaega kõikidele kallitele lugejatele! Et te Jõuluvana meelest ikka head lapsed olite ning et teil palju toitu kõhtu mahuks!

Üheksakuune Cooper

- Kaalub 11.04kg ja on 74cm pikk.

- Omab 6. hammast. Kolm all ja kolm üleval.

- Magab öösiti oma voodis, kuid ärkab endiselt 1-3 korda.

- Käputab ja ronib igale poole ja saab väga kiirelt end asjade najale püsti. Eriti tore on emme või issi najale püsti ronida, kui nad näiteks kohvi teevad vms.

- Ütleb emme, dada ja baba. Päris vist küll nende tähendust veel ei tea, sest issile otsa vaadates ütleb tihti emme, aga mis siis.

- On väga lahke ning meeleldi pakub emmele ka lutti. Üks päev söötis emmele piparkooki ka ilusti.

- On hakanud rohkem toidu vastu huvi tundma ning on lisatoidust isegi kõhu täis saanud. Kahjuks eelistab küll poepüreed, emme tehtud ajavad miskipärast öökima. Näputoiduna eelistab endiselt värskeid puu- ja aedvilju. Sai esmakordselt piparkooki ka.

- On hakanud lebotama väsinult, kus ta võib terve minuti lihtsalt lamada ja telekat vaadata või viis minutit süles istuda.

Veel pilte üheksandast kuust:

Vannirõõmud.

Kui Cooper tahab aknast välja vaadata. 

Tsau!

Vaatab telekat. 

Cooper kui tulevane juuksur. 

Hommikusöögi aeg. 

Jälle ronimas. 

Kuusega tutvust tegemas. 

Märtsikuu emade grupi jõulukink. 

Esimene piparkook.

Peitu. 

Puder otsas, pudipõll eest. 

Lebos. 

Asjalik poiss aitab emmel nõusid pesta. 

Omaette mängimas.

Arsti juures käidud

Selle nädala arsti juures käimised on tehtud. Eile võeti spiraal välja, mille üle on mul hea meel. Arst üritas küll veenda veel paar kuud oodata ja proovida, aga mul sai küllalt. Nosin nüüd pille ja loodan, et mu keha neid paremini vastu võtab kui spiraali.

Täna hommikul käisin oma depressioonist rääkimas. Seekord sain perearsti, kes mulle üliväga meeldib, kellega ma korra Cooperi külmetuse korral kohtunud olen. Ta kohe mäletas, et ta meid näinud on ja küsis Cooperi kohta. Nii armas.

Rääkisin natukene, mis mul mureks on ning ta küsis väga asjalikult lisaküsimusi, mida ma ise ei oleks julenud ehk ise rääkides väljagi öelda. Eelmine kord tundus noorukene arst olevat, kes väga palju ise ei küsinud, laskis mul rääkida vaid nii palju või vähe kui ma tahtsin.

Rääkisin suhteprobleemidest ning kuidas ma usun, et need tulenevalt osaliselt sellest, et ma ei tunne end endana enam ja olen elukaaslasest justkui võõrdunud. Arst oli väga arusaadev. Küsis veel teemadest nagu suitsiidi mõtted, kas ma alkoholi poole pöördun halvadel päevadel, kas ma olen iial mõelnud Cooperi raputamisest, kui mul närv mustaks läheb jne. Esimene küsimus on kergelt peast läbi käinud, kuid mitte selles mõttes, et ma midagi teha tahaks või plaaniks. Teisele küsimusele pidin kahjuks jaatavalt vastama. Üle pudeli veini ma ei joo ja tean lapse järgi vaadates oma limiiti, aga neil hetkedel see lõõgastada aitab ja mind vähekene positiivsemaks teeb. See ei ole igapäevane, pigem 1-2 korda nädalas. Õnneks viimasele küsimusele sain eitavalt vastata,  Cooper on mulle suureks väikeseks toeks, tema on mul alati esikohal ja just tema hoiab mind ekstreemsustest.

Arst pakkus nii rohte kui ka teraapiat samal ajal. Ütlesin küll, et eelmine kord suunati mind teraapiasse, aga kui helistati, siis öeldi, et ma ei saa Cooperit kaasa võtta. Ta ei tahtnud hästi uskuda, et neil reegleid selle vastu on, et paljudel naistel on sünnitusjärgne depressioon. Seega lubas ise neile helistada ja seda asja ajada, sest nõustusime mõlemad, et sellest oleks mulle kõvasti abi.

Lisaks sain saatekirja Sertraline nimelisele antidepressandile, mille ma kohe apteegist ka välja ostsin. Seda plaanin ma küll alles homme võtma hakata, sest see on ikka veel natukene hirmus. Üritan seni võimalikult palju infot selle kohta lugeda.

Arsti juurde saa jälle kahe nädala pärast minna, et ette kanda, kuidas Sertraline mulle sobib ja et ma mingite hiiglaslike kõrvalnähtude käes ei piinle.

Kui eelnevalt olen küll üritanud mõelda, et asi nii hull ei ole ja noh üldse tõeline eesti naine üritanud olla, siis on samas hea meel, et ma ei kujuta seda kõike endale ette ning et on abi ja tugi täitsa olemas. Selle kogemuse jagamine on samuti üsna teraapiline, ma läheks päris lolliks ära, kui ma sellest üldse kellelegi rääkida ei julgeks ja edasi mängiks, et kõik on hästi ja tore, kui ei ole.

Hetk endale

Pühapäev on meil lepitud aeg mulle ja P vaatab rohkem Cooperi järgi. Kui enamasti olen ma siiski suurt rolli pühapäeviti mänginud, siis täna tahtsin natukene tõesti aega endale. Istun arvutis, lakkisin küüsi, joon enne keskpäeva veini (et enne mu öövalvet kaineks saaks) ning kuulan muusikat. Seda videot kuulasin ma pidevalt oma raseduse lõpus, enamasti vanni võttes, kuigi siis vaid pool minust vanni mahtus. Nii mõnus ja video on ka imeilus, kui on aega vaadata.

Jätkuvalt on plaan järgmine aasta õppima hakata. Mõtlesin küll, et kas mul aega on, aga aega tuleb leida. Eks see tõsi ole, et kes teeb, see jõuab. Ja ma tunnen, et ma olen nii laisaks ära läinud. 

Tahaks väga Open University kaudu psühholoogiat õppida, sest see huvitas mind üliväga, kui ma veel Londonis koolis käisin. Open University on ka nii hea moodus ise kodus lapse kõrvalt õppida. Tahaks midagi vahelduseks ka endale tuleviku mõttes teha.

Spiraal tekitas depressiooni?

Jagasin oma muresid oma märtsiemade grupis, kuhu ma alati igasuguste asjadega esmakordselt pöördun. Seal keegi mainis, et Mirena spiraal võib ka depressiooni tekitada. Guugeldasin Mirena ja depressioon ja see andis nii palju tulemusi sellest, kuidas mitmetel naistel kas tuli depressioon või läks see hullemaks spiraali panekuga.

Vaatasin üle oma blogi ja tõesti, esimene postitus sel teemal oli 20 päeva pärast seda, kui mulle see "imeline" spiraal paigaldati. Lugesin üle informatsiooniraamatu, mille arst mulle andis ning seal on depressioon ja närvilisus sagedate kõrvalnähtuste all täitsa olemas.

Õnneks homme on mul arstiaeg selleks, et spiraal välja võetaks. See on mul nüüdseks olnud 4 kuud ning terve selle aja jooksul on mul kokku olnud vaid 2-3 nädalat, kui ma ei veritsenud. Lisaks aeg-ajalt on väga ebameeldivad krambid kõhus. Käisin korra arstil sellega, just siis, kui veritsus oli lõpenud, ning konsulteerisin nendega kolmapäeval telefoni kaudu. Mul on ausalt sellest nii kopp ees ja ma paar korda isegi oleks tahtnud arstile öelda, et see pidem veritsus on depressiivne, aga ei tahtnud liialt dramaatiline olla. KUID spiraal ise võib täitsa seda tekitada!

Loodan, et kui ma spiraali asemel pille võtma hakkan, siis need mu meeleolu nii ei muuda. Kui muidugi üldse asi spiraalis on, aga ma ise väga kahtlustan, et on.

Teisipäeval on teine arstiaeg (ma käin viimasel ajal nii tihti arsti juures!) ja lähen räägin oma toredatest tujudest. Kindlasti tõstan teemaks kahtlustuse, et spiraal on mu meeleolu tõsiselt muutnud. Mitte, et ma eluaeg oleks mingi rõõmsameelne inimene olnud, aga ikka tunduvalt paremini olen ma end tundud küll.Vaatan, mida räägitakse ja üritan kõige väega teraapiat ikka saada rohtude asemel. Mitmed teised depresiooniga kaklevad märtsiemad küll ütlevad, et antidepressandid on nende olemise palju paremaks teinud, kuid ma väga ei tahaks probleemi lihtsalt ajutiselt rohtudega eemale lükata.

Eks kannan ette, kuidas järgmine nädal läheb ja kuidas spiraali eemaldamine mulle mõjub :)

Ise tehtud jõulukaunistus

Mäletain, et Tikker paar (mõni) aasta tagasi meisterdas hoolega 3D lumehelbeid ja mõtlesin juba ammu, et tahaks ka proovida. Sel aastal on meie jõulukaunistused pea olematud, vaid paar tulekest ripub elamises. Kunstkuuske tahaks enne jõule ka, aga pole veel jõudnud osta. Karta laseb, et ma siis terve päeva ajan Cooperit sellest eemale.

Igatahes reedel sai ostetud blokk paberit ja liimi ning meisterdasingi ühe helbe valmis, mis nüüd akna kohal ripub. Teha oli seda lihtne, kuid võttis aega. Tahan selle kõrvale mõned veel, ühe tegin eile valmis, aga eks ma möödaminnes üritan neid juppe välja lõigata ja kokku liimida. Väga kihvtid näevad minu meelest välja :)

Kommenteerimine

Nüüd saavad kõik kommenteerida! Aitäh Ailile, et ta mulle ütles, et kommenteerimine maas on. Kunangi võtsin selle vahepeal maha, kui mingi spämmija muudkui kommenteeris ja kiirlaenu pakkus ja jäi maha võtmata.

Lobamokk

Emmele on sõnavarra lisandunud dada/daddy ja baba. Ehk et kõik meie, sest Cooper oleme teda enne ta sündi ka babaks kutsunud, mis on üsna tavaline Inglismaal, nagu hellitusnimi baby asemel.

Kolme sõnaga suudab Cooper aga terve päeva lobiseda. Lisaks sekka kilked ja väike virin ning maja on harva vaikne, kui ta ärkvel on või kui lutt suus ei ole.

Ma ei julge mõeldagi, mis saab, kui ta päriselt rääkima hakkab. Peame talle siis papagoi ostma vist.

Laps oma voodis

Kui Cooper on muidu üsna hea voodikaaslane olnud, siis viimasel ajal võttis ta aina rohkem ruumi. Kõige pisemana oli ta voodi keskel kõige rohkem ruumi. Öösiti muudkui togis ja siples.

Olen teda päevasel ajal hakanud rohkem oma voodisse magama panema, et ta seal magamisega rohkem harjuks. Lisaks on tal seal ka turvalisem kui meie voodil, sest ta nii krapsalt vudib ringi käpuli.

Üleeile õhtul lambist otsustasin, et panen ta ka ööunele oma voodisse. Esmalt ise magama minnes oli harjumatu, et nii palju ruumi oli, aga sellega harjus ruttu. Cooper ärkas öö jooksul küll 3 korda, mis on tema puhul tavaline, kuid hommikuks tundsin, et olin ise palju rohkem puhanud.

Eile ostsin ma meile lausa uued padjad, et me laiutamist paremini nautida saaks. Cooper läks jälle oma voodisse ööunele ning ärkas 2 korda. Tegelikult 3, aga kolmas kord oli siis, kui P äratuskell helises. Õnneks sõi natukene piima ja põõnas seekord siis minu kõrval suures voodis veel tunnikese.

Alguses kartsin, et ehk ma väga ei kuule, kui ta omaette üles ärkab, kuni ta juba väga nutab, aga õnneks kuulen küll. Hea meelega Cooper jääbki meist eraldi öösiti. Kui P oli pikalt selle vastu, et poiss omaette läheb, siis ka tema naudib rohkemat ruumi ja sügavamat und. Ka mina ei tunne end südametu emana, kuigi ma meie koosmagamist nautisin väga.

Käimistool

P ütles juba ammu, et ta tahab Cooperile käimistooli. Just sellist istmega, millega ta ringi rallida saaks. Juhuslikult sai ta eelmisest töökohast Amazoni kinkekaardi lahkumise kingituseks, mida kasutades me Cooperile lõpuks selle tooli ära ka tellisime.

Ega ma pikalt ei uurinud, millist ja kuidas ning tellitud sai Graco Discovery Walker. Cooperil sai nii hea meel, kui see kohale tuli:

Alguses tundus küll, et tool on raske. Ringi liiguvad vaid esirattad ja tundus, et tal on nii raske sellega manööverdada. Samas tooli peal olevate mänguasjadega mängis meeleldi.

Harjutamine teeb aga meistriks ja paari päevaga oli tal selge, kuidas keerata ja ringi käia. Kui millestki mööda ei saa, siis tagurdab ja proovib parema nurga alt uuesti. Ausalt, meie laps on geenius!

Sellel on ka omad pahuküljed, sest ta saab meid alati kätte. Käimistooli alumine äär on aga täiskasvanute jaoks üsna terav ning ega ta siis hiilides ei tule jalgu rammima, ikka täie hooga. 

Laps rahul ja meie ka, sest mängukaar hakkas talle väikeseks jääma ja ta üritab selle najale pidevalt seisma end tõmmata, aga see pole ju üldse stabiilne. Käimistool hoiab teda aga aeg-ajalt üsna palju tegevuses ja selle seest ta väga palju pättusi tegema ei ulata. Kahjuks köögi sahtleid lahti tegema ulatab ikka.

Päkapikk

Nüüd võivad jõulud tulla.

Emme, emme, emme!

Umbes nädala on Cooper pidevalt emme-ütlemist harjutanud. Emmeks kutsub ta küll nii mind kui ka kõiki ja kõike muud. Vahib seina, emme, vaatab issile otsa, ikka emme. Tahaks seda ta esimeseks sõnaks pidada, aga väga ei tundu, et ta seda vaid minuga seostab. Samas sõna on MINU meelest küll korralik emme, mitte mamma-mamma nagu teised inglastest märtsibeebid ütlevad. Eesti poiss ikkagi.

Issi kohta üritame talle ikka daddy õpetada esmalt, mitte issi. Kui me seda talle muudkui korrutame, siis tavaliselt ta vaid naerab selle peale. Kuid paar korda on see nädal juba 'dada' ka öelnud, siiski üsna koba peale.

Iseenda hingeelust

Oma depressioonist ei olegi ma rohkem rääkinud. Arsti juures käisin, teraapia kohast helistati, aga kahjuks ei saanud ma tõesti teraapiasse minna, sest telefonil öeldi, et Cooperit ma kaasa võtta ei saa. Perearstilt olin küsinud, et kas ta arvab, et ma saan, ta oli üsna kindel, et saan. Muidu ei oleks ma seda varianti valinudki.

Enesetunne läks aga mõneks ajaks palju paremaks ja mõtlesin, et sain sellest ise üle. Kahjuks mitte.

Viimane kuu või nii olen end jälle väga kehvalt tundnud. Tujud on pilla-palla, iga pisiasja üle lähen ma ülimalt põlema, nutta tihun kergelt jms. Sellele on lisandunud kerged ärevushood. Näiteks reedel kohtusin ühe märtsiemaga Leedsis ning mingi hetk tundsin, et ma tahan inimmassi seest koju ära. Kell hakkas ka hiliseks jääma, kuid oleksin saanud vabalt paar tundi veel laperdada ja kohvitada, sest P oli oma töökohaga jõulu-õhtusöögil. Tundsin aga meeletut tahtmist kohe koju minna, pea käis ringi, rinnus oli raskus ning kõhus keeras. Seda tunnet olen pea iga päev vähemalt korra tundnud viimase nädala jooksul.

Arsti juurde uut aega ma pannud ei ole, aga helistan kas veel täna või homme. Nüüd võtaks meeleldi juba rohtu, sest mul on kõrini sellest pidevast halvast meeleolust.

Asjale ei aita üldse ka hetkel olevad suhteprobleemid kaasa. Mis meist saab, seda ütleb vaid lähitulevik, ma ei tahaks sel teemal siin veel rohkem rääkida. Kuid ülimalt raske on positiivne olla selle kõige juures.

Õnneks mu väike päike suudab mind alati naeratama panna. Nii armas on, kui ma taaskord pisaratesse puhken ning Cooper mulle murelikult otsa vaatab ja kaisutama tuleb. Vähemalt keegi hoolib minust veel siin.

Väike pätu - pildipostitus

Kastile ronib vabalt, diivanile veel ei oska.

Kui vaikus on majas ja poiss on kadunud...

Kuidas ma üritasin Cooperit omaette voodisse uinuma jätta üks päev. Mõte oli hea.

Ma saan nad kätte...

 

... võib-olla ka mitte.

Poes teeme me selliseid lollusi.

Normaalne ju.

Mäkis porgandit nosimas, kui mina kõrval burksi sisse ajasin.



Neljas ja viies hammas

Kaks ülemist hammast otsustasid vaesel Cooperil korraga välja tulla. Tundus, et nad tulid terve igaviku ja tegid talle nii palju vaeva. Tegelikult võttis umbes nädala, aga tundus terve igavik! Peitsid end muudkui igeme all ja välja tulla ei tahtnud. Lõpuks neljapäeval (27.11) tulid esimesed otsakesed välja:

 

Tänaseks on pea terved hamba otsad väljas ja on juba silmaga ilusti näha:

 

 

Veel ei oska öelda, kuhu ta järgmise hamba saada võiks, aga kipub oma vasaku suupoolega rohkem asju närima. Just sealt alt ongi üks puudu, sest alumisi kikusid on tal ebaproportsionaalselt kolm.