Halloweeni filmiõhtu

Halloweeni-teemaliselt soovisin ma eile õudukat vaadata. Teismelisena ma armastasin õudukaid ja vaatasin neid meelsasti ihuüksi südaöösiti. Ja läksin peale seda rahus magama. Viimasel ajal on aga minu taluvus vähe nõrgemaks läinud. Põhjuseks võib olla, et mu mehel meeldib mind hüppama ajavatel kohtadel hirmutada. Ja kohe kindlasti see, et ta mind "The Exorcist"i vaatama meelitas. See film tekitab mulle jätkuvalt külmavärinaid, kui sellest mõtlen. Ja minu väga lahke abikaasa armastab filmi jubedamaid kohti tsiteerida. Ei ole eriti lahe.

Viimaseid õudukaid, mis ma vaatasin ja mis mind küll hirmutas, aga samas mulle see meeldis, oli "Paranormal Activity". Ahjaa, ma ei hakkagi filmide pealkirju tõlkima, sest mul ei ole aimu, kuidas need Eestis tõlgitud olid. Igatahes film ise oli päris vinge ja ma ootan huviga "Paranormal Activity 2"te, mis kuuldavasti ka päris hea on.

Tagasi eilse õhtu juurde. Ma tahtsin näha midagi hirmsat, kuid mitte midagi, mis mul magada ei laseks. Valisime 2010. aasta versiooni "A Nigthamre on Elm Street" , mille originaalset versiooni ei ole ma iial näinud. Ma kannatan veriseid õudukaid paremini kui psühholoogilise sisuga, seega ei olnud probleemi. Pärast filmi julgesin isegi vabalt vannitoas käia üksinda :P Eks ma vaikselt treenin oma taluvust taas, sest ilusatest filmidest on ka kopp ees.

Kõvem Plaanimine

Suure tüli tõttu oli tänane kaubanduskeskuses käik väga odav. Vaid transport ja lõuna läksid maksma ja edasi läks kõik allamäge. Üle pika aja olin mina see, kes esimesena jälle sõbraks saada tahtis. Rääkisime asjad selgeks ja homme on uus katse, sest mõningaid asju on siiski hädasti vaja.

Järgmisest nädalast läheb tööl ka kergemaks, sest meie tiimi tuleb lisa. Kuna juhataja on lapsepuhkusel, siis otsustati uus töötaja sekka võtta, kelleks osutuks mu kolleeg Terminal 5st. Kuigi ta oli ka ainus kandidaat, olen ma teda tundes väga positiivne, et ta saab tööga suurepäraselt hakkama. Ma olen ka üsna kindel, et ajutine lapsepuhkuse kohatäitmine ei jää ajutiseks, sest üks teine kolleeg plaanib järgmisel aastal Austraaliasse reisima minna ja meil siis jääks nagu üks inimene väheseks. Aga eks näis. Ise ma olen hetkel oma kohaga rahul ja ei ole midagi suuremat ja paremat vaatama hakanud. Ehk kui juhataja on lapsepuhkuselt tagasi või ehk firmasiseselt tuleb midagi. Või võiks ka samal kohal rahus olla, kuni me ühel heal päeval USAsse ära kolime. Meie firma on USAs ka, ehk saaks lihtsalt sinna üle minna, mis oleks ka mugav lahendus. Mulle lihtsalt meeldib liialt ette mõelda, kuigi ma tean, et saatusel on oma plaanid.

Ahjaa, meil on sünnipäevad ka tulemas. Mees saab juba kolmapäeval aasta vanemaks ja mina natukene üle kahe nädala pärast. Midagi eriti plaanis ei ole küll ja üritame raha ikka reisi jaoks rohkem hoida ja seal tõsiselt shopata. Mehel tuleb 9ndal mingi mäng välja, mida ta tahab. Lisaks tellisime mõlemad internetist mõned parfüümid ja ma lisaks paar küünelakki ja proovimiseks professionalse šampooni-palsami ka pidupäeva puhul. Lisaks on mul saapaid vaja hädasti, sest kingadega ei vea enam hästi välja, vahel on liiga külm. Abikaasa tahtis veel Domino pitsat. Kojutellimisega muidugi, mida me täiesti teha võime. Ja ehk sõpradega käime ka väljas. Ja kuna mu sünnipäev on samuti nädala sees, siis plaanin tööle kooki teha. Jah, jälle sadakümme plaani. Ma peaks üldse blogi ümber nimetama "Mari Plaanib" :P

Juurtele truuks jäädes

Heeringas sai endale kõrvale rukkileiva, mis on isegi täiesti UKs tehtud. Seetõttu ei hakka oma lootusi kõrgele seadma. Ja viina ostsin ka, kohe terve liitsi Smirnoffi, mis Sainsburys soodukas oli ja 16 naelaga kätte sain. Otsustasime, et kui võrrelda mu veini ostmist ja kui kaua pudel viina püsib, on majanduslikult kasulikum viin osta. Mahla (Tropicana!) juurde ja mmm.. Ahjaa, purki tehtud äädikas punast peeti ostsin ka, sest isu tuli. Selline kummaline ma olengi :)

Kolmapäevaõhtune

Tahaks lihtsalt ajaloo huvides kirja panna, et jube punase veini isu on. Homme lähen ostan ära (palgapäev!) ja reedel panen terve pudeli nahavahele. Peaks veel ära mainima, et tihti kui veiniisu peale tuleb, suudan ma vaid kaks klaasi sisse kallata. Vähese trenni viga. Kuid aeg-ajalt läheb terve pudel õhtu jooksul märkamatult. Seda ehk kord-kaks kuus siiski, mitte iganädalaselt. Keha aga annab sellest mõnuga peavaluga järgmisel päeval teada. Kuid see on seda väärt. Vähemalt viimasest suitsust on kaks ja pool aastat möödas ja päris ingel ma ju ka olla ei saa.

Täna nägin väga reaalset näidet, millised minu ja mu abikaasa lapsed võiksid välja näha. Ema oli sama lumivalge kui mina ja isa oli täpselt sama pruun kui minu mees (üldse väga sarnane nägi välja) ja nende lapsed.. Vaieldamatult ühed armsamad lapsed, keda ma iial näinud olen. Kuldse jumega ja sügavpruunide silmadega. Hästi lokkis, kuid pehmed juuksed (vähemalt tundus, ma ei hakanud võõraid lapsi katsuma hakkama). Kuigi me küll loodame minu sirgeid juukseid ja mehe nahatooni, ole see siiski geenide viga. Näiteks ühel jamaikalannast tuttava poeg sai valge tüdrukuga lapse ja nende laps on lumivalge ja väga vinge afroga. Hehe. Jah, taaskord laste teema, kuid jätkuvalt on lapsed plaanitud kaugemasse tulevikku. Või nii paari aasta pärast..

PS! Õues on kuradima külmaks läinud!

Lisa 10 minutit hiljem: Läks meelest mainida, et me käisime pühapäeval IKEAs jälle. Lihapallid olid jätkuvalt võrratud ja see pohlakaste.. ohh.. Uue garderoobi ostsime. Samal päeval lammutasime vana välja, kuigi see pigem kokkus iseenesest kokku, kui me seda toetavad kastid eemaldasime. Ja uus garderoob ongi üleval. Lahtine seekord. Nimelt on meie toakene üsna niiske ja kahjuks hallitus tahab meid kimbutada, aga me võitleme vapralt vastu! IKEAst ostsin heeringat hapukoores ka. Jah, ma ostsin heeringat! Eestis ei võtnud ma seda suu sissegi, aga nüüd tuli isu. Homme lisaks veinile ostan poest rukkileiva ka (Saksa import, inglased ei tea leivast mütsigi) ja näm näm näm. Viin sobiks heeringaleiva kõrvale paremini, aga üksinda joomiseks oleks see imelik :P

Pilti ei ole ka ammu näidanud. Jätkuvalt rõõsa ja rõõmus ja ehin end võõraste sulgedega (hinnalipiku kardinal oleks pidanud ära peitma, siis oleks ehk ära petnud):

Ja need kurikuulsad lihapallid. Õunakooki proovisime ka:

Good girl gone bad..

Ma olin täna väga õel. Mitte, et mul halb tuju oleks olnud, kuid minu headusel sai lihsalt lõpp. Kui inimesed vastikult käituvad, siis miks minagi peaks nende vastu kena olema.

Näiteks tööl helistas tõre vanamees ja virises, et ta ei saa meie kodulehelt tellimust sisse panna, sest see on liialt keeruline või oli ta tegelikult liiga laisk. Seletasin ilusasti, et kui ta meie poodi läheb, siis saab kehvema hinna. Ta vaidles vastu, et ta läheb siis mujale. No mingu! Ma vastasin rõõmsalt ta tõrelemisele: "Have a good day, Sir." ja panin lihtsalt telefoni toru ära.

Teisena ootasime mehega bussi ja üks väga värselt siia sisserännanu jäi meid tõsiselt vahtima. Küsisin "Can I help you?" ja ta arvas rõõmsalt, et me tahame ta sõbrad olla. Ei taha! Mulle lihtsalt ei meeldi, kui inimesed lihtsalt vahtimiseks oma kaela sõlme keeravad, kui midagi vaadata ei ole. Seekord ma lihtsalt ei suutnud seda ignoreerida.

Ma üritan homme parem tüdruk olla. Maybe :)

Eestlane väljamaal

Viimase nädala jooksul on Eesti meedias silma jäänud artiklid, kus arutletakse miks nii paljud eestlased välismaale kolivad ja kuidas neid koju tagasi meelitada. Eestlasena välismaal tahaks siinkohal ka oma põhjuseid välja tuua.

Miks ma üldse Eestist lahkusin?

Kes on mu blogi pikemalt lugenud, teavad, et ma esmalt tulin UKsse kuueks kuuks vabatahtlikuks. Keskat lõpetades ei olnud ma kindel, mida ma edasi õppida sooviks ja reisikihk on minus alati olnud. Ei tahtnud ma ka astuda erialale, mis küll tööleidmiseks oleks hea, kuid mulle enesele sugugi ei meeldiks. Euroopa Noorte kaudu tulin Cardiffi vaimuhaiglasse tööle. Pakuti tasuta lendu UKsse ja tagasi mu projekti lõpus, lisaks majutus ja natukene raha elamiseks. Hea võimalus kodust välja saamiseks ja iseseisva elu harjutamiseks.

Naljatlemist tuli küll pere kui ja sõprade poolt, et Mari leiab endale mehe ja jääbki sinna. Vaidlesin vastu ja see mul plaanis ei olnud. Vastupidi, ma olin 100% kindel, et ma ei kavatse mitte kedagi siin leida, kes isegi natukene meeldiks, sest siis oleks väga raske lahkuda. Kuni ma tutvusin oma nüüdseks abikaasaga... Mu projekti lõpus pakkus ta välja, et ma võiksin temaga kokku kolida. Palusin aega otsustamiseks ja sõitsin Eestisse tagasi.

Kaks kuud otsustasin ja kaalusin. Nii mõnedki sõbrad olid selle vastu, pere aga andis mulle vaba valiku. Otsustasin tulla, sest kartsin, et kui ma ei tule, jään ma seda igavesti kahetsema. Ja kui siinne ei oleks läinud, kui lootsin, oleks ma alati saanud Eestisse tagasi minna.

Asjad läksid aga paremini kui lootsin ja siin ma nüüd olen kaks ja pool aastat hiljem ja abielus :)

Kas UK on lõplik peatuspaik?

Kindlasti mitte. Nagu ma eelnevalt maininud olen, siis sooviks me väga USAsse kolida. Eks ma meie jõulureisi ajal vaatan, kuidas mulle endale seal meeldib ja teeme täpsemaid plaane, et kuna täpselt me selle sammu astuda sooviksime. UKs mulle alguses meeldis, kuid liigsed sisserändajad, kes ei soovi brittidega ühte sulanduda ja hoiavad vaid oma kogukondadesse teevad mu meele mustaks. Samas ei meeldi mulle siinne haridussüsteem ning oma last ma siin kooli panna ei sooviks. Ja kuna siin varsti tehakse õppemaksed kahekordseks, siis ma ise ka vaevalt siin kõrgharidust omandama ei hakka. Lisaks on siin võrreldes USAga üüratult kallis elada.

Kas ma läheksin Eestisse tagasi? Miks?

Ära iial ütle iial. Kuid praeguse seisuga ei soovi ma sugugi sinna tagasi kolida. Põhjused toon siinkohal ükshaaval punktidena välja täiesti suvalises järjestuses:

- Eestis on palju vähem võimalusi, kui näiteks UKs või USAs. Juba kaubandusvõrgu valik on Eestis minu meelest liiga väike ja mulle valikuvõimalus meeldib. Lisaks on UKs ja USAs rohkem töövalikut. Mitte selles mõttes, et rohkem vabu töökohti, vaid rohkem tööpakkujaid ja firmasid. Ja mida rohkem, seda uhkem.

- Palk. See on fakt, et Eesti palgad on imeväikesed ja palk on tihti esmane põhjus inimeste mujalekolimiseks. Mina teenin siin kaheaastase töökogemusega klienditeenindajana kaks korda rohkem kui mu kallis tädi kogenenud õpetajana erikoolis Eestis. Rohkem raha, vähem muret. Vähemalt seda on minu peaaegu 22 aastat elukogemust õpetanud küll.

- Hinnad. Võrreldes Eestiga on UKs küll transport, üür ja taolised teenused palju kallimad. Samas täpselt samade toodete eest küsitakse siin palju vähem raha. Ja USAs veel omakorda kaks korda vähem kui siin. Olgu selleks kosmeetka, riided, tehnika vms.

- Minu segarassiline pere ja eestlaste kitsarinnalisus. See ehk ongi üks peamisi põhjuseid. Olen oma kaasaga paar korda Eestis käinud ja mul on alati väga piinlik olnud, kuidas inimesed sõna otseses mõttes teda tänaval vahivad. Selline tähelepanu on küll väga ebamugav olnud ja ma ei usu, et ma seda igapäevaselt kannatada suudaksin. Ja teades laste õelust, ei soovi et minu tulevast mulatist last koolis kiusatakse. Ma olen rohkem kui kindel, et see Eesti koolis juhtuks. Lisaks olen ma olnud liiga laisk, et oma kaasale eesti keelt õpetada. Üksikuid sõnu teab, aga eesti keel on minu meelest liiga keerukas, et seda nii lihtsalt õpetada saaks. Ehk kui me ühel heal päeval pisikese põnni saame ja põnnile ma eesti keelt õpetan, jääb eesti keel mehele ka rohkem külge. Ja me oleme seal maal, et me teeme tõsiseid plaane ma tulevasest elust tulevasele lapsele mõeldes ja temale parimat soovides.

- Mind ei kutsu Eestisse eriti midagi, kuna mu pere on imepisikene. Nii pisikene, et vaid mu kallis tädi ongi mind seal ootamas. Ja sõpru ei ole mul palju kunagi olnud, selline erak olen ja mulle meeldib oma rida ajada.

Esialgu tundus, et pea on täis nii palju mõtteid, aga kahjuks rohkem argument hetkel ei tulegi. Tuleks ära mainida, et ma kunagi ei plaaninud Eestist ära kolimist. Teismelisena tahtsin reisida küll, aga ma iial ei kujutanud ette välismaale kolimist. Kuid elu läks nagu ta läks ja saatus võttis juhtimise üle ning siin ma nüüd olen.

Eks igal inimesel ole omad põhjused, olgu need majanduslikud või isiklikud. Vaadates kui mitmed klassi- ja koolikaaslased on välismaale läinud, tuleb tõdeda et laulva revolutsiooni ajal ja pärast seda sündinutel on tugev reisikihk. Ehk on siis ka põhjuseks, et meie rahval ei lubatud pikalt teiste võimu all reisida ja nüüd kõik naudivad mööda ilma rändamist kuni saame.

Ja ma olen alati rohkem kui uhke selle üle, et ma Eestist pärit olen, kui keegi mu päritolu uurib.

Mari a.k.a. Hobukastan

Põnev avastus Kristiina blogist ja paneks endast ka väidetava kirjelduse siia. Ei hakka kommenteerima, kui täpne see on, eks see ole teiste otsustada :)

Hobukastan 15.05 - 24.05 ja 12.11 - 21.11

Ehkki hobukastani-inimene on kaunis ning dekoratiivne, ei taha ta ümbrust oma võludega vallutada. Ta on tulvil elujõudu ning vajab lihtsust. Temas on õiglustunnet ja iga selle vastu eksimine kutsub temas esile tahtmatu protesti. Ta on oma õiguste eest valmis tagajärgedele mõtlemata kõikide vahenditega võitlema. Hobukastanile ei meeldi kaalutlemine ning intriigitsemine, mistõttu inimesed keeravad sageli tahtmatult tema vastu. Paindlikkuse puudumine suhtlemisel viib sageli selleni, et ta peab tihtipeale taas millestki toibuma, elama üle uusi pettumusi, mis talle meelde jäävad, kuna ta on mõjutatav ning tundeline.

Ehkki hobukastan on vastupidav, pole ta ometi isekas vaid oskab käituda ettevaatlikult ning tähelepanelikult, mistõttu pole tal ka enamasti majanduslikke raskusi. Moraalinormidel on tema jaoks suur tähtsus ning ta kaldubki osaliselt, vaatamata teatud õrnatundelisusele, puritaanlusse. Ta võib jätta eluks kohanematu mulje, mis on aga tegelikkuses järeleandmatuse tagajärg ning eneseusu puudumine.

Hobukastan vajab palju armastust, suudab aga ise üksnes ühe korra armastada ning seepärast on tal raske õnne leida. Armastuse vajadus ning kartus, et teda pole võimalik armastada, muudavad suhted kaaslasega raskeks. Tema kompleksid ilmnevad sageli niisuguses käitumises, mis on teiste jaoks mõistetamatus. Tal on kalduvus teisi šokeerida. Ta on konkreetne, andekas, kiire ning täpne, samal ajal aga kaldub ta unistustesse ning filosoofilistesse mõtisklustesse. Palju sõltub ümbrusest. Alles siis arenevad tema võimed, kui ta tajub lähedaste kaastunnet.

Friday with wine

Ma ise ka ei usu, et ma viimati kirjutasin siia 18. septemberil, aeg möödub lihtsalt nii ruttu. Jah, ma olen tõesti nii vana juba, et minu meelest aeg möödub liialt kiirelt.

Vanusest rääkides. Eile uuriti taas tööl mu vanust. Ega ma kade tüdruk ei ole ja ütlesin, et ma olen 21. Kolleeg oli imestunud. Ma naljatasin, et kas ma tõesti nii vana näen välja. Öeldi, et ma käitun väga täiskasvanulikult ja ta arvas, et ma olen 24-25 ringis. Ma ei tea nüüd kas seda komplimendina võtta või mitte. Ehk ka fakt, et ma 21selt abielus olen petab natukene ära.

Esmaspäeval otsustasid metrootöölised, et nad tahaksid natukene streikida jälle. Minu teekond tööle võtab tavaliselt maksimum tund aega, kuid sel korral võttis kaks ja pool tundi. Enamasti oli põhjuseks see, et ühekordne buss oli liialt inimesi täis tuubitud ja see lihtsalt ei peatunud. Seda juhtub ka tihti igapäevaselt, et ühekordne buss on rush houri ajal liialt täis. Kirjutasin Transport of Londonisse ja virisesin, et miks pannakse rush houriks vaid ühekordsed bussid, kui kahekordsed on täiesit olemas. Siiamaani nad mulle vastanud ei ole. Jobud.

Tööl tegelesin paari raske kaebusega see nädal ka. Ühel oli põhjus, et meie poes ei öeldud õiget valuutakurssi. Juhataja poes ütles, et meie klienditeenindaja ütles, et nad ütlesid kliendile valuutakursi ja ütlesid, et kodulehelt ette tellides saavad nad parema. Klient ütles, et talle öeldi poes mitte kursi pärast muretseda. Vastasin ühe korra selgitades erinevusi poes ja kodulehelt ette tellides. Klient tuli tagasi natukene kurjalt, et ma ei käsitlenud halba teenindust. Saatsin meili tagasi vabandades teeninduse eest ja seletasin lausega, et CCTVd vaadates oli näha, kuidas kurssi kliendile näidati ja lisaks on meil rate boardid poodides, kus on valuutakursid kirjas. Pakkusime kliendile 20 naela valurahaks. Klient tuli tagasi kinnitades, et poes talle kurssi ei öeldud, kuid ta väga kiitis kleinditeeninust, mida mina talle pakkusin. Lõpetas veel tänades mind ja öeldes, et kindlasti soovitab meie firmat kõikidele oma tuttavatele. Sellist lõppu tahaks kõikidele kaebustele :) Vähe segane lugu, kuid eks meil ole miljon korda segasemaidki, mis on aeg-ajalt klientide oma lollus, kuid vahepeal meie kolleegide idiootsus poodides. Igatahes tööga endaga läheb aina paremini ja saan iseseisvamalt rohkem hakkama.

Mul kord oli üks pervo ka. Meile korduvalt helistanud uurides, kuidas raha ta sõbrannale Taimaal saata (Thai mail order bride, yea right!). Meil juba teada, et ta oma naine on surnud, aga nüüd on tal uus sõbratar Tais. Tegemist vanema pensionieas mehega muideks. Kord ma seletasin erinevaid viise raha saatmiseks. Tänas mind pika kõne lõpuks ja hakkas uurima, kust minu kaunis aktsent pärit on. On alles naistemees :P

Igatahes. Ma lõpetan oma veinipudelit ja siin natukene vintis peaga kirjutamist :P