Sügisejutt

Imeilus sügisene ilm on täna. Eile õnneks mu külmetus taandus, kuid täna on see täiega tagasi. Iga viie minuti tagant sirutan kätt taskurätiku järele ja varsti näen välja nagu Rudolf.

Eilne intervjuu läks keskpäraselt. Ma olin ikka väga pabinas ja ettekannet tehes tundsin ise, et mu hääl väga väriseb, kuid usun, et andsin häid vastuseid. Teisipäeval saab tulemusest teada. Olen aus, et ma ei imesta, kui ma seda kohta ei saa, sest mul ei ole muust konkurentsist aimugi. Kuid siiski tore oleks.. Õnneks ei lähe, asun firmaväliselt uut töökohta otsima. Esmaspäevast reedeni kella 9st 17ni oleks väga armas :)

Sügise saabumine ajab mu näpud sügelema ja tahaks väga kududa-heegeldada. Kahjuks ei ole hetkel võimalust uusi ja ilusaid lõngu osta. Harutasin ühe ammu heegeldatud salli üles, sest ma seda nagunii ei kanna ja üritan kenamat heegeldada hetkel. Eks näis, kuidas välja kukub, vähemalt ei ole heegeldamist unustanud.

Sügis on rohkem selline kodus olemise aeg ja maja peab küpsetamisega soojas hoidma. Tegin minagi täna kaks plaaditäid muffineid. Taigent tegin tavalisest poole rohkem, et kauem kestaks. Pooled muffinid rosinatega mehele ja teine pool kakaoga minule. Tumedanahaline tema eelistab miskipärast heledamat magusat nagu valge šokolaad ja vaniljemuffinid. Väga hele mina aga eelistan rohkelt tumedat šokolaadi. :))

Jälle proovin kõrgemale ja kaugemale

Oma nädala olen ma bussiga sõites ja tööl pausi ajal lugenud juhatamisealaseid raamatuid ja arvan, et olen üpriski valmis. Täna tegin lõpuks PowerPointis ka paar slaidi märksõnadega valmis. Lisaks sellele sai paberile pikem kõne valmis kirjutatud, mida ma kõik öelda kavatsen. Päris rääkida ma harjutanud veel ei ole, aga eks ma selle täna veel korra läbi teen ja homme paar korda ka. Kell 15 algab mul tööintervjuu müügijuhataja kohale. Kui eile mu kolleeg õigesti ütles, siis peaks olema 14 kandidaati 5kohale. Ehk pea kolm inimest kohale. Ma arvan, et päris hea. Kui ma viimati siin uuele kohale kandideerisin, siis oli umbes 6 ühele kohale. Ma ei oska midagi arvata, mis ja kuidas, sest ega ma eriti teisi kandidaate ei tea. Kardan küll läbi põruda, aga kavatsen endast parima anda. Reedel peaks veel mõndade intervjuu olema, seega loodan järgmise nädala alguses tulemusest teada saada. Hoian pöidlaid ja varbaid!

Eilne pildis

1) Ma armastan hiina toite ja mehe tehtud styr-fry in lihtsalt super. Kana on küll kerge kariibi alatooniga ja eelistame seda väga vürtsikaks teha. Lisaks poest valmis styr-fry juurviljade segu, paar paprikat ja ananassitükke ja kastet ja vürtsi. Ma võiks seda absoluutselt iga päev süüa!

2) Väiksena kasvasid meil rabarberid koduaias ja sügis oli alati täis rabarberi- ja õunakooki. Igatsus tuli peale ja tegin eile rabarberikooki. Rabarberi ostsin konserveeritud purgis, sest värske oli minu meelest liiga kallis. Maitse oli super!
3) Viitsisin küüntele lisaks tavalisele lakile natukene vidinaid ka peale teha. Tulemusega olen väga rahul, isegi paremale käele vasaku käega tehtu tuli väga super välja.

Töömesilane

Lähen teisele katsele. Hiljuti olid vabad töökohad igas Heathrow lennujaama terminalis müügijuhataja kohale ja kuna enamus inimesi teavad, et ma juhatajaks tahaks väga saada, siis muidugi kandideerisin. Eile sain meili tagasi, et intervjuud toimuvad 23ndal ja 25ndal septembril. Anti mõned küsimused, mille alusel pean PowerPointis ettekande tegema. Eile sai ühe juhatajaga sel teemal räägitud ja ta veel ütles, et kui tal selle rolli jaoks intervjuu oli, siis ta pidi veel seal rollimängu tegema ja et kõik asjad minu haige olemistest kuni saavutustest loeb. Ütlen ausalt juba ette ära, et ma ei imesta, kui ma seda töökoha ei saa. Kõik on öelnud, et selleks peab mul Career Coachi koolitus läbitud olema. Seda olen ma aga jaanuarist saadik oodanud ja keegi ei ole midagi selleks teinud. Hoopis pean kuulma, kuidas inimesed, kes minust vähem aega firmas olnud on, sinna saadetakse. Lisaks ei ole ka mõned mu saavutused just parimad, sest ma armastan klientidele põhjalikult seletada asju, ilma et võtan neil raha millegi eest, mida neil tegelikult vaja ei olegi. Siiski annan ma selleks intervjuuks endast parima, sest imesid ju ikka juhtub.

Lisaks sellele oli eile uus tööpakkumine jätkuvalt meie enda firmas. Kuuekuune komandeering samas terminalis, kus ma töötan, lihtsalt teisel töökohal. Selline behind the scenes töö, kus klientidega ei pea üldse suhtlema. Lisaks sellele väga hea kellaaeg ka. Sellele saadan nädala alguses ankeedi.

Muidugi olen ka väljaspool meie firmat paarile töökohale kandideerinud, kuid seda mitte eriti aktiivselt. Kui neist kahest variandist midagi välja ei tule, siis hakkan küll palju aktiivsemalt firmaväliseid pakkumisi vaatama. Ma olen enda tööst lihtsalt väga-väga väsinud. Ma tean kõik, mis teada on ja tunnen, et seisan lihtsalt ühe koha peal, arengut enam ei ole, lagi on käes. Ma olen aga liiga noor, et ühele kohale seisma jääda. Ikka kõrgemale ja kaugemale. Vaja ju hästi teenima hakata, et saaks ülikooli ka minna. Vähemalt plaanid on mul paigas, mida tahan :)

Väike vahepala

Lõpuks ometi kolm vaba päeva! Eileõhtune vahetus oli küll üle prahi naljakas, töötasin ühes poes koos ühe tüdrukuga Somaaliast ja ühte naisega Filipiinidelt. Ma ei ole kunagi tööl nii palju naernud, tõsiselt. Mul on üleüldse väga rahvusvaheline kollektiiv, ma muidugi ainus eestlane nagu alati, aga eks teen sellest postituse kunagi teine kord.

Asjad tunduvad paremuse poole minevat, hoiame pöidlaid igatahes. Tahaks oma peret aastavahetusel ikka oma korteris vastu võtta, mitte ei peaks neid hotelli ööbima saatma. Ja eks see meilegi parem ole, praegune elukorraldus teeb mõlemat tihti väga pingeliseks. Aga vähemalt on meil palju unistusi, mille poole püüelda :)

Notting Hill Carnival 2009

Esmaspäeval oli siin riigipüha, mistõttu ma tööl ei käinud. Sain hoopis oma esimese Notting Hilli karnevali osaliseks. Oli plaanis mehe tuttava juurde külla minna, kelle koduaknast kogu rongkäiku ilusti näha oli. See sama naisterahvas oli aastaid karnevali peakorraldaja ka ja ta siis seletas mullegi, kuidas täpsemalt kogu see korraldamise värk ja telgitagused on, väga huvitav oli. Eelmisel õhtul tegin koogi valmis, mis hommikul vaid glasuuri peale sai ja kanapiruka tegime hommikul valmis.
Mulle eriti metroo ei meeldi ja sel päeval oli see eriti jube. Ootasime Paddingtonis oma rongi tulekut ja kui see tuli, oli näha, et see oli inimesi paksult täis tuubitud juba. Õnneks paar tulid seal peatuses maha, et veel mõned inimesed sinna sisse end pressida saaksid. Kuna sel päeval oli väga soe ilm, siis oli seal väga umbne ja vastik olla. Õnneks sõitsime vaid ühe peatuse. Ka leida õige koht, kuhu minema pidime, võttis omajagu aega suures rahvasummas. Peale seda oli küll väga suur isu üks korralik dušš võtta.
Rongkäik ise oli päris lahe, väga värviline ja vahva kariibi muusikaga, mida mu kaasa ikka aeg-ajalt mulle kodus mängib. Tuleb tunnistada, et nende rass ikka oskab superhästi tantsida ja oma tagumikku höörutada :P Ise piirdusime vaid vee joomisega ja minu puusanõksud jäid seetõttu tulemata, tagasihoidlik eestlane nagu ma olen. Sai kogu pidu küll ülevalt korruselt alla tänavale vaadatud ja paar korda ka all rahva seas käidud.
Koju sai umbes kella 20 ajal mindud ja kohutav, kui palju purjus inimesi oli juba. Tuletasin endale jälle meelde, miks mulle siin riigis klubides käia ei meeldi. Kuigi seda sai vaid Cardiffis elades tehtud, siin ei ole tujugi, eriti minu väsitava töögraafikuga. Paar tüdrukut olid juba lääbakil tänava ääres istukil ja üritasid midagi rääkida, aga ega ma välja ei lugenud küll, mida nad täpsemalt seal öelda tahtsid. Lisaks sai veel nähtud, kuidas klaaspudel ühele mehele pähe puruks löödi. Esimesele vastutulevale politseile andsime sellest teada ka, aga ma kahtlen, et nad midagi tegid, sest nad valvasid ühte kindlat tänavajuppi ja ütlesid, et nad ei saa sealt midagi teha.
Paddingtonist ostsime poest pontsikuid ja koolat ja sõitsime koju tagasi. Ei olnud just kõige sündmusterohkem, aga tore oli ikka üle pika aja kodust välja saada.