Posts

Showing posts from April, 2014

Õpin lapse kõrvalt elama

Image
Kui esimese kuu aja arvasin, et keegi peab igal hetkel Cooperi kõrval olema nii ta magamise kui ka ärkvel oleku ajal, siis nüüd võtan asja reaalsemalt ja rahulikumalt. Ta teeb pärastlõunaseid uinakuid omaette magamistoas suurel voodil nagunii ning ta ei sure ära, kui ta ka muul ajal natukene omaette on. Muidugi mitte siis, kui ta näljast röögib, vaid näiteks magades.

Esimese kuu möödudes olen õppinud ise tema tegemiste kõrvalt rohkem elama. Ma olen enda üle nii uhke, et viimased neli päeva olen ma julenud isegi tema hommikuse uinaku ajal duši all käia. Tavaliselt ootasin ma, et P oma öisest vahetusest ärkaks. Esimesel päeval oli küll maailma kõige kiirem pesus käik ning end ära kuivatades tormasin kohe elutuppa vaatama, kas tal on ikka kõik hästi. Kutt magas ilusti ja ei olnud asenditki vahetanud. Tänaseks olen nii edasi arenenud, et julgesin end normaalsel tempol pesta ja isegi juuksed said puhtaks. See annab ikka nii palju enese heaolekule juurde, kui enne keskpäeva pesemas käidud …

Cooper ühe kuu vanune!

Image
Alles ta ju sündis ja juba on noormehel esimene minisünna. Kooki sel puhul küll ei saa, sest mul algas eilsest dieet, et suveks enam-vähem vormis oleksin.

Rutiinne igapäev neljanädalasega

Image
Päevad on jätkuvalt ühesugused, seetõttu munadepühadest on sel aastal savi. Napilt tean, et täna pühapäevgi on. Cooper on muidugi iga päevaga aina asjalikum ja seda on imeline jälgida. Emaks olemine on jätkuvalt kuidagi väga loomulik. Mulle meeldib, et ma ei ole sadakümmet raamatut lugenud ja et ma ei käinud loengutel enne ta sündi ning et me seetõttu kõike üsna vabalt võtame. Meie elu käib hetkel Cooperi järgi, kunas magame, kunas sööme, kunas väljas käime, ja meile see sobib. Märkamatult on väike rutiin tal endal kujunenud ja superlast me temast veel ei vooli, laseme tal ise maailma avastada ja omas tempos kasvada. 
Eile õhtul tusatsesin omaette ja elasin seda P peal välja ning otsustasin ise öövahetuses olla. Cooper nõudis süüa nagu kellavärk, iga kahe tunni tagant. Seega söötsin teda kell 23, 1, 3, 5 ja kell 7 tulin ise temaga voodist välja. Õnneks teiste toidukordadega jäi ta suht koht kiirelt magama uuesti, vaid pärast 7t oli ta umbes 3,5 tundi üleval. Selle aja jooksul tsillis…

Südamekahin

Image
Juba pärast sündi kahtlustati Cooperil südamekahinat. Täna käisime haiglas teda kontrollimas. Kerget kahinat oli veel kuulda, kuigi tihti kaob see pärast kahte päeva pärast sündi. Esmalt piinati Cooperit, kui ultraheliga ta südant vaadati. Vaesekesel oli kõht tühi ja siis ta virises. Käisime seejärel temaga EKGs, kus tal õnneks juba kõht täis oli ka kus ta ilusti rahulik oli. Nii kurb oli teda nii paljude torude küljes näha. Lisaks käis pidevalt peast läbi mõte, mis saab, kui tal ongi midagi südamega viga ja kui hirmus see on, kui ta opile minema peab jne.Meie suureks rõõmuks on ta südamega kõik korras ja tegemist on lihtsalt süütu südamekahinaga. Temast võib veel profisportlane saada, vähemalt tervis ei ole selle vastu :-)

Meie igapäevasest elust

Image
Nädal aega võtsin hoogu ja lõpuks ometi sain arvuti taha. Täismahus kahe mehe eest hoolitsemine on raske. Eriti, kui Cooper on iga päevaga aina rohkem üleval päeval. 

P saab küll teatud asjadega ühe käega hakkama, aga, kui Cooper üleval on, siis päris kahekesi ma neid jätta ei julge. Välja arvatud õhtuti, kui ma tunnikene varem magama lähen. P saab Cooperi toitmisega hakkama sedasi, et paneb ta diivanile istuma ning krooksutamiseks suudab ta lapse ühe käega oma õlale tõsta ja siis patsutada. Mind aetakse mähkmete vahetamise ajaks üles.

Üldiselt näebki öö hetkel välja selline, et Cooper ärkab söömiseks ja mähkmevahetuseks üles kella 12-1 ajal. Seejärel 3-4 ajal ning seejärel 7-8 ajal, kui ma juba end voodist terveks päevaks välja ajan. Üldiselt jääb ta üsna ruttu öösiti uuesti magama, välja arvatud mõningad erandjuhud. Näiteks üks öö otsustas ta kella 4st 6ni lihtsalt tsillida ja vahtida. Samas järgneval ööl jäi ta poole söömise pealt sügavasse unne.

Päevad mööduvad meil ka samamoodi. …

Arsti juures käik

Kiire telefonilt trükitud postitus, sest arvutisse pole jõudnudki. Nüüd saan tunda, kui väga P mind aitas. P opile ei saanudki veel ning hetkel kipsist loobus. Ta pooleks luuga vasak käsi on lihtsalt mingis riidest lahases ning ta manustab usinalt valuvaigisteid pidevalt. 10 päeva pärast haiglasse tagasi ja siis vaadatakse, kuidas paraneb ja mis edasi tehakse. Vähemalt saab ta meiega veel kuni neli nädalat kodus olla, kuigi ta võib olla läheb varem tööle, sest kodus haige olemise eest lahkelt ei maksta.Aidata sa küll väga millegagi ühe käega ei saa ja on pigem moraalseks toeks. Ta on nimelt vasakukäeline, seega mõned asjad saab ta oma terve parema käega tehtud, aga mitte kõik. Ühe käega Cooperit süles hoida saab ja see on ka kõik. Minu teha on kõik toitmised, krooksutamised, mähkmete vahetused, riiete vahetused, vannitamine jne. Nii päeval kui ka öösel. Lisaks aitan P riidesse aeg ajalt ja riietest lahti. Pluusi selga panek on ikka jube ettevõtmine hetkel. Õnneks ööd lapsega ei ole vä…

Mees ei kuulanud sõna

Mainisin eelmises postituses, et P'l oli täna ragbimäng. Lasksin tal ööläbi ilusti magada ja tegelesin ise Cooperiga. P lubas minnes, et tagasi tulles vahetab ta kõik mähkmed ja ma saan uinaku teha. Naljatasin, et ärgu ta siis midagi mängu jooksul ära murraks. Nüüd ta istub mu kõrval, õlavarreluu pikku pidi pooleks. Pole julenud veel ta kitsaid ragbi riideid seljast võtta ja mudane on ta ka. Käis haiglas, kus panti ta käsi vaid kerge riide peale puhkama ja anti valuvaigisteid. Homme hommikul läheb opile ja saab endale poldid luu sisse. Vot kui tore, nüüd ei saa ta tükk aega Cooperi mähkmeid vahetada ja ma saan nende mõlema eest täiega hoolt kanda.Lisaks temale murdis üks ta tiimikaaslane ka oma käe samal ajal ja temagi läheb homme opile. Vähemalt mängu nad võitsid ja on liigas jälle koha võrra kõrgemal.

Kaks nädalat ema olemist

Image
Kuhu küll aeg läinud on... Pole aega olnud siia kirjutadagi. Päevad on hetkel kõik üsna ühte moodi - ärkame, söödame Cooperit, vahetame mähet, ootame, kuni ta magama jääb, logeleme ta magamise ajal, siis jälle söödame teda, vahetame mähet jne.


Täna on Cooper juba kaks nädalat vana. Aeg on möödunud nii kiirelt, samas on tunne nagu oleks ta meil alati olnud. Tunneme teda juba palju paremini ja saame kiiremini aru, mis talle tuska valmistab (enamasti on selleks siiski nälg). Esimese nädalaga võrreldes on ta hakanud tunduvamalt rohkem ärkvel olema. Kõht täis ja kuiv mähe all võib ta vabalt üle tunni aja lihtsalt ringi vahtida. Isu on tal ka meeletuks läinud. Kui esimesed poolteist nädalat söötsime teda kella järgi, siis nüüd nõuab ta ise nii tihti süüa, et me enam seda ei jälgi, lihtsalt teeme kindlaks, et tal kõht täis saaks, kui ta röökima pistab.


Söödan jätkuvalt pudelist rinnapiima nii palju kui ma seda välja pumbata suudan. Hetkel on selleks vaid kaks-kolm toidukorda päevas, kuid loo…