23 nädalat ja 5 päeva

Kuigi ma ise arvan, et mul on maailma suurim kõht, siis vähe laiemaid riideid kandes ei saa teised inimesed sellest arugi. Seda näitas hästi uus töökoht ja uued inimesed (millest/kellest teen eraldi postituse). Teisipäeval-kolmapäeval olin ma Warringtonis tööreisil, kus hotellis õhtul koos kolleegidega õhtusöögil käisin. Tellisin endale joogiks apelsinimahla, kui teised kaks naist jõid veini ja siidrit. Üks naine mingi hetk küsis, et kas ma üldse ei joo. Patsutasin kõhtu ja ütlesin, et hetkel küll mitte jah. Tuleb nentida, et natukene lohvakam pluus oli seljas küll, aga mitte ka telgi moodi ning enda meelest paistis mu kõht välja küll.

Seljavalu on õnneks uue ja parema voodiga vähekene leebemaks läinud. Olen küll märganud, et kui pikalt kõnnin, siis väsib selg kiiremini ära kui varem. Uueks toredaks kõrvalnähuks on tulnud hingeldamine. Iga väiksemgi liigutamine ajab puhisema ning pidevalt nohune nina lisab vaid effekti juurde.

Lisaks põksib põnn mind üsna kõvasti pea terve päeva. Vahepeal puhkab tunnikese ja siis hakkab jälle mürgel pihta. Olen üritanud ta aktiivsusel silma peal hoida, et aru saada, mis ajal ta rohkem aktiivne on ning tundub pigem õhtune poiss olevat. Saab lahe olema märtsi saabudes.

Sain umbes nädal aega tagasi esimest korda pisikese põksu videole ka. P'l läks paar korda ennem kui ta aru sai kus, aga ära ta nägi. Seega ei garanteeri, et see kõigile nähtav võib olla, kui päris ei keskendu :P

Üldiselt isu on jätkuvalt hea ning millegi üle väga nuriseda ei saagi. Tujukus on küll tagasi tulnud ning vahepeal on hetked, kus terve maailm tundub nii kuri ja kole, aga õnneks on P väga toetav ning suudab mu üsna ruttu rõõmsameelseks uuesti muuta.

Põnn peaks praegu umbes 30cm pikk olema, mis tundub üsna ulmeliselt pikk. Kaalub ta umbes 600g, mis on ka päris suur juba. Kasvab nagu mühin!

Üldiselt on rasedus tõesti imeline aeg. Ma ilmselt ütleks midagi täiesti teistmoodi, kui ma oleks hullude iiveldushoogude käes piinelnud vms. Arutasime P'ga hiljuti, et imelik on mõelda, kui kohutavalt palju me seda väikest poissi mu kõhus juba armastame. See on kindlasti üks tugev tunne, mida kumbki ei ole iial varem tundnud ning mis meile väga meeldib. Meie väikse armas pere :)

Primarki šoppamine

Kuna meie uus elamine on vahepeal natukene jahe, siis täna käisime Primarkis endale sooje koduriideid ostmas. Kui muidu mulle Primark väga ei meeldi, siis kodu riieteks kõlbab küll. 

Eelmine kord seal poes käies jäid silma fliisist pükste-pusa komplektid, mis olid jube pehmed. Valik oli suur, aga lõpuks oli see helesinine pingviinidega kostüüm minu meelest kõige vahvam. Vähemalt neist variantidest, millel mu suurus olemas oli.

Nüüd saan kodus igavesti seksikas olla oma pingu-kostüümiga :D

Kuna tänu rasedusele on mul rinnad ka kasvama hakanud, siis sai uut pesu ka osta. 75C, mis ma eelmine kord ostsin, on hakanud natukene kitsaks jääma. Proovisin selga 75D, mis oli ka nagu natukene kitsas. Mis mõttes?! Enne olin ma südamerahus 75B ja nüüd on 75D ka natukene väike. Täielik ulme minu jaoks. 75DD'd kahjuks Primarkis ei olnud ja 80D'd ma ei viitsinud proovida, seega ostsingi selga proovimata traatideta 75D variandi. Kodus selga proovides nentisin, et ilmselt päris kuud aega ma neid küll kanda ei saa ja 80D või midagi veel suuremat peaks varsti ka ära varuma. Õnneks on Primarki pesu üsna odav ning need rinnahoidjad, mis ma raseduse ajal ostnud olen, on vaid umbes £3 maksnud, millest väga kahju ei ole. Mine tea küll mitut erinevat suurust rinnahoidjaid mul raseduse lõpuks (ja pärast seda, kui imetamiseks läheb) olemas on. Varsti võin igatahes oma pesupoe avada vabalt.

Lisaks sellele sain end riietevahetusekabiinis üle mõne aja täis-pikkusega peeglist vaadata ja oleksin peaaegu ümber kukkunud nähes, kui suureks mu kõht paisunud on. Täna sai ka 23 nädalat täis, seega näen ma ka ülimalt rase juba välja. Lisaks põksub põnn mind iga päevaga aina kõvemini. Näiteks täna hommikul lugesin voodis Kindle'st raamatut ning hoidsin Kindle't oma kõhu peal. Põnn otsustas täpselt Kindle vastu nii kõvasti lüüa, et see natukene ülesse hüppas. Ma ei julge mõeldagi, kui palju mu kõht raseduse lõpus ta põksudest hüppab.

Coventry'sse kolitud

Kui elamine sai leitud, siis järgmisena oli vaja leida, kuidas kolitud saame. Viimasel minutil. Paar päeva otsisime internetist man with a van teenuseid ja enamus hinnapakkumisi olid natukene liialt kallid - £250-£350. Hakkasin vaikselt juba muretsema hakkama, et me ei saagi kolitud. Kuni ma neljapäeval (laupäeval oli vaja kolida) ühe firma lehel hinnapakkumise sain, mis sobis - £145.06. Täitsin pool-kiiruga (salaja töö arvutis) mingi ankeedi ka ära, arvates, et sellega saan täpsema hinna, kui sain kinnituse, et auto ja mees on tellitud. Olin aga vale kuupäeva pannud kolimiseks, mistõttu 2 minuti jooksul mulle ilusti helistati. Mees telefonil kinnitas, et meil läheks kolimine tõesti vaid nii vähe maksma ning kaks täiskasvanut saavad ka kaasa sõita. Seega kogemata tellisingi meile kolimisteenuse ära, mille üle mul NII hea meel sai.

Kuna meile meeldib asju viimasel minutil teha, siis ka pakkisime kogu oma nodi viimasel minutil - reede õhtul. Peale tööd käisime pappkaste ostmas ning poole 11ks õhtul olid enamus asjad kohvris-kastides-kottides. Täitsa hull, kui palju riideid mul on. Ja 80% neist ei lähe mulle hetkel selgagi, mis oli eriti masendav. Täitsin terve kohvri ning ühe suure kasti ainult riietega. Eraldi väike kast sai sokke ja pesu täis. Ausalt ei saa aru, kuidas mul ei ole kunangi midagi selga panna...

Auto pidi meil kell 9 hommikul kohale tulema. Enne seda andsime ilusti võtmed üle ning saime tagatise raha tagasi. Ma ei tea millest, aga mul on viimasel ajal jube paranoia tulnud inimeste usaldamisega. Küll käis mul peast läbi mõte, et uue elukoha inimesed tahavad petta, pärast ettemaksu raha saamist ning küll mõtlesin, et endises elukohas petetakse ja ei taheta miskipärast tagatist tagasi anda. Õnneks olid mu imelikud hirmud küll asjata. Igatahes 20minutilise hilinemisega oli kolimisauto kohal. Pakkisime oma asjad autole ja asusime Coventry poole sõitma. Autojuht oli lahe ja peeretas haisvalt kolm korda, mis oli eriti lahe, sest auto oli jube soe ning väljas sadas vihma, mistõttu akent ka ei tahtnud lahti teha. Õnneks natukene peale kella 11t olime oma uues kodus kohal ning üsna kiirelt saime asjad teisele korrusele veetud. Mina kandsin paari kergemat asja, mille üle sain ka pragada, ning P vedas ülejäänud asjad.

Kohale jõudes hakkasin kohe asju natukene lahti pakkima, mis oli veel aeganõudvam, kui pakkimine oli. Poole lahtipakkimise peale läks kõht tühjaks, mistõttu käisime natukene jalutamas ja toidupoodi otsimas.

Üleval pilt jalutuskäigust, siin on üsna kenad majad. Meie elame küll kortermajas, mis nii kena ei ole, aga üleüldiselt on piirkond küll väga kena.

Meile ligidal me ühtegi toidupoodi ei leidnud, mistõttu suundusime kesklinna poole. Seal ei saanud me ka ühegi normaalse toiduasja ostmisega hakkama. Käisime 99p poes, mis on pood, kus kõik asjad maksavad vaid 99 penni, mõned on isegi alega ja maksavad 69 penni. Läksime maiustuste osakonnas natukene hulluks. Seejärel käisime ühest putkast müüdavat bratwursti söömas, mida me eelmine kordki proovisime, ja mis väga maitsev on. Seekord sõime lausa poolemeetrised vortsid ära, mis olid juuuube pikad, aga mis tühja kõhu hästi täitis. Meie pererahvas on nimelt moslemid, seetõttu on sea- ja loomaliha ning alkohol majas keelatud. Kuna see meil lühiajaline koht on, siis saame hakkama. Aga just seetõttu läkski pool meetrit vorsti hästi sisse :)

Koju jõudes olid vanapaar just oma tütre juurde minemas. See tähendab, et terve nädalavahetuse on terve korter meie. Juhuu! Selle tähistamiseks jõime kohvi ja sõime end maiustustest kooma ning esimene päev uues kodus saigi otsa.

Taaskord Coventry's

Üllatavalt kena pilt mitte nii kenast Coventry'st (source)

Eile käisime taaskord Coventry's plaaniga kahte tuba vaatamas käia. Meil on nimelt kavas esmalt vaid tuba üürida kuni päris oma korterit/maja otsime üürimiseks. Kahjuks üks vaatamine ütles ära sõnumi teel, kui me juba bussiga sinna teele olime, mis tegi tuju natukene mustaks. Seega sai vaid loota, et see teine tuba on normaalne.

Helistasin vanahärrale, kes üüris, ning ta lahkelt andis isegi juhatusi, millise bussiga tema juurde saame. Kahjuks sain ma ta ülimalt tugevast india aktsendist natukene valesti aru ja esmalt istusime vales bussipeatuses. Vahepeal helistas vanahärra kaks korda, et uurida, kas me ikka ilusti bussi peale saime. Lõpuks saime ka ning jõudsime kiirelt kohale.

Korter ise oli neil värskelt ostetud ning remonditud, mistõttu oli see meeldivalt puhas ja armas. Meie tuba on suur ja sellel on isegi aken. Uskuge või mitte, aga meie praeguses toas pole akent. No, on, aga see avaneb elutuppa, mis on kindlasti illegaalne juurde-ehitis. Seega aken pakkus meile palju rõõmu. Lisaks ruumikas kapp ja kaks üksikut voodit, mis me kokku lükata saame. Ülejäänud tuba oli mõnusalt tühi, seega saame selle enda asjadega täita.

Vanapaar, kellega koos elaksime, on väga lahedad ja rahulikud. Nende tütar käis ka külas ja ta on esimene inimene, kes on siin ära arvanud, et ma Eestist pärit olen. Ta on nimelt arst ja vist töötab mõningate eestlastega koos vms. Ta ütles, et ta sai mu perekonnanimest aru, et ma eestlane olen. Boonuspunktid kirjas! Igatahes paar ise on lahedad ning kõik on teadlikud, et meile oleks see vaid lühiajaline majutus. Väga lahkesti pakkusid, et kui me tahame oma elamise jaoks asju osta rohkem, siis nad saavad rohkem panipaiku muretseda jms. Neile on see esmakordne toa üürimine, seega väga lahedad ja lahked.

Üür on küll Londoniga võrreldes väike, £500, kuid teiste Coventry tubadega võrreldes natukene kallim. Samas tuba ise oli väga kena, seega me ei nurise. Lisaks on majutus üsna kenas Coventry linna-osas, mis meile ka meeldis, sest muidu meile Coventry linn väga ei meeldi.

Nüüd on vaja nädalaga leida keegi, kes meid kolida saaks ja siis lähebki sõiduks laupäeval. Pakkimist ma küll ei oota, aga hea meelega tahaks siit majast juba minema minna :)

Kasvuvalud

Kui üldiselt on rasedus üsna kergelt läinud, siis nüüd kõhu paisudes olen ma natukene valutama hakanud. Sabakont on mul juba paar kuud valutanud. Seda oli arvatagi, sest keskas sai üks aasta vastlaliugu tehes sabakont nii hästi ära põrutatud, et ma paar päeva kõndidagi ei suutnud. Arsti juures ma ei käinud, seega mis teab, mis seal ära põrus. Igatahes sabakondivaluga olin juba arvestanud, lisaks on meie praegune voodi ülimalt ebamugav ja sellel istuminegi ajab selja veelgi rohkem valutama.

Uus valu paari viimase päeva jooksul on lihas vms valu alakõhus. Inglise keeles olen leidnud sellele Dr Google abil nimetuse round ligament pain, aga mul pole aimugi, mis see eesti keeles olla võiks. Valu lööb kõhtu vaid liigutades ning see kestab vaid umbes sekundi. Olen lugenud ja lugenud igasuguseid hirmsaid asju juba internetis, aga mitte midagi muud mul viga ei ole, seega ei hakka ma veel muretsema. Kõht on tõesti väga lühikese ajaga suureks läinud, seega eks ole arvata, et kui lihas või midagi seal venib, siis see tunda annab. Loodan muidugi samas ka, et kõik ikka hästi on ja mul midagi märkamata ei jää...

Põnn on ülimalt aktiivseks muutunud, et ma natukene hirmuga mõtlen, et ma seda aina tugevamat põksumist saan veel neli ja pool kuud tunda. P tunneb pea igapäevaselt juba üsna kõvasid põkse, kui ta käe mu kõhule paneb. Ma ise tunnen neid põkse päev läbi - hommikupoolikul, pärastlõunal ja õhtul, ning märkamata nad enam mul ei jää. Muidugi ma väga ei virise, superlahe tunne on ja tore on teada, et pisikene on ilusti terve ja aktiivne. Ma juba küll naljatan, et meil saab raske olema, kui põnn kõndima õpib, sest siis ei püsi ta küll pudeliski paigas :P

Instagrami postitused viimasest kuust

Kool sai otsa. Tegelikult teen vaid pausi ja kindlasti jätkan õpinguid kui vaid põnni kõrvalt aega leian. Tahaks ka eriala vahetada, sest sotsiaalteadus oli natukene igav ikka minu jaoks. Psühholoogia semestrit nautisin ma väga, seega ehk lähen seda suunda hoopis. Eks näis...

Tassikoogid ja minu ülikehv kreemi peale panemise oskus.

Üks hommik oli meil udu.

Kuidas kerge vaevaga pea 60 naela ära kulutada paari hädavajaliku asja peale...

Väike 16 nädalat vana punu. 4 nädalat tagasi, aga isegi praegu tundub see ülipisikene praeguse paunaga võrreldes.

Geisha šokolaad Inglismaal! Ocadost tellitud ja oi kui hea oli.

Kaneelikuklite isu tuleb ka vahepeal rahuldada.T

Maailma ilusaim roheline küünelakk, mida ma jõulude ajal kindlasti tihti kasutan.

Roosa munade karp! Roosa!!!

P sünnipäevaks tegin rohke (!) kattega pistaatsiapähkli-keeksi.

Erkrohelise kattega tassikook, sest toiduvärvidega on lihtsalt lahe kooke värvida :P

Üks imehea hommikusöök - munapuder peekoni, sibula, muna ja murulauguga wrapi sees.

Paisudes...

Eelmine nädalavahetus tuli isu kringlit teha ja seekordne tulemus oli üllatavalt hea välimusega. Maitses ka päris hästi. Ennast kiitmast ma ei väsi :D

Lugesin oma küünelakke. 130! Pole ime, et ma ei suuda enamasti otsustada, mis värvi oma küüsi lakkida.

Esimesed riided põnnile, mis on NII armsad

Vingumise päev

Tänane päev ei ole küll halb olnud, või vähemalt ma ei ole tundnud, et see halb oleks, aga üsna mitu ebapositiivset asja on juhtunud küll.

Esmalt, eile tellisin endale ASOSest uued superarmsad saapad, mida mul oli plaanis esmaspäeval tööle jalga panna. Pakk pidi täna kohale tulema, aga sain meili, et midagi läks sassi ja oletatav kohaletoomise kuupäev on teisipäev. Mis mõttes isegi mitte esmaspäev? Makstud sai järgmise päeva kullerteenuse eest, seetõttu ajas kulmu kortsutama küll.

Teiseks, Coventry korteri-toa-maja otsingud ei ole kõige toredamad olnud. Sattusin ühendusse ühe petturiga, kes lubas vaid £440 eest uhiuut kolmetoalist korterit, mille jaoks oli vaja kolme kuu ettemaksu. Saatis mulle mõned pildid, mis ma leidsin olid võetud ühelt Kuala Lumpuri kinnisvara-lehelt. Nüüd ei julge eriti kedagi enam interneti teel usaldada, aga kahe nädala pärast peame välja kolima ja selleks ajaks peab meil uus elukoht olemas olema. Kasvõi ajutiselt midagi jama, et me seal olles saaksime paremat ja omaette elamist otsida ja vaatamas käia. Petturist andsin Consumerline lehel teada ja loodan, et keegi ei ole tema õnge läinud ja raha kaotanud.

Lisaks sellele kirjutasin täna suures kirjutamisetuhinas linnavalitsusse ja kaebasin naabrite üle. Nimelt on neil väike laps ning iga päev kuuleme venekeelset sõimamist/karjumist. Röökimas on vaid üks ja sama naine ja keegi vastu ei karju, seega mul on pikalt olnud väike kahtlus ja kartus, et ta lapse peale karjub ja kes teab, kuidas last veel koheldakse.

Lõpuks, on maja inimesi täis ja see on nii tüütu. Meie slovaklanna teatas, et tal tuleb ema külla. Ei ole aga vaid ema, vaid tervelt kolm inimest, terve pere. Kui tavaliselt elutoas keegi väga ei istu, siis nüüd istuvad nad seal pidevalt. Elutuba on aga köögiga ühenduses ja seal on külmikud, seega on jube tüütu ja ebameeldiv minna ja omi asju ajada, kui mingid võõrad inimesed seal istuvad. Muidugi ei lase me end häirida ja kui vaja, siis ajame ikka omi asju, aga tüütu on ikkagi. Ei suuda ära oodata jälle omaette elamises elamist.