7 kuud tandemimetamist

Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui pikalt keegi imetama peaks, see on iga oma otsustada. Seetõttu olin väga löödud, kui see mul esimese lapsega välja ei tulnud. Ta ei hakanud üldse imema rinnal ning tollane abi, või selle puudumine, oli kohutav. Kuus nädalat suutsin lisaks rpa'le pumbata, kuid see oli nii masendav ja piim kuivas kokku, kuna ma seda piisavalt tihti ei teinud. Ma alles hiljuti olen hakanud uhkust tundma, et ma niigi pikalt sain talle rinnapiima pakkuda, mitte ei räägi tast kui vaid mu rpa lapsest.

Õnn oli suur, kui Amber sündides ise ilusti haakus ja piima jooma hakkas. Temaga peale väikese hammustamise perioodi pole mingeid probleeme eriti olnud. Tänaseks päevaks on ta 2a7k vanune ja endiselt rinnast väga sõltuv. Ainus, kust olen kommentaari saanud, et kas tõesti veel tissi otsas, on Eesti perelt. Keegi teine pole iial midagi halvasti öelnud. Pigem vastupidi, öeldakse, et tubli olen, et nii pikalt imetanud olen. Avalikes kohtades ta seda enam ei vaja, pigem kodus ründab mind rohkem, seega ega väga paljud ei tea ka.

Ise kartsin natukene Hunterit oodates, et kuidas piima jagub jne, aga tuleb välja, et piima tootmine on minu superpower. 

Raseduse ajal kuivab see tihti naistel kokku, aga mul jagus seda piisavalt lõpuni välja. Paljud sel ajal sunnivad ise last võõrutama, kuid mina seda teha ei soovinud. Tahan lasta lastel ise otsustada, kunas nad enam piima ei vaja. Mõned korrad, kui olengi üritanud ei öelda, on olnud kohutavad. Päeval veel saan mõni kord tähelepanu mujale viia, aga mitte alati. Kuid magama minemiseks on preilil rinda vaja, muidu ta vaid nutab hüsteeriliselt, mis on tervele perele traumeeriv. Isegi Cooper ütleb, et anna talle piima, kui õde natukene viril on. Samuti mees on väga toetavaks selles suhtes saanud. Ta pole alati kõige suurem imetamistoetaja olnud, kuid nüüd, kui ma mainin, et tahaks, et ta natukenegi vähem imetaks, ütleb, et ta ju nii väike veel, las joob, kui ta tahab. Seega sedasi me vaikselt omas tempos edasi kulgeme ja ehk kooli minnes ta enam piima ei joo.

Kui Hunter sündis, oli rõõm suur, et ka tema võttis rinnale väga loomulikult ja kergelt. Kartsin, kuidas kahe lapse imetamine välja tuleb, aga seitse kuud edasi ja see on täiesti loomulik meie jaoks. Ei ilusta, algus oli raske. Eriti, kui beebi veel õppis haakuma ja kui mu enda emotsioonid tormilised olid. Usun, aga, et koos imetamine on Amberi venna vastu sõbralikumaks muutnud. Alguses ta üldse ei sallinud veel ühte, aga nüüd päris padja alla pidevalt peita ei ürita. Pigem lükkab poisi pea tissile lähemale, kui too viril on, mitte ei lükka eemale. Nüüdseks on meil une pealt selge, kes kus on, et kõik ühel ajal piima kätte saaks mugavalt. Mis on hea, sest mõlemad ärkavad üsna tihti, aga sellega olen ma nii harjunud,et teisiti ei kujutaks ettegi.

Mainiks ära, et kui Hunter sündis, siis Amber muutus samuti super kleepekaks, mis vaikselt paremaks muutumas on. Ka Cooper nõudis rohkem tähelepanu, aga vähemalt talle saab sõnadega selgeks teha, kui ma päris ei jõua või temaga lihtsalt samal ajal rääkida, et ta end liialt eemale lükatult ei tunneks. Toidust loobus Amber mõnda aega ka, kuna uue beebi superrammus piim oli ilmselt piisav. Tänu millele ta võttis üsna palju kaalus juurde. Toitumine hakkab nüüdseks jälle paremaks muutuma õnneks.

Ma ise olen füüsiliselt väga hästi hakkama saanud kahe lapse imetamisega. Vaid isu on meeletu. Ei, suurem kui meeletu! Kõik sööks ära, eriti magusa, samas kui kaal langes üsna kiirelt. Praeguseks on raseduse eelne kaal tagasi. Vaid rinnad on nüüd hiiglaslikud ja karta laseb, et kui enam keegi piima ei joo, siis pole neist midagi enam alles. Vähemalt tean, et suurendusi ma iial ei tahaks ja dekolteed mulle näidata ei meeldi. Aga eks see käib asja juurde koos venitusarmidega ja mul on selle eest kolm ilusat last näidata :)

Mis ma oma menüüst eemaldanud olen sel aastal?

Mulle on erinev toitumine alati huvi pakkunud. Eelnevalt olen kaalu kaotamiseks usinalt kaloreid lugenud, mis mulle alati sobis. Aasta alguses, kui veel rase olin, piirasin paar kuud süsivesikuid ja tegin palju ketogeenilise dieedi retsepte. See oli mõnus ja enesetunne oli tõesti nii hea, kuna süsivesikud, eriti sai, paistavad alati mu kõhu punni. Aga mulle meeldib ju küpsetada...

Kui Hunter sündis, oli ta meeletult gaasivalusid täis ning kui ta oli 2nädalane otsustasin proovida piimatooteid vältida, et ehk ta hästi midagi ei talu, mida ma sõin. Olin super tubli ja ei söönud midagi, millel piim kasvõi vähegi koostises oli. Õppisin selle aja jooksul, et tihti kasutatakse veini ja siiri tegemisel piima proteiini või mingit kala põie osa. Üldiselt polnud üldsegi raske, kuna või ja sai, mida me tavaliselt ostsime, ei olnud piimaga tehtud. Tume šokolaad ja Oreo küpsised olid magusa isu puhul piisavad. Kaheksa nädalat pidasin vastu, aga kutil midagi ei muutunud küll. Nüüdseks 7kuuselt on ta sellest välja kasvanud, ma ise arvan, et pigem suure survega piim tekitas gaase kõvasti.

Sel ajal luges P artiklit, et WHO sõnul on töödeldud lihatooted nagu vorstid, beekon, sink jms sama ohtlik ja vähki tekitav kui suitsetamine jms. See pani mind palju rohkem lugema ja uurima loomse toidu mõjust ja sellest, kuidas see toit meie toidulauale jõuab. Lugesin mitmeid artikleid, vaatasin mitmeid dokumentaale ning arutasin seda teemat sügavalt elukaaslasega. Tegime otsuse, et me ei tarbi enam looma- ja linnuliha ning hoiame ka piimast ja munast võimalikult palju eemale. Seda nii tervislikel kui ka eetilistel põhjustel. Mõeldud, tehtud ja see oli umbes 5 kuud tagasi.

Paar nädalat pärast seda otsust, sai P teada, et ta isal on vähk. See motiveeris meid veelgi rohkem end õigel rajal hoida ja oma pikaajalise tervise eest hoolt kanda.

Mingite siltidega me end ehtima ei hakka. Päris veeganid me pole, kuna aeg ajalt kala me siiski sööme. Päris igas toidus ma piima ja muna ei väldi, kui need koostisosadeks on. Ise ostan soojapiima ning muid peamisi piimatooted ei osta, nagu juust, jogurt, jäätis jne. Piimavabu asendusi, mis tihti üsna kallid, lihtsalt tihti ei osta. Proovinud oleme ja mitmed on väga head. Lemmikust jäätisepoest ostan nüüd hoopis sorbetti, mis neil on imehea ja maitseb palju värskem, kui piimajäätis. Ja kui küpsise isu peale tuleb, söön, mida soovin. Tihti valime küll energiapallid magusaks, aga kõike ma veel endale ei keela. Magus on just see, millest ma veel lahti ei saa. Veel!

Mõned kuud tagasi otsustasin kohvijoomise ka maha jätta. Lihtsalt, kuna tundus, et ma olin sellest ka nii sõltuvuses. Päeva peale jõin ikka palju, 5-6 suur tassi, mõnel päeval rohkem. Kohvivabana esmalt kolm päeva valutasin pead. See pani veel rohkem mõtlema, et kui halb see on, kui sellest võõrutamine nii hull on. Valisin taimeteed ning aeg ajalt kofeiinivaba kohvi. Nüüd me aeg ajalt küll lubame endale kohvikust päris kohvi ka, kuid mitte iga päev ja ma ei tunne, et ma seda nii vajaks nagu varem.

Vaatan The Game Changers filmi ära, kui see Netflixi tuleb, ja vaatan mida edasi menüüst välja jätta. Siiani on enesetunne super, liha absoluutselt ei igatse, pigem hakkab kõht keerama, kui poes lihaletist mööda minna. Kellelegi oma vaateid peale suruma ei hakka, jagan vaid seda, mida ise oma eluga teen 😊