Blogi on hea, sest siit saab hiljem üle lugeda, mis toimus, kui endal kõik meeles pole. Hea, et kirjas, et esmakordselt Cooperit oodates käisin ma samal rasedusestaadiumil ultrahelis ning et Amberiga oli mul selleks ajaks ports asju valmis kootud.
Kolmas kord on raudselt kõige raskem. Eks oma osa mängib selles see, et see on mu esimene suverasedus. Ilmad on meil siin üsna kuumad olnud ja ega paljuks pole jaksu olnud. Kraadidelt 30C ringis, mis ehk nii hull ei tundugi, aga päike on siin nii põletav, et kaua selle käes mõnuleda küll ei saa, kuni nahavähi hirm peale ei tule. Aeg ajalt teen lastele basseini jahutamiseks ja ise hüppan meeleldi sisse.
Eks tegemist on selle raseduse ajal ka kõige rohkem. Kaks väikest last, kelle järel joosta. Tunduvamalt suurem elamine võrreldes eelnevate raseduste aegsetega, lisaks aed. Laste koha pealt on Cooper juba väga asjalik mees, aga Amber on see-eest topelt meeletu. Cooper oli temast aasta vanem, kui ma Amberit ootasin ja selles vanuses on see aasta ikka nii suur vahe. Näiteks ärkab Amber veel paar korda öö jooksul ning imetab nii päeval kui ka öösel, rasedus pole tema piimaisu absoluutselt muutnud. Ilmselt siinse kuumaga just janutabki rohkem.
Kõigi raseduste ajal on seljavalu suureks probleemiks olnud, mis ka sel korral end väga varakult meelde tuletas. Kas on niisama kange või lausa närvivalu, hea pole pea kunagi olla. Üle üldiselt on füüsiliselt raske, juba paar kuud on pea pidevalt tunne nagu auto alla oleks jäänud, kõik väiksemadki toimetused võtavad nii palju energiat.
Üks, mida ma eelmistega ei mäleta, on jalakrambid, mis paari viimase nädala jooksul mul öid põnevaks teinud on. Magneesium õnneks aitab natukene.
Kaalu on ka omajagu juures ja tunnen end hiiglaslikuna, kuigi see on viimase kuuga lausa natukene langenud. Rasedaks jäädes olin ma 62kg. Kuu tagasi detsembris kaalusin ma peaaegu 78kg ning nüüd nädal tagasi olin jälle kaalu ligidal ja töö näitas pea 75kg. Oleme nimelt aasta algusest saadik üritanud vähe paremini toituda ja süsivesikuid piirata. Olemine on kergem ja ilmselgelt kaalule ka hästi mõjunud.
Paar nädalat tagasi käisin ma vereproove ka andmas, millele lisaks tehti mulle tunniajaline glükoositest. Siin tehakse see kõigile. Kui selle tulemusena on veresuhkur natukene kõrgem, siis peab ühe kahetunnise testi uuesti tegema, mis siis kinnitab kas on rasedusdiabeet või mitte. Kui esimese testi normiks oli 7,8, siis minu suhkur tuli 8,1. Sain uuesti testida. Õnneks too test kinnitas, et diabeeti mul pole. Üldse polnud tore muretseda jälle.
Asju meil kutile eriti veel pole. Amberist on kandmislina ja rinnapump alles. Riietest on kaks pluusi ja üks pusa, mis poes näppu jäänud. Kuna me elame poodidest kaugel ja mina autoga ei sõida, siis sellistesse poodidesse satun harva. Küll enne ta sündi tellin mõned asjad interneti kaudu lisaks. Midagi suurt ostma ei hakka, kuna vaikselt plaanime kolimisi jälle, aga see pole veel 100% kindel. Mingi väikese pesa peab talle ikka valmis muretsema, kuna meie kaissu ta hästi ei mahuks, kuna seal on õde ees, kes pole veel valmis sealt lahkuma. Küll kõik õigeks ajaks valmis saab, aega veel küll ja veel. Natukene olen muidugi kudunud ka, kui palju mu põnnid mulle aega annavad - tekk, 5 mütsi ja paar kindaid, püksid, nööpidega kampsun ning teine on hetkel pooleli.
Kuigi on raske, on kõik siiski üle elatav, seega liialt kurta ei saa. Vaimselt on kolmas laps natukene kummaline, kuna hirmu iseenesest polegi, sest küll me hakkama saame, aga samas suurt elevust ka pole, et ta juba välja tuleks. Pesamunaks ta meil aga raudselt jääb 😁
Tere. Jala-kramp kaob, kui jalg vastu põrandat suruda.
ReplyDeleteOle tubli! Ma vahepeal ei lugenud Teie blogi. Ma juba 75-ne ja jälgin kuidas meie omad võõrsil elavad.