Thursday 18 October 2018

Puhka rahus, kallis kass Jack


Sel nädalal tabas meie peret väike traagika ning meie kallis kassipoeg Jack sai autolöögi tagajärjel surma. Ta oli meil siin uues kohas ilusti väljas käimise ja koju tagasi tulemise ära õppinud, isegi selle, millise akna taha seisma tulla, kui ta tuppa tahtis tulla. Viimati läks ta meil välja neljapäeva õhtul, mis oli vihmane ja tormine õhtu, ning juba pärast esimest ööd oli mure suur, sest ööd veetis ta alati toas, meie kaisus. Mõned päevad muretsemist ja mõned Facebooki postitused kohalikel kogukonnagruppidel ning sain sõnumi ühelt meie naabrilt, et ta vist leidis Jacki oma põõsastest. Eelnevalt olin rääkinud ka noormehega, kes arvas, et neljapäeval jooksis talle kass auto ette. Oli isegi lähedalolevate majade ustel koputanud, kuna kass jooksis ära, aga kahjuks meie maja on natukene teest eemal ja meie juurde ta juhtumist teatama ei jõudnud. Käisin aga naabri juures vaatamas ning tõesti oli see meie imearmas karvakera, kes enam nii armas ei olnud. Põõsad olid tihedad ning ta nendest välja saamine oli ilmselt üks jõledamaid asju, mis ma iial teinud olen. Aga koju me oma poisi saime ning tal on aias oma väike puhkekoht, kuhu on veel lillepotti peale saada.

Tegemist oli ehk küll vaid kassiga, aga meie pere jaoks oli ta tõeline liige, kelle kaotus tabas meid kõiki väga rängalt. Ta oli nii täpselt kaisukas nagu meile kõigile meeldib. Tal oli imeline suhe lastega. Me südamest lootsime, et tema ongi meie laste igavesti-kass, kellega nad suureks kasvavad.

Võtsime ta endaga ju Whangareist kaasa, mille jaoks sai vaktsiinid ning maksime paraja summa kassihotelli jaoks, kus ta peatus, kui meie veel telgis olime. Meie sõidu ajal oli ta nii tublilt oma kastis autos ning ööd veetis meiega salaja matkamajades smuugeldatuna. Vähemalt on meist imelised mälestused temast.

Esimese õhtu nutsin ma oma rasedahormoonidega ikka korralikult. Järgmisel päeval oli lausa Cooper issile natukene nutnud, mis omakorda pani muidu mitte iial nutva issi pisardama. Nüüdseks on sellest mõned päevad päevad möödas, aga südames on endiselt väike tühi nurk ja endiselt loodan, et väike karvakera mulle jalgade ette jookseks.

Uut kassipoega me veel ei saa, kuna kassipoegade hooajani on veel paar kuud aega. Samuti mitmed naabrid ei soovitanud meie tänaval kassi pidada. Näiteks eelmisel nädalal jäid 3 kassi auto alla, kuigi tegemist on väikese külakesega. Proovime aga ühe korra veel, kuna loomakest tahaks ning koerainimesed me ei ole ja muud loomad ka üldse ei sümpatiseeri. Ükski teine loom ei asenda aga meie armast Jacki.

4 comments:

  1. Oh kui kahju, eile just lugesin su eelmisi postitusi, ja see kui v2lk selgest taevast.

    ReplyDelete
  2. Palun jätke järgmine kass toakassiks, nii kurb oli lugeda seda juttu...

    ReplyDelete
  3. Ega me üritamegi, kui hea rahuliku kassi leiaks, kes tubane olles ka rahul oleks. Mu isiklik arvamus on, et kui kass väljas käia tahab, siis peaks nad seda tohtima teha. Meie kass Inglismaal oli toakassiks sunnitud, kuna elasime korteris ja ta oli nii tihti nii nukker akna peal. Samuti siin on meil suvel üsna palav ja aknaid oleks vaja lahti hoida, et natukenegi õhku saada. Eks näis, raudselt hoiame järgmist vati sees.

    ReplyDelete
  4. Nice blog you have here, thanks for sharing this

    ReplyDelete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...