Parim vorm 30selt?

Amberi raseduse ajal ma juba tegin endaga diili, et pärast sünnitust näen vaeva ja ajan end supervormi enne oma 30ndat sünnipäeva (novembris, väga ei oota). Jube hea plaan oli. Kui ta väiksem oli, siis käisin ikka kõvasti jalutamas ja tegin kodus harjutusi. Mingi aeg järgisin ka söömis rangemalt, kuid nüüd on kook ikka igapäevamenüüs. KUID, tuleb tunnistada, et mingil imekombel on mul hetkel üsna hea vorm küll. 

Kaalu on mul hetkel umbes 60kg, mis on natukene vähem, kui enne mõlemat last. Enne Cooperit ja Amberit kaalusin ma mõlemal korral umbes 62kg. Raudselt on imetamine just see, mis mul nii hästi mõjunud on. Amber endiselt imetab mitu korda päevas ning läbi öö ja ega ma põhimõtteliselt söön ka päev otsa, sest pidevalt on nii meeletu nälg. Kõhu nahk on natukene kortsuline, aga natukene on lihast näha. Jalad on mul raudselt elu parimas vormis, kuna puusakas olen ma alati olnud, kuid nüüd tunnen end ka lühikestes pükstes hästi. Natukene isegi kardan seda aega, kui ta enam ei imeta, sest siis ma ilmselt paisun 3x suuremaks, aga ma naudin, kuni ma saan.

Kui ma päris trenni iga päev ei tee, siis igapäevaselt jalutan küll. Cooperi lasteaed on meie kodust täpselt 1km kaugusel, seega 5 päeva nädalas miinimum 4km kõnnin ära. Igal kolmapäeval käin P'i vanaema juures ja nendel päevadel tuleb 10km kokku. Lisaks kodus väga istuda ei lasta. Aeg-ajalt teen mõned kõhulihaste harjutused ka, aga kui Amber ärkvel on, siis ta tuleb seda nähes kohe peale ronima. Amberi sülelembus on mu seljast ja kätest vorminud esimese pildi tulemuse, kuigi ma ei oska õigest sedasi poseerida.

Esmakordselt elus olen ilmselt oma figuuriga ka väga rahul. See ei ole küll perfektne Victoria Secreti modelli oma, aga mul on endal mugav olla ja ma tunnen end oma nahas hästi. Mu keha tundub hästi vastavat igapäevasele liikumisele, mis paneb küll aeg ajalt mõtlema, et kui vormis ma oleks, kui ma vaeva ka näeks, aga siis tuleb isu jälle kooki küpsetada :)

Cooperi neljas sünnipäev

Vahepeal, täpsemalt 22märtsil, sai Cooper nelja aastaseks. Kuidas ta juba nii suur on ja kuhu aeg lennanud on, ma ei tea. Rõõmus ja samas natukene nukker. Kuna loomaaias käik oli ta suurem sünnategevus, siis me ta õigel päeval väga palju ei teinud, aga erilise päeva kodus sai ta ikka.

Hommikul ärgates ootasid teda mõned kingitused. Plaanis ei olnud küll palju kinke teha, aga vanavanemad kaugemalt saatsid ka natukene kingiraha ja nii tal see hunnik üsna suur ongi. Poiss oli igati rahul.

Kingiks sai ta mõned superkangelaste tegelased ja kõik PJ Masks multika tegelased. Lisaks kaks Legot, mida me lõpmatuseni kokku panema peame talle, ning ports raamatuid.

Kook oli traditsiooniliselt minu tehtud. Küsisin pikalt juba ette, mis kooki ta tahab ning viimaseks valikuks jäi tal Roheline Ninja, kes on tegelane Lego Ninago filmist. Pinteresti-perfektne see ei ole, aga Cooper sai aru küll, kes see on.

Oma sünnipäeva hommiku veetis Cooper aga hoopis lasteaias. Kuni ta seal oli, kaunistasin ma ta toa ka natukene ära. Päris lahe oli ja see püsis terve nädala ilusti üleval.

Koogi ja küünlaga ei jõudnud värske neljane issi töölt koju tulekut oodata, seega sai kohe lasteaiast koju tulles küünla ära puhuda ja natukene kooki nosida.

Neljane Cooper on meil üsna suur ja tubli poiss. Räägib-kõnnib jne :D Söögiga on ta endiselt väga väga pirtsakas. Tundub küll, et vaikselt läheb paremaks, kuna pikalt limiteeris ta oma menüü 10 asja pealt 5le, aga üks päev lambist küsis banaani süüa ning lasteaias oli ta olnud nõus riisi ja kana sööma. Kodus veel mitte. Aga küll ta vaikselt omas tempos jõuab. 

Päeval vetsus käib vabalt ise, aga öösiti on tal veel mähe all. Tavaliselt ta sellest küll esmalt keeldub ja me paneme selle alla, kui ta magama jääb. Pooltel öödel on mähkmes pissi ka, seega ära me veel jätta ei saa. Üks õhtu jäime mähkmega natukene hiljaks ka ning poiss rõõmsalt norskas keset oma lompi. Selle üle aga ei muretse, tean paljusid ta eakaaslasi ja vanemaid, kes veel öösiti põit ei pea ja see on täitsa normaalne.

Nagu kinkidest järeldada, siis superkangelased on ta suured lemmikud. Nendega teeb ta igasugu lugusid. Tihti peame me temaga mängima, mis küll tähendab seda, et ta ütleb meile ette, mida me oma tegelasega tegema ja rääkima peame. Tulevane filmirežissöör?

See on meil juba selgeks saanud, et päris lapsgeenius ta meil ei ole, pigem üsna püsimatu kutt, kes tihti juhtnööre lihtsalt ei järgi. Oma nime ta vaikselt on kirjutama hakanud, aga tihti keeldub ja ütleb, et peame ikka koos tegema. Numbrid on 20ni selged ning kõiki tähti oskab üks haaval lugeda, aga sõnu veel kokku ei pane. Küll ta jõuab!