Teadsin, et rannas käimise tahan ma meie pere jõulude-aastavahetuse traditsioonidesse kaasata. Kuna jõulude ajal meil muudkui sadas, siis kasutasime juhust hoopis 31sel ja käisime siis rannas. Oleme ennem jalutamas käinud küll ja küll, aga lihtsalt istumas ja mängimas päevitustega mitte. Mitte, et eriti päevitada saab lastega ja päike oli natukene liiga terav ka.
Sel korral käisime Pataua North rannas, kus mõnusad ookeanilained olid, et Cooper neis mängida saaks. Parkisime auto küll umbes km eemale ja saime siis oma laste ja tavaariga jalutada.
Kui Cooper oli superõnnelik rannas, siis tundub, et meie Amber on natukene linnapreili. Liiv talle hästi ei meeldinud ja kui käisime vee sees hüppama, siis kippus tal ka nutt peale tulema. Seega temaga istusin ma enamasti päikesevarju all ja vaatasin, kuidas poisid mürasid.
Sel ajal, kui vees olime, leidsin lõpuks ometi ühes tükis spiraalse merekarbi. Amberi meeles oli see jube hea närimismänguasi.
Ja mis rannas käimine see on, kui kedagi liiva alla ei mata!
Kodust olid mõned söögid ka kaasas, sest värskes õhus, eriti vees, läheb ju kõht ikka tühjaks.
Üritasin tõelist turisdipilti ka teha, mida Cooper pärast järgi üritas teha. Kes tegi paremini? :D
Kodus oli meil aasta viimasel päeval väga vaikne. Kuna Cooper tegi autosõidu ajal paar und, siis ta kustus alles kell 22 ära. Istusime P'ga, jõime kohvi ja vaatasime telerit. Ma tegin natukene näputööd ka. Nii kui uus aasta tuli ja ilutulestiku teleris ära nägin, läksin voodisse ära, sest ei ole ma enam see peoloom, mis ma kunangi olin.
No comments:
Post a Comment