Üks hirmus palav matkapäev

Cooper on hetkel lasteaiast puhkusel ja ma kahjuks ei ole kõige osavam ema, kes alati suudaks ta päeva ära sisustada kahjuks. Ühel ilusal päeval otsustasin lapsed aga Whangarei kose juurde viia, mis meist natukene alla 2km kaugusel. Määrisin meid kõiki päikesekaitsekreemiga kokku, mütsid pähe, prillid ninale ja asusime teele.

 Mänguväljakust mööda minnes pidi Cooper seal väikese peatuse tegema.

 Ja taevas ei olnud mitte ühtegi pilve!

 Kohale jõudes tegime esmalt kiire söögipausi. Cooper teenis ühe pulgakommi välja sellega, et ta üsna palju ise kõndis. Ma üritasin natukene tervislikum olla Amberiga.

 Cooperile meeldib viimasel ajal aga hirmsasti linde toita, mistõttu üsna varsti oli meie ümber suur hulk kajakaid.

 Ja siis tuli ports parte ka vänta-vänta oma osa saama.

 Kui juba natukene imelik hakkas, siis matkasime edasi alla kose juurde.

 Kose juures oli teine toidupaus ja lapsed said moosisaiaga maiustada.

 Cooper muidugi jälle poole omast toitis partidele sisse.

 Piltidel ei ole näha, aga ühel pool oli suur grupp hiina turiste, teisel pool ports vanaprouasid suurte kaameratega ja toidukorvidega. Ja kui kopp ette tuli, siis asusime teele koju.

 Koduteel juhtus meil küll väike õnnetus ja mu armas vanker läks katki. Cooper seisis natukene selle otsa peal ja kui ma üritasin neid üle tänavakivi sikutada, murdus üks plastikosa. Küll ma olin kuri enda peale. Vaene Cooper pidi järgneva tee jala käima, kuigi ta juba vaikselt nuttis, et ta oli väsinud. Pool teed jõudsin ma teda süles ka vedada, aga koju jõudes olid mõlemad lapsed kustunud.

 Kui uned tehtud, siis tegime ühe värskendava basseini, kus üsna pikalt sulistasime. Ronisin isegi ise sisse, et natukene jahutust saada.

Oli üks vahva päev :)

Päevareis Aucklandi

Eelmisel nädalavahetusel oli vaja meil kiire päevatripp Aucklandi teha, kuna kohtusin siinse Eesti aukonsuliga, kes mulle mu uue passi üle andis. Eesti on jube totakas ja keeldub passe postiga saatmast. Muidu oleks pidanud sellel Wellingtonis järgi käima, mis on meist 10h autosõidu kaugusel, aga õnneks aukonsul tuli Aucklandi väikese tasu eest ja tõi siinsetele eestlastele nende passid kätte. 

Sõit meie kodust Aucklandi oli 2h 20min, mis täpselt paras aeg ühe jutiga ära sõita. Leidsime hotelli, kus aukonsul oli ning pärast passi kättesaamist käisime natukene kesklinnas jalutamas ja lõunatamas. Ilm oli küll üsna hall ning eelnevatel päevadel olid hirmus suured tormituuled olnud, seega igal pool oli lehti ja oksakesi. Sellele vaatamata oli täitsa armas linn ja mulle meeldis, et see oli nii nii roheline.

Tuleb aga tunnistada, et praeguses hetkes meie elus ma suurde linna tagasi küll ei igatse. Palju parem oli tagasi meie rohelisse Northlandi jõuda.

Pilte palju ei teinud, aga mõned näitamaks, et me ikka olime seal:

Potipõllumajandus

Elus esimest koda üritan ma natukene potipõllumajandust teha. Eelnevalt olen korra-kaks köögi aknalaual maitsetaimi kasvatanud, kuid nüüd on natukene suurem aiake. Esimesele korrale kohaselt on täiesti katseeksitusemeetod, liiga pikalt juhendeid ma lugeda ei viitsi. Eks nii ole ka põnev. 

Kõik on mul seemnetest kasvatatud, millest esimesed ma juba septembris külvasin. Paljud neist on küll teise ilma läinud, aga nagu näha, siis mõni on elus ka. Eks järgnevatel aastatel üritan aina paremini ja ühel päeval olen kõva aednik valmis. Paar korda olen juba saanud maitsetaimi ja salatit võtta saanud ja uhke tunne oli küll. Ausalt olen ma superüllatunud,et nii paljugi ellu jäänud on.

Väike kõrvits tulemas, mis väikesest potist kompostihunnikusse varsti läheb.

Paar maisi, mis kohekohe suuremaid potte vajavad.

Segapott tilli ja peterselliga.

Uhkes üksinduses salat, mis umbes 10st ainus ellujääja.

Segapott basiiliku ja kirsstomatiga.

Tomatid! Miskipärast arvasin, et nad oleks kõige raskemad kasvatada, aga tundub, et minu käe all kõige visamad.

2017 aasta viimane päev

Teadsin, et rannas käimise tahan ma meie pere jõulude-aastavahetuse traditsioonidesse kaasata. Kuna jõulude ajal meil muudkui sadas, siis kasutasime juhust hoopis 31sel ja käisime siis rannas. Oleme ennem jalutamas käinud küll ja küll, aga lihtsalt istumas ja mängimas päevitustega mitte. Mitte, et eriti päevitada saab lastega ja päike oli natukene liiga terav ka.

Sel korral käisime Pataua North rannas, kus mõnusad ookeanilained olid, et Cooper neis mängida saaks. Parkisime auto küll umbes km eemale ja saime siis oma laste ja tavaariga jalutada.

Kui Cooper oli superõnnelik rannas, siis tundub, et meie Amber on natukene linnapreili. Liiv talle hästi ei meeldinud ja kui käisime vee sees hüppama, siis kippus tal ka nutt peale tulema. Seega temaga istusin ma enamasti päikesevarju all ja vaatasin, kuidas poisid mürasid.

Sel ajal, kui vees olime, leidsin lõpuks ometi ühes tükis spiraalse merekarbi. Amberi meeles oli see jube hea närimismänguasi.

Ja mis rannas käimine see on, kui kedagi liiva alla ei mata!

Kodust olid mõned söögid ka kaasas, sest värskes õhus, eriti vees, läheb ju kõht ikka tühjaks.

Üritasin tõelist turisdipilti ka teha, mida Cooper pärast järgi üritas teha. Kes tegi paremini? :D

Kodus oli meil aasta viimasel päeval väga vaikne. Kuna Cooper tegi autosõidu ajal paar und, siis ta kustus alles kell 22 ära. Istusime P'ga, jõime kohvi ja vaatasime telerit. Ma tegin natukene näputööd ka. Nii kui uus aasta tuli ja ilutulestiku teleris ära nägin, läksin voodisse ära, sest ei ole ma enam see peoloom, mis ma kunangi olin.