Käisime eile allolevat maja vaatamas, homme läheme ettemaksu tegema ja üürilepingule alla kirjutama ning reedel saame juba sisse kolida. Juhuu! Lõpuks ometi meie oma neli seina pärast nelja kuud teiste inimeste juures elamist!
See on teine maja, mida me vaatamas käisime. Korterid tunduvad vähemalt meie linnas küll üsna harukordsed olevat. Nagu ka rendipinnad, müüakse ja ostetakse rohkem, aga osta me veel ei suuda.
Kolida tuleb, kuna suhted meie ja ämma-äia vahel on mõnel päeval üsna pingelised. Eks kõik ole oma ruumiga ja elamisega harjunud. Kahel vanainimesel nüüd neli inimest, kellest kaks on kisavad lapsed, juures, pole ka kõige kergem. Kahjuks kasu-ämm ei ole just kõige meeldivam inimene, kellega koos elada ka. P hoiatas selle eest juba enne siia tulekut, aga ma üritan alati ikka kõigile võimaluse anda. Kuid P ei valetanud. Pole just kõige vanaemalikum kasu-vanaema ning kuna me ju põhimõtteliselt päris tema pere ei ole ka, siis pole palju muud lootagi. Aga see selleks, kui oma elamisse saame, siis saame neid valikuliselt näha.
Maja ise on küll vähe teises linnaosas ja kõige rohkem on mul kahju selle üle, et Cooper lasteaeda vahetama peab. Tal läheb praeguses küll ülihästi ja ta on endale ühe jube hea sõbra saanud, kuid kuna ma veel sõita ei oska ja päris 3km me ühte otsa kõndida ei jõua, siis tuleb ta sealt välja võtta. Üritan ta sõbra emaga juttu teha, et poisid ikka vahepeal mängida saaks koos, sest ta alati ka mainib, kui armsad nad koos on. Täitsa lõpp, ma olen valmis vabatahtlikult teise täiskasvanuga rääkima. Imesid juhtub.
Kui esialgu P ei arvanud maja piltidest palju, siis eilne vaatamas käimine tõi meile suure naeratuse näole. Maja taga on täitsa korralik väike muruplats, kus lapsed mängida saavad ja kus pesu kuivatada saab. Veranda läheb veel poolenisti maja taha, kuhu tuleb päevane päike ja kus on raudselt suvel nii nii mõnus olla. Elamine ise on viisakas ja korralik. Neljatoaline maja, kus köök on poolenisti elutuppa lahtine, kuid vahesein on natukene ees. Väike vannituba ja eraldi vets. Lisaks palju panipaike ning igas magamistoas on riidekapp olemas. Bradfordis sai pea 3 aastat ilma riidekapita elatud, mul on nii hea meel, et ma saan lõpuks meie riideid üles riputada. Lisaks saab Cooper lõpuks ometi päris oma toa. Kuni Eestisse tulekuni magas ta veel rõõmsalt meie voodis. Eestis sai ta esimesed korrad eraldi põrandal olla. Siin on tal päris enda voodi olemas ja enam ei kujuta ettegi, et ta meie kaisus oleks. Nüüd pisikene Amber mõnel hommikul leiab oma tee meie juurde...
Mööblit majas ei ole, seega esialgu on meil üsna minimalistlik elamine. Tundub küll, et päris palju saame tasuta. Tavaliselt me väga teise ringi asju ei taha, aga seekord teeme erandi, sest kahjuks rahavarud on väga kokku kuivanud. Panin paari Facebooki gruppi väikese teate, et kui kellelgi on midagi üle, siis me hea meelega võtaks endale, kui tasuta pakutakse. Meile on lubatud üks voodi, häll Amberile, nõusid ja muud köögikraami, voodilinu jne. Äi lubas meile garaazis oleva külmiku ka, mis küll vähekene kõva häält vahepeal teeb, aga vähemalt saame toitu külmas hoida. Saaks nüüd kusagilt tasuta pesumasina ja teleri, oleks elu kui lill. Eks mõningate asjade jaoks peame krediitkaardid kasutusele võtma, aga küll me end sisse seame ja saame kõik rahaasjad ka korda.
Saatsin oma viisaavalduse paar nädalat tagasi ka ära ning loodan, et järgmise kahe-kolme nädala jooksul saan selle positiivse tulemusega tagasi. Sain meili, et said mu avalduse kätte ja õnneks ei ole ühendust võtnud, et midagi ankeedis puudu oli. Loodan, et ma saaks siis uue kodu ligidal olevas suures toidupoes poole kohaga õhtuses vahetuses tööotsa, et vähekene lisaraha sisse tuua. Lisaks tahan kindlasti rohkem siin kudumisega väikest taskuraha teenida.
Lähitulevik saab küll rahaliselt natukene raske olema, aga me saame hakkama. Muidu on elevus suur end uues elamises sisse seada, teades, et siit me nii pea enam minema ei koli.
