Peaaegu 25. nädalat rase

Teist korda rase olles on ilmselt tavaline rasedust esimesega võrrelda. Mõistan, kui lahe esimene kord oli, mistõttu ilmselt virisengi see kord rohkem. Ärge saage valesti aru, rase olla on endiselt imeline, aga väikese lapse kõrvalt on see raske.

Sel korral on seljavalu palju hullem, kui esimesel korral. Vasaku tuhara all on pidev närvivalu, mille tõttu ma kõndides vaid lonkan. Plaanis sel nädalal ämmaemandale helistada, ehk saan füsiosse ja mingit abi, sest mõte, et ma pean veel neli kuud selle valuga elama ajab nutma küll.

Nutmisest rääkides, siis emotsioonid on ka meeletud tänu hormoonidele. Sain vahepeal aasta vanemaks kolmapäeval ja see oli küll hirmus. Kaasa ei aidanud see, et P oli tõeline mees ja päeva eriliseks ei teinud, mistõttu ma õhtul nuttu lahistasin. Vähemalt nüüd teab, et kui ma isegi ütlen, et midagi ei taha, siis ei tähenda see alati seda, et ta mind üllatama ei peaks. Ärge muretsege, kingi, mida tahtsin, sain paar nädalat tagasi kätte, aga väike lootus ikka oli kasvõi lilli ja poest torti saada.

Eks igapäeva tegevused on ka energiarohkemad, mis olemise raskemaks teevad. Cooper laseb harva ühe koha peal istuda, lisaks on alati palju koristada ta järel. Siis söögitegemine jms ja pesumasina katki oleku ajal saan terve pere pesu ka käsitsi pesta, kuni uue masina saame (ehk varsti!). Mõni päev võtaks võhmale ka rase olemata. Ja siis kui saangi maha istuda, tuleb kallis Cooper ja üritab kõhu peal istuda või surub tulitavatele rindadele, mis paar nädalat tagasi juba lekkima hakkasid.

Lisaks teine rasedus pole enam nii uus ja põnev. Tean, mis ja kuna toimub ja rohkem ootan, et beebi juba käes oleks. Jumal tänatud, et me oleme olnud nii õnnistatud, et olen mõlemal korral kiirelt rasedaks jäänud ja rasedused on mõlemad ilma mingite komplikatsioonideta, seega tänamatu ma ei ole. Samas ei häbene tunnistamast, et paisumise aega ma väga ei naudi. Saaks kasvõi selja- ja puusavalust lahti või leevendust, oleks palju meeldivam olla.

Kõigele lisaks öö-töö ja koolitöö, milles ma tahan kõvasti ette jõuda, sest kolme viimase essee tähtaeg on pärast beebi sünni tähtpäeva ja hirmsasti tahaks nad ennem tehtud saada. Õnneks olen juba üsna kõvasti ette ära õppinud ja see plaan on üsna reaalne.

Mõned tehtud asjad beebipreilile

Nii mõnedki kootud-heegeldatud esemed on pisibeebile valmis. Mõned piisavalt väikesed, mida saab kohe sündides kanda, mõned 0-3 kuu suurused. Ideid ja mustreid, mida veel kõik enne ta sündi valmis saada tahaks on niiii palju. Muidugi mitu kampsunit, mis oleks pidanud küll poisile kui ka tüdrukule sobima, said ammu valmis. Nii, kui saime teada, et beebi on tüdruk, pidin kohe kleite ka tegema. Valge beebitekk on ka valmis, millest postituse lõpus vaid poolik foto, sest päris valmis olles pole jõudnud pilti teha. Lisaks plaanis veel mitmed kampsunid, kleidid, püksid ning mütse on ka vaja. Las näitan pilte parem ja lähen koon vahelduseks endale ka uued kindad :) Ja loodan Cooperile ka ühe kampsuni varsti ruttu valmis teha... Kudumist, kui palju :)

Arengurohke kuu Cooperil

Kui mingi aeg oli hirm, et Cooper kuidagi edasi ei arene ja arvasin, et mõningate asjade suhtes ei lähe meil elu sugugi lihtsamaks, siis viimase kuuga on ta järsku edasisamme teinud küll ja veel. Mu väikesteks mureallikateks on alati olnud ta söömine, magamine, lutt ja mähkmed. Lootsin, et ta kõigest enne teismeliseks saades ikka välja kasvab, aga tundub, et ta teeb seda isegi varem. (Vabandust ette, kui mingid trükivead sisse tulevad, meil on arvuti monitor katki ja trükin telefonil.)

Esmalt, söömine. Kartsin, et ta jääbki elu lõpuni piima jooma, aga poisil on isu tekkinud. Sellega on ta endiselt pirtsakas, aga pigem küsib toitu, kui piima, kui kõht tühi. viimase paari nädala vaieldamatu lemmik on pesto pasta, mida ta paar korda lausa hommikusöögiks nõudnud on. Et veelgi kummalisem olla, siis meeldib talle seda külmalt süüa. Väga vastu ei vaidle, vähemalt on see päris toit, mitte piim või šokolaad. 

Ilma kaaneta topsist joomine on ka lõpuks täiesti selge. Üks päev ise küsis oma topsilt kaant ära ja saab vabalt hakkama. Päeva jooksul on elamises joomiseks küll kaanega tops, sest see vedeleb tihti diivanil või põrandal, kusagil, kust ta seda kiirelt haarata saab ning seega õnnetusi vähem.

Magamine ja lutt olid teised asjad, milles meil edasisammu ei tundunud olevat. Lutti sai Cooper küll enamasti magamise ajal, aga nõudis vahepeal ka päeva jooksul ning magama selleta ei jäänud. Meil jäi lõpuks vaid üks alles, mille kohta otsustasime, et kui see kaob või katki läheb, siis ongi kõik. Nii kartsin seda päeva, kujutades ette, kuidas ta siis röökides magama läheb. Tuli aga üks õhtu, kui ta magama minnes lutti ei küsinud. Ühest õhtust sai kolm ja nüüd pole meil elamises enam umbes kolm nädalat lutti olemaski. Nii lihtsalt see läkski!

Magamaminek ise oli ka midagi, mis võttis aega. Mingi aeg pidime teda lausa jõuga kinni hoidma, et ta voodis püsiks, olles ise ilmselgelt väga väsinud. Endiselt meeldib mulle temaga koos voodis olla, kui ta uinub. Kuid nüüd ta tihti ise mingil hetkel küsib piima ja tahab voodisse, kus ta üsna kiirelt uinub. Uinumisega on ka sedasi, et kui talle mingil hetkel öelda, et mine nüüd magama, lõpeta mängimine, siis ta ilusti jätab lollitamise, paneb pea padjale, silmad kinni ja mõne aja pärast norskab. Magab viimasel ajal terve öö meiega ja meile see hetkel meeldib ja sobib. Ta voodi on küll teise tuppa ära viidud, aga me ei ole proovinud teda sinna veel. Enamasti kartes, et kass teda öö otsa kiusab, kuna ta tavaliselt magamistoa ukse taga on. Aga karta laseb, et tuleb ka see aeg, kui ta ise sinna tahab. Õnneks siis on ehk uus beebi juba kaisutamiseks.

Viimane kõige suurem mure oli sellega, et kuidas ta küll ühel päeval potile saada. Aeg ajalt ikka proovisin, aga poiss röökis ja potile ei istunud. Ei tundunud, et ta väga veel hädadest aru ka sai, kuid aina rohkem hakkas teda must mähe häirima küll. Nagu alati, pakkusin talle enne pessu minekut potile minna ja ühel heal päeval ta isegi nõustus ja ilusti sinna pissis. Mul oli üsna suur šokk, sest seda ma lootnud ei olnud. Otsustasin siis töölt puhkusel olles, et lasen tal kodus palja pepuga olla ning panen poti elutuppa ja vaatame, kuidas läheb. Jälle üle ootuste hästi! Cooper teeb kõik hädad ilusti ise potile minnes, mitte ei pea ma teda sinna regulaarselt panema ja "treenima". Isegi kui ma teises toas asjatanud olen, tema elutoas mängides, olen ma elutuppa tulles saanud potti puhadtada. 

Potil on ta küll tänaseks vaid neli päeva käinud, aga selle aja jooksul on tal püksata olles vaid kaks pisikest õnnetust olnud esimesel päeval. Asi on aga hoopis teine, kui tal püksid jalas... Aluspükse jalga panemast ta absoluutselt keeldub. Kui mähe jalas, siis teeb vabalt häda sinna, mitte ei küsi potile. Kui ma talle lihtsalt pikad püksid palja pepu peale panen, siis pissib need täis. Seega kuidagi peame talle selgeks tegema potile mineku, kui püksid jalas, kui ta sellega paljalt olles imehästi hakkama saab. Iga asi omal ajal :)

Lisaks kõigele on ta kõne ka edasi arenenud ning paneb aina rohkem sõnu ritta. Küll inglise keeles, aga vähemalt mingiski keeles, millest me aru saame.

Kui nüüd ta kuidagi hambaid pesema ka saaks, oleks hirmus tore. See on veel üks asi, mida ta keeldub tegemast ja mille jaoks vaja meil jõudu kasutada, et tal hambad päris välja ei kukuks. Olen proovinud laulukesi, erinevaid hambaharju, jms. Mõnikord mõned hambapesuteemalised videod aitavad, aga harva. Küll proovime edasi ja ehk ühel päeval käib see klõps ka ja asi läheb ladusamalt.