15+5 nädalat

Paisun jõudsalt.

Energiat on endiselt absoluutselt null ning ma suudaks vabalt päevad ja ööd magada, kui vaid lastaks. Lisaks on enamustel päevadel kerge survetunne peas nagu hakkaks pea kohe valutama, mis küll väga valus pole, aga hirmus tüütu. Tusane olen ka rohkem, kui peaks, aga väsimuse korral on see minu puhul tavaline.

Tunnen väikese beebi liigutamist aina tihendamini ning olen isegi ta südamelöögid paar korda üles leidnud.

Üldiselt aga suur beebimull mind veel haaranud ei ole. Pole plaanis midagi enne soo teada saamist osta ja kui ta poiss on, siis mõned asjad on mul Cooperist alles. Ja teistega ootan viimasele minutile, et saaks korraga vähe rohkem asju kokku osta.

Kõnearengust

Ma pole sellest saladust teinud, et Cooper suur jutumees ei ole, aga tuleb tunnistada, et vaikselt hakkab tulema. Endiselt küll vaid inglise keeles, aga siiski omaette olles üritan ma talle asjad eesti keeles selgeks teha.

Üks uusim oskus on tal minast ja minu omast aru saamine. Kui midagi tahab, siis ütleb selgelt 'mine!' (eesti k. 'minu!'). Kui näidata talle pilti endast siis ütleb 'me' (eesti k. mina). Vahepeal suvaliselt loeb pereliikmeid ka üles: mummy (emme), daddy (issi), Cooper, cat (kass) :)

Teine asi, mida oleme talle pikalt üritanud selgeks teha on värvid. Pingsalt oleme juba kuid igatsuste asjade kohta küsinud, et mis värvi see on. Vahepeal kogemata vastas õigesti, aga enamasti mitte. P hakkas juba muretsema, et ehk laps on värvipime. Nüüd mõned päevad on Cooper olnud aga YouTube'i videote sõltuvuses ning lemmikud tavaliste mänguautode rallide kõrval on autovideod, kus värve õpetatakse. Täna hommikul märkasin, et ta täitsa õigesti isegi ütles värve ennem, kui videos neid öeldi. Pärast olid mingi hetk kõik jälle 'blue'd (sinised), aga loodame ikka, et ta lihtsalt ajab neid veel sassi, mitte päris värvipime pole. (Märkus: oles hommikuks 24h üleval olnud ning neist viimased 10h öösel tööl olnud ma tõesti lasksin tal terve tunni hariduslikke videosid vaadata, mitte polnud energiat temaga väga ise tegeleda).

Täheldaks aga seda, et tal on ülihead kombed, mida ka lasteaed mitu korda maininud on. Please (palun, midagi küsides), thank you (aitäh), you're welcome (palun, midagi andes) on ilusti selged ja alati õigel ajal kasutuses. Kui ta aevastab ja me talle bless you (terviseks) ütleme, siis ütleb ilusti thank you vastu. Kui ma aga eesti keeles aitäh ütlen, siis ütleb you're welcome vastu. Loodame, et kombeid ta ei kaota.

Eks harjutame kõvasti edasi ja ehk ühel päeval saab temaga asjalikku juttu ka ajada :)

Kassipoeg Lola, meie uusim pereliige

Pikalt pole meile kunagi meeldinud asju ette planeerida, oleme pigem spontaansed. Seega, käisime üks päev loomapoes kalu vaatamas ja järgmisel päeval võtsime endale kassi. Minu esimene koduloom n-ö täiskasvanuna. Olen suutnud lapse elusa ja terve hoida kaks ja pool aastat, ehk saan kassiga ka hakkama.

Esialgu oli meie kiisu Gumtree lehel üleval kui poiss, seega nimeks sai Dave (hääldus: deiv). Paar päeva hiljem mõtlesime, kas on ikka poiss. Võtsin siis ette pildid Google'st võrdluseks ja tuli välja, et meie Dave on tüdruk! Seega on meie kassi nimi nüüd Lola :)

Kiisupreili ise on imearmas ja nii mänguhuviline. Käib ilusti oma liivakastis hädal, mida mina kahjuks rase olles koristada ei saa. Alati poeb sülle nurruma ja jookseb vastu, kui me koju naaseme, ning öösel kaissu.

Cooperi esimene reaktsioon kassile oli küll pelglik. Ütles muudki 'yuck' ja 'no, no' ning jooksis teise tuppa peitu. Õnneks päeva lõpus olid suured sõbrad. Cooper natukene kõva käega on vahepeal, aga küll õpib. Enamustel kordadel annab kassile ilusti musi ja korjab sülle.

Lola on igatahes imearmas ja kuigi ta on meil vaid nädala olnud, on ta tähtis pereliige.