Nüüd küll juba nädal tagasi, aga keegi ei ole arvutit nädal otsa tööle pannud ning seetõttu jäi see õigel ajal jagamata.
Nüüdseks umbes 3 nädalat tagasi käis Cooper vaktsiine saamas. Juba sel ajal olime märganud, et ta oma vasakut kõrva aeg-ajalt lööb. Midagi muud ei tundunud siis vaevavat, aga palusin vaktsiinide ajal õel ka ta kõrval üle vaadata. Medõde ütles, et ei tundu midagi olevat. Arvasime, et ehk ta siis lihtsalt on kõrvad avastanud ja mängib nendega.
Poolteist nädalat hiljem avastasin, et Cooper oli üsna soe ning kraadides oli tulemus 37,4C. Andsin Calpoli ning ei teinud sellest suuremat numbrit, arvates, et ehk hammastest, sest taaskord midagi muud ei tundunud vaevavat.
Järgmisel päeval oli palavik 38,5C. Andsin usinalt Calpoli edasi, mis aeg-ajalt palaviku alla tõmbas. Sel ööl umbes kella 3 ajal talle piima andes tundus ta kohe eriti kuum ning kraadiklaas näitas siis lausa 39,4C ning pimedas juba oli näha, et tal on kerge lööve nahal.
Ja tõesti, hommikul ärkas kutt täitsa täpilisena üles:
Helistasin ruttu perearstile, kes meile samaks päevaks arstiaja said. Arst kuulas Cooperi südant ja kopse ning uuris ta kõrvu ja kurku. Kõige selle ajal Cooper kisas nagu ratta peal, ilmselt kartis, et ta saab süsti jälle, sest juhtusime täpselt samas kabinetis olema. Õnneks süsti ta ei saanud ja lõpuks rahunes ta maha. Arst ütles kohe, et tal on kõrvapõletik ning vasak kõrv on natukene hullem. Mainisin, et paar nädalat tagasi sai süste tegemas käies palutud ta kõrvu vaadata ja siis öeldi, et kõik on korras. Arst ütles, et see on täitsa tavaline, et varajases staadiumis midagi ei avastata. Cooper sai oma elu esimesed antibiootikumid ning öeldi, et kui kahe päevaga paremaks ei lähe, siis tagasi minna.
Meil P'ga oli üsna kehv tunne, sest me ju aimasime, et Cooper juba enne oma kõrvadega hädas oli. Vaene väikemees oli nii pikalt ebamugavuses.
Antibiootikumidega tundus asi paranevat, sest järgmisel päeval oli nahalööve tunduvalt heledam ja palavik oli pea läinud. Sel päeval oli Cooperil aga tagapool natukene haige ning tal oli kõige hullem mähkmelööve, mis tal iial olnud oli. Kuna meie korteris on tobedalt igal pool vaip maas, siis väga ei saanud Cooperil lasta mähkmeteta ka ringi lipata. Panin käterätikud vannitoa põrandale ja mõned korrad lasksin tal seal natukene tuulduda.
Õnneks järgmiseks päevaks oli laps igatepidi palju tervem. Täpid olid nahalt läinud, kõht oli korras ja mähkmelööve oli peaaegu ära paranenud. Esimene suuremat sorti haigus sai edukalt otsa ning nii hea oli rõõmsas tujus ja tervet last jälle näha.
