Nüüd küll juba nädal tagasi, aga keegi ei ole arvutit nädal otsa tööle pannud ning seetõttu jäi see õigel ajal jagamata.
Nüüdseks umbes 3 nädalat tagasi käis Cooper vaktsiine saamas. Juba sel ajal olime märganud, et ta oma vasakut kõrva aeg-ajalt lööb. Midagi muud ei tundunud siis vaevavat, aga palusin vaktsiinide ajal õel ka ta kõrval üle vaadata. Medõde ütles, et ei tundu midagi olevat. Arvasime, et ehk ta siis lihtsalt on kõrvad avastanud ja mängib nendega.
Poolteist nädalat hiljem avastasin, et Cooper oli üsna soe ning kraadides oli tulemus 37,4C. Andsin Calpoli ning ei teinud sellest suuremat numbrit, arvates, et ehk hammastest, sest taaskord midagi muud ei tundunud vaevavat.
Järgmisel päeval oli palavik 38,5C. Andsin usinalt Calpoli edasi, mis aeg-ajalt palaviku alla tõmbas. Sel ööl umbes kella 3 ajal talle piima andes tundus ta kohe eriti kuum ning kraadiklaas näitas siis lausa 39,4C ning pimedas juba oli näha, et tal on kerge lööve nahal.
Ja tõesti, hommikul ärkas kutt täitsa täpilisena üles:
Helistasin ruttu perearstile, kes meile samaks päevaks arstiaja said. Arst kuulas Cooperi südant ja kopse ning uuris ta kõrvu ja kurku. Kõige selle ajal Cooper kisas nagu ratta peal, ilmselt kartis, et ta saab süsti jälle, sest juhtusime täpselt samas kabinetis olema. Õnneks süsti ta ei saanud ja lõpuks rahunes ta maha. Arst ütles kohe, et tal on kõrvapõletik ning vasak kõrv on natukene hullem. Mainisin, et paar nädalat tagasi sai süste tegemas käies palutud ta kõrvu vaadata ja siis öeldi, et kõik on korras. Arst ütles, et see on täitsa tavaline, et varajases staadiumis midagi ei avastata. Cooper sai oma elu esimesed antibiootikumid ning öeldi, et kui kahe päevaga paremaks ei lähe, siis tagasi minna.
Meil P'ga oli üsna kehv tunne, sest me ju aimasime, et Cooper juba enne oma kõrvadega hädas oli. Vaene väikemees oli nii pikalt ebamugavuses.
Antibiootikumidega tundus asi paranevat, sest järgmisel päeval oli nahalööve tunduvalt heledam ja palavik oli pea läinud. Sel päeval oli Cooperil aga tagapool natukene haige ning tal oli kõige hullem mähkmelööve, mis tal iial olnud oli. Kuna meie korteris on tobedalt igal pool vaip maas, siis väga ei saanud Cooperil lasta mähkmeteta ka ringi lipata. Panin käterätikud vannitoa põrandale ja mõned korrad lasksin tal seal natukene tuulduda.
Õnneks järgmiseks päevaks oli laps igatepidi palju tervem. Täpid olid nahalt läinud, kõht oli korras ja mähkmelööve oli peaaegu ära paranenud. Esimene suuremat sorti haigus sai edukalt otsa ning nii hea oli rõõmsas tujus ja tervet last jälle näha.
Ilmselt loll kysimus, aga kas looe oli siis ka korvapoletikust? Minu sama vanal poisil oli nii 6-7 nadalat tagasi samasugune loove. Palavikku samal ajal ei tundunud olevat...Kuna me arstile saime aja 10 paeva (jepp on tore kui elad vaikeses kylas, kus on kyll kolm perearsti, aga liiga palju keskealisi naisi- 2 perearsti on nimelt noored ilusad, monuga flirtivad mehed :D) hiljem, siis selleks ajaks oli muidugi loove taielikult kadunud.
ReplyDeleteAga tore, et Cooper kiirelt terveks sai! (ja mulle jaab ikkagi pisut arusaamatuks, et miks seda korva arem ei avastatud- ma oin ju valesti teada, aga tydruku ajast maletan, et kui ta korva kiskuma hakkas, siis kohe ytles arst, et pisut punetav on ning sellel ei lastud kaugemale minnagi- kohe sai ravi.Ning see vois olla nii esimese kolme paeva sees kui me arstile laksime tol korral. (samuti mingi sisetunne ytles, et ega ta seda katt niisama ei pane oma korva vastu)
Jah, lööve oli kõrvapõletiku viirusest. Ära ehmatas küll.
ReplyDeleteMedõde üsna korralikult ikka vaatas ta kõrvu. Ma ei taha ka hästi uskuda, et ta midagi siis ei näinud, aga mine tea. Oleks palju parem olnud, kui asi ei oleks pidanud nii hulluks minema.
Mina arvan, et see medõde nägi võib olla väikest punetust, aga kuna ta kartis, et sa võid siis vaksineerimise edasi lükata siis talle oli kasulikum see punetus maha vaikida, vaksiin kohe ära teha ja linnuke kirja saada.
ReplyDelete