Minu esimene võileivatort

 Järjekordne õnnestunud nädalavahetus kokates ja süües. Eesti Vabariigi aastapäeva puhul soovisin midagi eestipärast teha, milleks osutus suur kauss kartulisalatit. Tahtsin ka midagi uut proovida ja uskuge või mitte, ma ei ole elusees võileivatorti söönud. Roger ka mitte, seega oli vaja ära proovida.

Võileivatordi täitsin tuunikala täidisega ning retsept tuli muidugi Nami-Namist. Täidiseks segasin tuunikala, keedumuna, majoneesi, hapukoore, soola ja pipara. Pealt katsin tordi majoneesi ja hapukoore seguga ning lasksin sellel üle öö külmikus seista.

Järgmisel päeval kaunistasin oma üllitise redise, paprika, tilli ja kurgiga, mis sai väga kiiresti ära pildistatud, et ruttu saaks sööma hakata. Maitse nagu üliheal ja suurel võisaial ning järgijäänud kartulisalatile väga hea kõrvaline.

Tegin küll retseptist väiksema koguse, üksteise kõrvale panin vaid kolm viilu saia, aga oleme seda üsna pikalt söönud ja natukene on isegi veel alles. Teinekord vaid meile kahele teen kindlasti veel väiksema, aga see oleks kindlasti midagi huvitavat, mida külalistele pakkuda.

Eesti keelest

Vaadates kord aastas ETVd Vabariigi aastapäeval jääb muudkui kõrva kuivõrd kohmakas mulle eesti keel tundub. No NIII pikad sõnad on ju! Lühikese mõttega laused on pooleminutilised. Palun öelge, et ma ei ole ainus eestlane, kes elab Eestist eemal ja sedasi tunneb...

PS. Ma olen üsna kindel, et mu lauseehitused on ka üsna kohmakad, mis on ilmselgelt vähese harjutamise süü. Kuid just sellepärast ma seda blogi peangi, et eesti keelt ikka meeles pidada.

Mari Aastapäeva kõne

Esmalt, head Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile!

Vaatan ühe silmaga Presidendi vastuvõttu, lürpan Saaremaa viina mahlaga ja loen blogisid. Täpsemalt, toidublogisid.

Dieet sai mul otsa paar päeva tagasi. Kaks kilo jäi eesmärgist puudu, aga selle asemel, et nelja kaotatud kilo üle õnnelik olla, olin ma ülimalt kriitiline, et ma ei ole eesmärgini jõudnud. Lugesin iga kalorit igas söödud kurgitükis ja olin üldse natukene kinnisideest haaratud. Otsustasin, et toitun mõnda aega nüüd nagu normaalsed inimesed ja võtan need kaks viimast kilo käsile suvele ligidamal. Lootes, et ma rohkem juurde ei võta. Algus küll ei ole tõotav, sest see kuu olen ma eriti naine ja hormoonid nõuavad igas olekus šokolaadi. Maru lihtne oli üks õhtu terve väike Geisha šokolaad umbes 5 minutiga ära süüa, täna sõin peale "eestipärast" õhtusööki fish and chips kaks Nutella saia ja hea meelega sööks veel, kui vaid kõhus ruumi oleks.

Toidutegemine on mulle alati meeldinud, aga viimasel ajal on see eriti süvenenud nagu ehk mitmed siinsest blogist märganud on. Ma võtan aega ja uurin ja puurin ja mulle meeldib, et kui ma pikalt midagi valmistan, siis see ka imehea maitseb. Näiteks eelmine nädalavahetus tegin maailma parimaid lihapalle, mille retsept ka siia varsti tuleb. Mis siis, et lihapallide tegu võttis üle tunni aja, aga see oli seda niivõrt väärt.

Tööl põhiliselt veedan aega toidublogide ja Nami-Nami lugemisega ja planeerimisega. Nimekirju meeldib mulle ka teha. Näiteks ühes nimekirjas on loetletud toidud (enamasti koogid), mida ma kindlasti tegema pean. Enamasti on nendeks väga klassikalised eesti küpsetised, mida siin ei saa, näiteks kräsupea, kohupiimakorbid, meetort ja Napoleoni kook, millest viimane on plaanis homme teha. Meie eestipärane sööma toimub homme-ülehomme.

Igatahes, toidutegemine võlub mind. Ma ei ole küll veel üks neid, kes maksab hingehindu parimate toiduainete jaoks, toidupoest ostan ma enamasti ikka odaimat hakkliha, aga ka sellest saab väga maitsvaid toite valmistada., kui teada, mida teha. Seetõttu hoiatan ette ära, et toidupostitusi tuleb siin blogis kindlasti veel ja veel. Ma ei hakka selle jaoks eraldi blogi tegema, sest see on osa minu elukäigust ja kuulub siia.

Kuklid. Vastlakuklid.

Suurbritannias on vastlapäev tuntud pannkoogipäevana ning settõttu on hetkel poeriiulid pannkoogi jahu täis nagu inimesed ei oskaks ise pannkoogi tainast kokku segada. Pannkoogid teisipäeval ei ole minu meelest õige, sest pannkooke saab ju ainult laupäeva või pühapäeva hommikutel süüa ning seda igal aastaajal, mitte vaid veebruaris.

Eesti traditsioonilised seajalad ja hernesupp ei ole mulle kunangi meeldinud, seega ei hakka ma neid siin järgi tegema. Vastlakuklitega on aga hoopis teine lugu, sest magusa suhtes ma pirts ei ole.

Viimati sõin vastlakukleid neli aastat tagasi ja ostsin need poest, kodus ei olnud viitsinud ma kunangi neid ise teha. Viimased kolm aastat olen aga pidevalt mõelnud nende ise tegemisele ja omaenda köögi võlu on just see, et ma saan seal igal hetkel ükskõik mida teha, seetõttu oli viimane aeg ise kuklite tegemine ette võtta.

Retsepti sain ma Nami-namist ja järgisin seda punkt punktilt, seetõttu ei hakka siia ümber kirjutama. Ilusti ja korralikult tegin piima-suhkru-pärmi-poole jahu kergituse, siis terve taigna kergituse ja siis lõpus lasksin kuklitel enne ahju minekut ka pool tunnikest kerkida. Mine tea kas just see sobis nii hästi, aga ma ei ole iial nii mõnusalt pehmeid kukleid ise teinud. Tavaliselt kipuvad ise tehtud kuklid üsna kõvadeks jääma, aga need tulid tõeliselt õhulised nagu poest ostetud, isegi paremad. Kindlasti läheb lähiajal uuesti tegemisele ka soolaste võisaiade jaoks (Roger esimese kukli sõigi lihtsalt Philadelphiaga ja väga maitsev oli).

Kuklite puhul tegin isegi endale tassi kohvi, sest isu tuli peale. 12detsembrist saadik on see mu kolmas kohv, üliharva tuleb isu peale. Kuklite kõrvale oli aga kohv suurepärane ja pugisin tervenisti neli viis kuklit ära. Nüüd ma olen ise nagu vastlakukkel, aga see oli seda väga väärt.

Taignakogusest sain mina 34 kuklit, aga nad olid ka väga erinevate suurustega. Nagu näha, Eesti alkoholist meil ka puudust ei ole (parempoolse Vana Tallinn Heritage pudeli sees on ponche de creme, mis me jõulude ajal tegime).

Liulaskmisest võin vaid unistada, täna sai isegi ilma jopeta väljas käidud.

Tööst

Mainisin vist eelnevalt, et tööl aasta kokkuvõtet tehes mainiti, et mina oleks kandidaat järgmiseks klienditeeninduse juhatajaks. Asjad on võtnud sellise pöörde, et kahjuks praeguse juhataja C emal on lisaks kopsuvähile ja ajus halvaloomuline kasvaja. Neid välja ravida ei saa, kuid tema olemist paremaks teha saab. See aga tähendab, et Cl ei ole enam lapsehoidjat ema näol ja ta ilmselt peab oma praegusest tööst loobuma. Iseenesest äärmiselt õnnetu olukord ja Cst on nii armas meie kõigiga seda jagada, sest parem kõik ausalt ära rääkida, kui inimesed hakkavad ise lugusid välja mõtlema. Midagi kindlat ei ole aga räägitud, kuid C juba kontakteerus HRiga, et lapsehoiu toetuse katkestada. C nimelt arvutas, et tal läheks oma väikese lapse hoidmine lasteaias 5 päeva nädalas maksma üle 800 naela kuus. Hullumeelne.

Eks näis, kuidas see läheb ja kas peale kõiki jutte see ametikoht tõesti mulle pakutakse. Tunnistan, et mulle praegune ametikoht eriti ei meeldi ja ma väga loodan, et Natalie tuleb maikuus tagasi oma reisult ja ma saan klienditeenindusse tagasi minna. Mul on protseduuridega viimasel ajal üsna vaikne periood olnud ja ma olen südamest nautinud rohkem klienditeeninduse ja kaebustega tegelemist.

Elame, näeme, kuidas karjääri alasel läheb...

American Dream

Eile käis meil jälle jutust läbi USAsse kolimine, mis mul nüüd mõtetes muudkui ringleb. Miks mitte?

Meid ei hoia siin mitte midagi ega keegi.
Meile kummagile väga ei meeldi siin ja pidevalt unistame New Yorkist.
Me kumbki ei kujuta pikaajalist elu siin enam ette.
Me kumbki ei taha siin riigis lapsi saada. Põhjuseks nii see, et meil ei oleks pere toetust lapse üleskasvatamiseks, kui ka see, et siinseid lapsi/noorukeid vaadates ei tahaks oma lapsi küll siin kooli saata.
Jne.

Ma juba mõtlen, et kui ma oma firmaga töötamist jätkan, siis väga võimalik, et ma saaks samas firmas USAs tööle, sest meil on poode ja peakontor New Yorkis.

Selle mõttega lähen nüüd tööle ja ilmselt, kui aega on, guugeldan, kuidas viisa saamine käib ja palju see maksab. Lisaks viskaks pilgu peale, milliseid ja kui kalleid kortereid New Yorkis üüritakse ja kui palju võiks olla asjade kolimine.

Kes ei tööta, see ei söö

Söömine on ainus töö, mis toidab, seetõttu ka meeletus koguses toiduteemalisi postitusi siin viimasel ajal. Peale toidu eriti vaheldust mul ei olegi, esmaspäevast reedeni on töö, nädalavahetustel olen kodune. Õnneks Rogeri hull töö sai otsa ja täna olen temaga saanud päeva koos veeta ja käisime isegi koos toidupoes. Viimased kaks nädalavahetust olen pidanud üksinda olema ja see oli super igav.

Toidupoes sai seekord ostetud mõned asjad, mida tavaliselt ei osta, näiteks tofut ja kikerherneid. Üritan Rogerit ka vaikselt tervislikumalt toituma suunata.

Olime natukene üleannetud ja ostsime šokolaadi ja küpsiseid ka. Šoks ja kaks küpsist hävitasin ära ja siis hakkasin täna söödud toidu kaloreid kokku lugema. Rohkem küpsiseid ei söö, sest õhtusööki tahaks ka. Üldse olen see nädalavahetus patustanud ja maiustanud, kuid õnneks olen päevad läbi kükke ja muid harjutusi teinud, et päris lihtsalt istunud ja toitu näost sisse ajanud ei ole.

Loen siin muudkui Smitten Kitcheni blogi, mis on lihtsalt niiiii imeline ja mõtlen, mida ma kõik kokku kokkaks. Tänane õhtusöök tuleb näiteks vürtsikas sealiha riisiga, mille jaoks ma ostsin isegi karri pulbrit poest ostsin, et uutmoodi maitset saaks. Järgmisel nädalavahetusel tahaks väga vastlakukleid teha, sest ma olen neid paar aastat tahtnud teha ja seekord võiks ju selle soovi täide viia. Siin tehakse vastlapäeval pannkooke, aga vastlakuklid on ikka tunduvalt etemad minu meelest.

Varsti ongi aeg, et homseks tööpäevaks riided valmis vaadata ja õhtul ehk vaatame mingit filmi ning sedasi meie aeg lähebki.

Moonikeeks

Suure dieeditamise kõrvalt ei ole ma eriti küpsetanud ja kokanud, aga ma olen neid mõlemaid väga igatsenud. Kokkan siiski, aga tihti on selleks vaid juurviljade keetmine või toorsalati hakkimine. Küpsetamine tuleb muidu nüüd väga harva ette. Siiski, aeg-ajalt satun ma niivõrd inspirerivate toidublogide otsa, et ma lihtsalt pean midagi tegema peale lihtsalt salati söömise. Minu jaoks on siiski kaalukaotamise parim autasu väike paiuspala. Või terve kook.

Paar nädalat tagasi ostsin ma poest täiesti lambist mooniseemneid, sest ma ei mäletanud, millal ma viimati nendest mingit maiuspala maitsesin. Kui eile koogiisu tööl peale tuli, siis esimese asjana tulid pähe ka mooniseemned, mis oma kasutuskorda ootasid. Hõrk mooniseemne keeks oli just see, mida ma tahtsin.

 Retsepti leidsin truust Nami-Namist, aga panen selle siia ka kirja:

Koostis:
100 g pehmet toasooja võid 
125 g suhkrut (1,5dl)
4 suurt muna 
180 g nisujahu (3 dl)
2 tl küpsetuspulbrit 
1 tl vanillisuhkrut 
4 sl (jahvatatud) mooniseemneid 
1 dl piima 

Valmistamine:
Vahusta toasoe pehme või suhkruga ühtlaseks ja kreemjaks. Siis klopi ükshaaval edasi vahustades munad.
Sega jahu, mooniseemned, vanillsuhkur, sool ja küpsetuspulber omavahel, siis sega õrnalt muna-suhkru-võivahu hulka, vaheldumisi piimaga.
Tõsta tainas võitatud ja riivsaia või jahuga ülepuistatud keeksi- või rõngasvormi.
Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni koogi keskele torgatud puutikk puhtaks jääb.

Mulle üldiselt väga meeldivat lihtsad keeksid imelise õhulise tekstuuriga. Ei mingeid edevaid kreeme ja kaunistusi, lihtsalt kook oma täielikus eheduses. Lisaks mulle meeldis selle keeksi juures, et vaja läks vaid 100g võid, mida mõne teise keeksi jaoks oli 250g vaja. Lisaks vaid 1,5dl suhkrut, mis ei teinud keeksi liialt magusaks, vaid täpselt täiuslikuks.

Seetõttu oli ka vaid ainult üks viil alles täna hommikul, millest pilti teha.

Tõestus, et käsimikser on olnud üks parimaid oste, sest keeks oli nii imeliselt õhuline, et ma sõin peaaegu terve ülejäänud koogi eile õhtul lihtsalt ühe korraga ära. Ei lugenud ühtegi kalorit ega ampsu, lihtsalt nautisin kooki koos veiniga ja elu oli lill.

Pool pakki mooniseemneid on aga alles ja nüüd on dilemma, kas korrata sama imehead keeksi või proovida midagi muud.

Tujutus

Aeg ruttab nii kiiresti ja mitte midagi ei saa tehtud.

Enamuse ajast võtab muidugi töö, millega on mul hetkel love-hate suhe. Ühel hetkel mõtlen, et kurat, kuidas mulle mu töö ei meeldi. Teisel hetkel mõtlen, et jumalast lahe on. Kahelt juhatajalt olen saanud juba vihjeid, et minust saaks hea tulevane klienditeeninduse juhataja. Loodan, et praegune juhataja veel ära ei kao, kuigi tal on ema haige ja väike laps ja sada muud asja, mis võivad ühel hetkel tähendada, et ta ei saa täiskohaga töötada. Iseenesest oleks lahe küll juhataja olla, aga see vastutus ja pinge oleks sel kohal ikka kõvad. Aga ma ei mõtle veel mitte midagi, kuni tuleb olukord, et mind sellesse rolli vaja on. Vähemalt on armas teada, et ma olen hinnatud ja tahetud.

Vabal ajal, tegelikult osaliselt ka töö ajal, mõtlen ma vaid oma tervislikust toitumisest ja trennist. Umbes 4kg on läinud ja ma ei usu, et mu kintsud on iial nii lihaselised olnud. Kükid ja väljaasted on mu igapäevased lemmikud, mis on minu kintsudega imesid teinud. Kükke tehes käed kintsudele panna on ikka üsna ulme, sest üldse ei tunne oma kintse ära enam. Peps ja puusad on aga ikka laiad, mingeid meeletuid sentimeetreid ma seal kaotanud ei ole. Mul ei ole kiiret ka kuhugi, sest suveni on veel aega küll ja ma võtan asja mõistusega ja rahulikult.

Muidu tahaks puhata. Koos Rogeriga. Ta praegune töö tähendab, et ta on 7 päeva nädalas tööl, mistõttu nädalavahetustel olen ma täitsa üksi kodus. Tekkinud on väike rutiin, et laupäeviti käin toidupoes ja logelen niisama ja pühapäeviti koristan elamist. Väga tahaks teha ühe päeva, kui ma vaid voodis logelen, aga ma arvan, et mu enese rahutus segaks. Siiski ma üritan seda see nädalavahetus, vähemalt lõunani võiks ju voodis logeleda, mitte kell 8 juba asjatama hakata, kui ei ole põhjust.

Lumi tuli meil ka nädalavahtusel maha. Ühe päeva kestis ja lennujaamad olid taas poolenisti suletud. Väga tore. Samas täna tundus +3C palju soojem, kui ta varem tundunud on.

Igatahes lähen teen mõned kükid ja siis lähen voodisse ära, sest jube väsimus on peal.