Hakkasin potiaednikuks

Räägiks nüüd natukene lilledest. Üles kasvades oli mu ema tohutu lillefänn ja tema lilleaed oli tema au ja uhkus. Meie peres on alati olnud üsna palju lilli ka tubades kasvamas ja seega minu meelest lilled teevadki just õige kodu tunde. Cardiffis elades oli mul mu esimene oma draakonipuu, sest see oli kodus olemas juba ja seda on nii lollikindel kasvatada. Lisaks sain töö juures sealt ilusa ja suure lille, mille nime ma ei tea. Igatahes minu tuba nägi teiste omadega võrreldes ikka tõeline hotell välja. Ma kulutasin mitu korda rohkem aega oma toa koristamisele ka kui teised :P

Oma aasta tagasi ostsin enda ja Rogeri kodusse esimese taime IKEAst, milleks oli muidugi draakonipuu. Ta alguses oli küll natukene selle vastu, sest tema kui mehe meelest on taimed mõtetud, aga ära ta seda veel surmanud ei ole.

See nädalavahetus ostsin elamisse kaks lille veel IKEAst, seekord kaks orhideed. Tahaks mõningaid muid toalilli ka, aga too kord ei näinud midagi muud poes nii head välja.

 Meie valge iludus magamistoa aknal.

 Ja selline minimaalne meie aken ongi. Teisel pool teed käib kõva ehitus jätkuvalt.

 Elutoas on meil tumeroosa kaunitar.

 Asetsevad madala ruuli peal, millest ma ka pilti teen, kui rohkem korda saab elamise. Need kaks vaasi ostsime Eestist Võhmast ühest küünlapoest ja saime nad vaid mingi 4 Euro eest ja paar senti peale. Nende vahel olev lamp ja ees olevad küünlad tulevad muidugi IKEAst. Pulte on meie elamine ka täis.

Kord ostis Roger mulle alustuseks kolm ilusat täpilist potti, mis ka endale täna lõpuks midagi sisse said peale paari kuud tühjalt seismist.

 Ostsin sisepotid ning köögi aknalaual sooviks kasvatama hakata murulauku ja basiilikut, mis mõlemad pakil oleva info järgi peaksid olevat sobivad aastaringselt kasvatamiseks toas.

15l mulda ostsin ka! See oli tõesti kõige väiksem kott, mis poes müüdi ja seda andis alles koju tarida. Muld potti, seemned peale, kastsin ja puistasin veel mulda peale ja palusin jumalat.

 Kaks potti sai murulauku ja üks pott basiilikut. Eks näis, kas seda ehk kunagi muudan. pottidel teen vahet sedasi, et pakilt lõikasin pisikesed nurgakesed pildiga, millega saan täpselt vaadata, millise taimega tegu on, sest murulaugu ja basiiliku lehed on ikka erinevad.

 Möödaminnes näitaks Eestist kaasa haaratud jõulukaktuse kasvusid ka, mis vees endale juuri kasvatavad. Ma küll igalt poolt internetist lugesin, et neid peab mulda panema, et juuri kasvatada, aga minu tädi on täpselt samadest taimedest just vees hoidmisega juured saanud. Suurem hele leht on valgete õitega jõulukaktus ja pisem tumedam on roosade õitega. Loodan väga, et neist ikka midagi saab, ma oleks enda üle nii uhke.

 Tagasi maitsetaimede juurde. Katsin potid toidukilega ja asetasin aknalauale kasvama.

Selline näeb hetkel aknalaud välja. Vabandage väga, et ma oma musta toidtaldrikut ja lõikelaude ka näitan, aga selline meie elamine siin on (üritame asju mitte väga metallile kuivama jätta, sest siinne vesi on üle mõistuse lubjane ja iga väiksemgi veepiisk jätab suure valge laigu järele). Vasakul on see eelpool räägitud draakonipuu, paremal on Rogeri Hispaaniast toodud merekarbid ja munakujuline taimer.

Alustus on minu meelest päris hea, loodetavasti on õnn lilledega ka geenides ja mu suurtest kasvudest ja asjadest ikka asja ka saab :)

K: Kuidas sõpradest lahti saada?

V: Ole nende vastu lahke ja luba neil kuu aega enda juures elada, kui neil on häda käes.

Ma olen seda ennegi maininud, et tulime ühele sõbrale vastu, kes tahtis teisest linnast Londonisse kolida ja lubasime ta enda diivanile määramata tähtajaks. Meie reisi ajast on aga kõik allamäge läinud... (ja ma sedasi ausalt siia kirjutangi, tõesti ei tunne huvi kui ta ehk seda loeb, vähemalt saabki teada, mis tunneme)

Esiteks, meie lendasime 9ndal ja temal oli külaline meie kodus juba 10ndal, millest meile midagi ei öeldud. Saatsime sõnumi küsimisega, et mis toimub, ütles, et sõber tuli paariks tunniks. Kusjuures tegemist oli mingi ta sõbraga, keda meie ei ole elus kordagi näinud ja nad olid MEIE kodus! Selle võtsime üles ja koju tulles... Ta ise ei maininud seda MITTE KORDAGI kui me tagasi tulime, me pidime ise ta liisule võtma. Vabandas ette ja taha, et viimasel minutil sai teada, et too tulemas oli bla bla bla. Nagu NII raske oleks olnud meile kiire sõnum saada, et keegi on talle külla tulemas ja meie koju. Kui meie oleks kodus olnud, siis oleks ta ju ometi öelnud. Miks peaks fakt, et meie ei ole seal ja ei tea, asja paremaks tegema? See oli aga alles algus...

Unustasime oma fotoka laadija koju, saatsime talle £20 ja palusime, et ta selle meile teele paneks. Postitamine läks natukene üle £7. Ja kas ta KORDAGI mainis, mis ülejäänud rahast sai? EI! Selle pidime ise ka ta käes välja uurima. Küsisime, palju saatmine maksis, mida ta ütles. Ta ei kostnud rohkem midagi. Küsisime, et kas ta kasutas ülejäänud raha reisimiseks. Vastas, et kasutas ja maksab selle tagasi. Peale seda kui me oleme teemat korduvalt üles võtnud oli ta jultumust mitte meile mõista anda, et ta meile selle raha tagasi annab. Ega me ta vanemad ei ole, et me talle raha pakkuma peaks!

Koristamisest ja pesemisest me ei räägigi. Olnud siin olnud 5 nädalat ei ole ta vist ühtegi korda oma riideid pesnud... Kusjuures tegemist on eestlannaga, täiesti häbi.

Ta on küll pakkunud abi õhtusöögi tegemisel ja nõude pesemisel, aga ta ei ole ise ühtegi korda pakkunud, et ta teeb süüa. Näiteks eile oli tal vaba päev. Kui ma töölt koju tulin, küsisin, kas ta on söönud. Pilgutas silmi ja vastas, et lõunat sõi. Lõunaks oli ta ära söönud suure portsu eelmisel õhtul tehtud pastat, millest oleks mina ja Roger kaks portsu saanud. Ma ütlesin, et ma ei viitsi süüa teha, söö, mida leiad. Endale ja Rogerile soojendasin pitsa ja tegin salatit kiirelt. Ta siis puhises ja visises diivanil ja õhtuhakul tegi endale röstsaia. See on üldse ainus, millega ta hakkama saada suudab vist. Saiapätsid hävivad meil ikka ulmelisel kiirusel ja meie kahenädalase puhkuse ajal suutis ta terve purgi moosi ära süüa, mis oleks meil oma kolm kuud jagunud.

Kõige selle juures me küsisime temalt üüriraha, sest maksud tahvad maksmist ja need on ikka tunduvalt kõrgemad tema siin olles. Ühe nädala suutis ta esmalt ära maksta, ülejäänud neli nädalat + postipakist ülejäänud raha peaks ta homme üle kandma. Ja ta parem teegu seda...

Õnneks esmaspäeval peaks ta välja kolima. Praegu suhtleme minimaalselt, lihtsalt tere hommikust ja head ööd ja muud pisifraasid. Üks sõber on meil küll nüüd vähem, aga vähemalt oleme edasi targemad, et headusel peavad ka piirid olema.

Vähemalt sai see hingelt ära!

Eesti tripp. Piltide rohke!

Oleme nüüd lõpuks end natukene välja puhanud, elamise üle küürinud ja aeg on meie Eesti tripist lühidalt rääkida.

 Läksime lennujaama, sõtsime Helsingisse ja sealt Tallinnasse. Ülemine pilt on Helsingi lennujaamal väikesele lennukile minnes.

 Tervitusõhtu tuli tormakalt. Alustasime seda tädi juures, kuhu paar head sõpra tulid. Edasi viis meid tee randa, kus on väga kena baar avatud. Üleval pildil sama päeva liivalossiehituse parim pala.

 Tuju oli ülemeelik ja tantsu vehkisime ka :D

 Järgmisel päeval oli igatahes karastav suplus Tamulas väga teretulnud!

 Samal päeval tulid ka paar sugulast Pärnust külla, aga õhtul otsustasime Rogeriga natukene jalutama minna. Tagataustal on näha, kui kenaks on Tamula rand tehtud.

Nagu ikka Võrus vaja, jalutasime üle Roosisaare silla natukene ja siis marssisime koju tagasi.

 Järgmisel päeval sõidutasid Pärnu sugulased meid Mustlasse, Viljandimaale. Näitasin Rogerile, kust me pärit oleme. Käisime surnuaias ja isegi kohalikus baaris pärastlõunast õllet natimas. Seal sai Roger meeldiva "Welcome to Estonia" tervituse kohalikult mehelt :)

 Järgmine päev käisime Viljandis. Kohustuslikult ikka ripsillal ja lossivaremetes. Siis ligidal asuvas kohvikus jälle õlut ja siidrit joomas ja puhkasime niisama. Peale seda sõidutas meie Mustlast pärit tuttav, kelle juures ka ööbisime, meid natukene veel ringi.

 Käisime Olusvere mõisa juures pikniku pidamas ja jalutasime sealses ilusas ümbruses ringi. Pildil on mõisa-aegne viinaköök. Õhtul tehti järjekordne saun ja uni maitses hea.

 Järgmine päev sõidutati meid Võrru tagasi ja silkasime ka läbi Vastseliinast, kus oli väike keskajateemaline muuseum. Õhtul käisime läbi mõned Võru pubid ja olime muidu mõnusad.

Päev peale seda algas Võru Folkloorifestival, mille avakontserdil me käisime. Roger tõsiselt arvas, et me teda millegi eest karistame, sest tema jaoks oli maru igav ja liialt kultuurne :P

Järgmisel päeval oli Võrus Folgi laat, kust me endale ühe ilusa vaibakese vannituppa ostsime.

Sama päeva pärastlõunal käisime Rõuges forelli püüdmas. Roger pirtsutas jälle, aga mina väga tahtsin. Sealse töötaja abiga tuli välja 2,2kg forell, mida me kaks päeva sõime.

 Käisime ka Rõuge ööbikuoru juures olevas käsitöö poekeses endale vaipe ostmas. Ostsime sealt vaiba kui abiellusime ja nüüd tahtsime samalt kohalt taas. Kaks vaipa oleks kokku tulnud 18 Eurot, andsime 20 ja ütlesime, et tagasi ei ole vaja ja armas tädikene seal andis pisikese vaibakese laualinikuks ka. Sinna tasub minna! Eriti arvestades, et näiteks laadal oli selles suuruses vaipade hinnad 20-25 Euro kanti.

 Nagu näha, forelli jätkus ka pikemalt. Pilt tehtud mu armsa tädi rõdul, kus on hea puhata ja on ka vaade Tamulale.

 Kahest päevast Folkloorist aitas ja seadsime oma suuna Saaremaale. Buss Tartust läbi võttis 7h, aga kohale me jõudsime! Ma tõsiselt imestasin, et mu muidu pirtsakas mees rahulikult vastu pidas.

 Kuressaares ööbisime kaks ööd Georg Otsa Spas ja üleval pildil on vaade meie toakesest.

 Tuba ise oli no enam-vähem normaalne, v.a. viis suurt auku seinas (keegi läks vist natukene hulluks) ja see, et vannituba oli vaid invaliididele mõeldud (dušši ei saanud ülesse pannagi, oli vaid invaistme kõrgusel).

 Sättisime end sisse ja tegime kiire tripi Kuressaare kindluses, et kultuuriga ühele poole saada.

 Poseerisime ja tegime pilte ja olime lihtsalt ilusad. Ühes pubis tegime väikese õlle-siidri ka.

 Suundusime siis hotelli, et sealseid basseine nautida, seekord me mingeid protseduure ei võtnud, tegime üksteisele massaaži :P

 Olime muidu lahedad ja tegime mitte midagi, mis oli NII hea.

 Järgmise päeva hommikul käisime bussijaamas tagasisõiduks pileteid ostmas, jalutasime ringi ja nosisime rannal saiakesi ja jõime siidrit. Puhkus missugune!

 Siis suundusime hotelli päevitama, sest kõik tuttavad virisesid, et ma olen liialt valge. 30 minutit selja päevitamist ja ma sain päikesepõletuse, lahe. Õnneks vaid paar päeva kipitas ja selg on ikka natukene pruun.

 Õhtul lubasime endale ühes kohvikus õhtusöögi. Kohviku nime ei mäleta, aga Rogeri tellitud kana wok oli küll igavesti jama, Maggie supp. Minu paneeritud kana oli tunduvalt parem.

 Mõned basseinikülastused ja oli aeg mandrile suunduda.

 Tuult trotsides :) Veetsime siis veel ühe päeva mitte midagi tehes, käisime väljas söömas ja nautisime šampust.

Päev enne ärasõitu läksime Tallinnasse sõpradele külla. Nad viisid meid Kaberneeme imeheasse OKO restorani. Toit oli superluks ja eks hinnad olid ka vastavad. Õhtul hävitasime nelja peale 2l viskit ära ning juttu jätkus varahommikuni.

Järgmisel päeval olid suured veepudelid ülimalt vajalikud ja ma ei mäleta, millal viimati nii paha olla oli. Isegi Roger, kes tavaliselt eriti ei joo, oli omadega läbi. Lõpuks me lennukitele jõudsime ja koju saime igatahes!

Reedel magasime me pikalt pikalt ja ei teinud mitte midagi kodus. Eile ja täna oleme poodides käinud, kodule veel asju juurde ostnud ning toidutagavarasid täiendanud.

Puhkus oli ilus ja tore ja muidugi kahjuks liialt lühikene.

Suvitajad

Oleme Eestis ja on super. Ilm on super, mitte midagi teha on super. Internetist eemal olla on ka super vahelduseks. Varsti olen taas täiesti tegus ja ohtrast reisi pildimaterialist paneks ka paar pala üles :)

Seniks - Head suve!

Väike lõke laual

Kallis kaasa puhastas nagu alati arvutit kompresseeritud õhuga. Paar sõpra olid külas ja vaatasime filmi. Ühel hetkel läpakas lihtsalt süttis heleda leegiga põlema. Olles sellest 2m kaugusel tundsin sooja. Kallis kaasa jooksis minema ja teised sõbrad asusid ruttu kustutama. Pool tundi peale seda veel värisesin, sest üsna ehmatav oli. Kasvasin küll üles ahjuküttega majas, aga sellist tahtmatut tuld ei ole minu elus veel olnud.

Õnneks hetkel trükin täpselt samal arvutil, mis mõned tunnis leekides oli, mis on iseenesest super, sest ma nii kartsin, et me peame uut arvutit ostma hakkama. Sellist väljaminekut hetkel küll hästi teha ei tahaks, eriti kui nädala pärast Eestisse tuleme.

Vähemalt tean, et oma kaasa peale ma tulekahju puhul loota ei saa.