K: Kuidas sõpradest lahti saada?

V: Ole nende vastu lahke ja luba neil kuu aega enda juures elada, kui neil on häda käes.

Ma olen seda ennegi maininud, et tulime ühele sõbrale vastu, kes tahtis teisest linnast Londonisse kolida ja lubasime ta enda diivanile määramata tähtajaks. Meie reisi ajast on aga kõik allamäge läinud... (ja ma sedasi ausalt siia kirjutangi, tõesti ei tunne huvi kui ta ehk seda loeb, vähemalt saabki teada, mis tunneme)

Esiteks, meie lendasime 9ndal ja temal oli külaline meie kodus juba 10ndal, millest meile midagi ei öeldud. Saatsime sõnumi küsimisega, et mis toimub, ütles, et sõber tuli paariks tunniks. Kusjuures tegemist oli mingi ta sõbraga, keda meie ei ole elus kordagi näinud ja nad olid MEIE kodus! Selle võtsime üles ja koju tulles... Ta ise ei maininud seda MITTE KORDAGI kui me tagasi tulime, me pidime ise ta liisule võtma. Vabandas ette ja taha, et viimasel minutil sai teada, et too tulemas oli bla bla bla. Nagu NII raske oleks olnud meile kiire sõnum saada, et keegi on talle külla tulemas ja meie koju. Kui meie oleks kodus olnud, siis oleks ta ju ometi öelnud. Miks peaks fakt, et meie ei ole seal ja ei tea, asja paremaks tegema? See oli aga alles algus...

Unustasime oma fotoka laadija koju, saatsime talle £20 ja palusime, et ta selle meile teele paneks. Postitamine läks natukene üle £7. Ja kas ta KORDAGI mainis, mis ülejäänud rahast sai? EI! Selle pidime ise ka ta käes välja uurima. Küsisime, palju saatmine maksis, mida ta ütles. Ta ei kostnud rohkem midagi. Küsisime, et kas ta kasutas ülejäänud raha reisimiseks. Vastas, et kasutas ja maksab selle tagasi. Peale seda kui me oleme teemat korduvalt üles võtnud oli ta jultumust mitte meile mõista anda, et ta meile selle raha tagasi annab. Ega me ta vanemad ei ole, et me talle raha pakkuma peaks!

Koristamisest ja pesemisest me ei räägigi. Olnud siin olnud 5 nädalat ei ole ta vist ühtegi korda oma riideid pesnud... Kusjuures tegemist on eestlannaga, täiesti häbi.

Ta on küll pakkunud abi õhtusöögi tegemisel ja nõude pesemisel, aga ta ei ole ise ühtegi korda pakkunud, et ta teeb süüa. Näiteks eile oli tal vaba päev. Kui ma töölt koju tulin, küsisin, kas ta on söönud. Pilgutas silmi ja vastas, et lõunat sõi. Lõunaks oli ta ära söönud suure portsu eelmisel õhtul tehtud pastat, millest oleks mina ja Roger kaks portsu saanud. Ma ütlesin, et ma ei viitsi süüa teha, söö, mida leiad. Endale ja Rogerile soojendasin pitsa ja tegin salatit kiirelt. Ta siis puhises ja visises diivanil ja õhtuhakul tegi endale röstsaia. See on üldse ainus, millega ta hakkama saada suudab vist. Saiapätsid hävivad meil ikka ulmelisel kiirusel ja meie kahenädalase puhkuse ajal suutis ta terve purgi moosi ära süüa, mis oleks meil oma kolm kuud jagunud.

Kõige selle juures me küsisime temalt üüriraha, sest maksud tahvad maksmist ja need on ikka tunduvalt kõrgemad tema siin olles. Ühe nädala suutis ta esmalt ära maksta, ülejäänud neli nädalat + postipakist ülejäänud raha peaks ta homme üle kandma. Ja ta parem teegu seda...

Õnneks esmaspäeval peaks ta välja kolima. Praegu suhtleme minimaalselt, lihtsalt tere hommikust ja head ööd ja muud pisifraasid. Üks sõber on meil küll nüüd vähem, aga vähemalt oleme edasi targemad, et headusel peavad ka piirid olema.

Vähemalt sai see hingelt ära!