... või vähemalt ma loodan.
Mõnel päeval oleks targem lihtsalt end voodis teki all peita ja mitte välise maailmaga kokku puutuda. Tööl oli pika nädalavahetusega paaalju kirju kokku kuhjunud. Asusin kohe nendega tööle. Esimene klient telefonil oli mingi
asshole, kelle ma kiirelt teise osakonda edasi suundasin. Mul oli pooleli oma viie kaebuse uurimine, millest kahele sai vastus saadetud. Üks kaebus muutub aina jaburamaks. Ja neljanda kohta oli üks meie
Area Manager täielik
asshole oma
eelarvega. Sellega tegelen homme. Lisaks oli vaja kolmekesi üle sajale kirjale vastata. Mida ma usinalt tegin. Ja niiii paljud neist on/olid järjekordsed kaebused jaburatel teemadel. Kell 9 jõudsin tööle ja lõuna jõudsin alles kell 14:30 süüa, mil ma samal ajal kirju kirjutasin. Esimene nädal ilma meie juhatajata ja ühe vähema liikmega oli ikka karm. Ja siis mu buss ei ilmunud kohale ja pidin järgmist ootama. Töölt lahkusin kell 17 ja koju jõudsin 18:15. Ei ole lahe.
Kahjuks ei usu, et see nädal eriti paremaks läheb, sest nädalavahetusest jäi veel palju kirju alles ja eks neid kuhjub juurde. Aga eks raskused ole nende ületamiseks. Kuid täna ei olnud mul kohe üldse tuju stressi taluda ja olin päev otsa natukene nukras ja vaikses olekus. Tujukas nagu ma olen. Aga küll saan üle :)
No comments:
Post a Comment